Monday, December 31, 2018

Head (uut) reisi!

Elroni erireis 2018-2019
Las tulla....vaatab, mida temaga teha annab!
Mina võidu peale kindlasti ei mängi, rahu ja harmoonia on minu tagasihoidlik soov.

Saturday, December 29, 2018

Põhjatu heldimus

Ma tean, et olen varem ühes postituses kirjutanud, et on olemas tundeid, mida saad kogeda ainult ja ainult emana. Mida on võimatu selle tunde sügavuses lõpuni kirjeldada. Alustades näiteks täiesti võrreldamatu kergendustunde ning paduõnneliku hetkega, kui beebi on sündinud.
Ning üks sellistest seletamatutest tundehetkedest on ka see, kui laps magab.
Nii puhas, nii sügav, nii muretu. Nii magus.

Uni.


Wednesday, December 26, 2018

Üllatuskingitused

Üks Paabulinnust màlestus kuusel juures
Giovanni, vaata ja ütle midagi...kähku...
Mida???
Emotsioon.
Varietee.
Mhmh, mul oli paabulind, põhimõtteliselt sama.

Minu lemmikud, üllatused,
aitäh tolmuingel!

Sunday, December 23, 2018

(Mõttetu(d)) kingitus(ed)

Kuna inimesed on mõttetute kinkide tegemisega nüüd juba nii ära hirmutatud, siis peangi endale ise küünlaid, sokke ja raamatuid ostma. Pagana kalliks läheb.

Saurusena kipun õige pea taas kord vähemusse jääma, kuna minul ei saa küünaldest, sokkidest, põlvikutest, sukkadest ega ka raamatutest kunagi küllalt. Mulle võib neid alati kinkida, a- la- ti. Ma olen nende mõttetuste üle muide üliõnnelik.

(Mõttekas) kingitus

Tudeng teeb meil üritustevahelise mõnetunnise puhke- ja riietevahetamise peatuse.

Ma tõin sulle kingituse, hõikab ta kotti lahti võttes.
Või nii, mis see küll olla võiks...?
Kott musta pesu, voila...ilmub esiku nurga tagant nähtavale pambuks seotud kilekott.
Või nii, paari päeva pärast saad siis kingituse puhta pesuga vastu.

Saturday, December 22, 2018

Winter time GREAT coffee time

Òhtu on mònusalt karge ja vàrske, selle kohta vòiks öelda, et peaaegu imeline.  Naeratan vastutulijaile, sest ilus on olla ja ruttan töökoha poole, st liuglen, oma pikkades mustades saabastes, kui mu kohvitops kàest lumme libiseb. Natuke pruuni kohvi pritsib lumivalgele vaibale, mis on nii puhas, et miski ei takista mind juba jàrgmisel hetkel samast topsist edasi joomast.

Iga algus on oma puhtuses ja helguses nii sulgkerge.

Friday, December 21, 2018

Paks rahu hetk

Vaatasin tàna ùle pika-pika aja peeglisse ja meeldisin iseendale.

Telekast tuleb jàrjest häid filme, enne Downton Abbey, nùùd eestalanna. Pariisis. Mu lemmik. Laine Màgi on vòrratu.

Tuesday, December 18, 2018

Ma ei saa aru

See on muidugi huvitav, et Tàhismaad làhevad laimu eest kohtusse, aga kui Mart Helme kuulutab Riigikogu puldis kõvahäälselt, et Indrek Tarand oli alkoholijoobes, samal ajal, kui politseiamet on varasemalt väitnud ja kinnitanud vastupidist, siis sellele ei järgne mingit karistust.

Wednesday, December 12, 2018

Uskumatu prohmakas pilvede all

Indrek kiidab oma tütre peikat, mille peale Mari vastab, et no muidugi, tema toob koju mõne küüraka ja pimeda ja sina kiidad ikka kõik heaks.

No kui seda üles ei nopita ja suure kella külge ei panda, siis on neil seal küll hästi läinud. mulle tundub siiani uskumatu, et midagi sellist läbi lasti.

Tuesday, December 11, 2018

Inimesed kasvavad kõige paremini armastuse ja usaldusega, mitte jäiga käsuga, et sa pead ütlema aitäh


Olen juba mitu päeva mõelnud kirjutada Kuldsest lapsest, aga kogu aeg tuleb midagi vahele, pühapäeval sõitis Giovanni minema ja nüüd tegi Emmeliina mind vägagi kõnetava ning puudutava postituse.

kui eraldi raamatu postitust elu hästi teha ei võimalda, siis alustaks siinset vähemalt ühe lausega nimetatud raamatust: Silva ohkab: Kuidas on võimalik tunda ühe lapse üle nii suurt rõõmu ja teise üle nii suurt meeleheidet?

Suveplika on ka väga keeruline laps, seepärast tunnen väga hästi seda juemaikkaeiteavõieioska tunnet ja pilku. tänaseks olen sellega juba päris kaua leppinud, ma enam isegi ei ürita ta veidrusi ja kummalist käitumist seletada, sest elu on näidanud, et see on ainult iseenda kulutamine ja hävitamine.
täna käib Suveplika tänu mu parima sõbranna abile Lastehaigla psühholoogi vastuvõtul ja see on esimene inimene, kellele ma olen saanud tõesti kõik südamelt ära öelda, tõenäoliselt ka mõtteid ja hirme, kuidas tunda ja mõelda ei tohiks.
ja mul on tunne, esimest korda elus, et keegi saab must päriselt aru, ei mõista mind seejuures hukka ega ütle, et peaksin mõtlema teisiti.

kuskilt olen kuulnud/lugenud, et on tehtud uuring, kust selgus, et seni, kuni, keerulisel lapsel on vähemalt üks vanem või lähedane, kes jaksab olla tema kõrval, tema jaoks, kes usub, toetab, kuulab, turgutab, lohutab, seletab, siis on kõik hästi. kui koorma all peaks murduma ka selle inimese jaks, siis on too laps pmst kadunud.

kõige rohkem kardangi, et võiksin kõigi nende probleemide keskel kaotada oma jõu seda last kasvatada ning armastada, tunnistasin ühel vastuvõtul psühholoogile. on tohutu kergendus, kui saad selle lõpuks välja öelda.

Olavi Ruitlane kirjutab viimases EMA ajakirjas oma pojast, kes murdeeas "transformeerus" täiesti arusaamatuks olendiks: kuhu jäi minu väike ime, see, keda ma kuus esimest eluaastat muinasjuttudega magama panin, kuhu jäi see tüüp kes kaheksakuuselt kõndima ja kolmeaastaselt abiratasteta jalgrattaga sõitma hakkas? Või kus on see väike mees, kes pipratoosi lauale keeras ja seejärel endal silmad musta pipart täis puhus, nii et mul ei jäänud muud üle, kui need oma suuga puhtaks pesta? Ma mäletan seda inimest, kes püüdis kuueaastaselt kahekilose haugi ja kes käis kaasas mu raamtukoguesinemisel ja joonistas terve selle aja mu kõrval paberile kahe udaraga lehma...

Isa hoolis ja püüdis, lugematuid päevi ja öid, rääkis, rääkis, rääkis, kuni väsis: lõpuks ma kalestusin, ja see oli vaat et kõige jälgim tunne, mida ma elus olen tundnud. ma tegin veel nägu, aga sisimas enam ei tundnud. mul oli ükskõik.

tühja tal oli ükskõik, tegelikult oli see väsimus.  ja tunne, et olen kõigega üksi.

aga. poisist sai inimene.

ma ei tea, võib.olla ma ainult tahan nii mõelda, aga mulle tundub, et armastus, mis talle osaks on saanud, ei ole kuhugi kadunud, see on temas jätlkuvalt olemas ja see ta lõppkokkuvõttes kõigest läbi tiriski, head võidavad alati, võtab ta teema lõpuks kokku.

mina usun ka, et kui üldse, siis ainult armastus saab päästa maailma. 


Monday, December 10, 2018

Üksinda kodus

Giovanni tööl
Siia kolimisest saati on see nüüd esimene kord, kui Giovanni eile peaaegu nädalaks minema sõitis, ütlesin talle kohe, et kardan, et see on minu jaoks üksi olemiseks liiga suur elamine.

mu kartus osutuski tõeks. suur ruum võimendab, väiksem puhverdab üksindustunnet.

Sunday, December 9, 2018

Uus tondiloss

Viisin eile Suveplika klassiõe sünnipäevale uue T1 kaubanduskeskuse 4.-korrusel asuvasse Skyparki. te võite mind nüüd hulluks pidada, aga ma ütlen, et seal kõikus. oleks mind sinna kutsutud, ma poleks sinna kindlasti jäänud. mul võttis hiljem 15 min aega, et tasakaal tagasi saada. nagu merelt oleks tulnud. kuidagi poleks tahtnud Suveplikat ka sinna jätta, kuidagi jube ebakindel oli, aga ju tema kõrvas olev tasakaalu- (ja terve mõistuse-)keskus on vähem tundlik, kui minul, sest mul ei õnnestunud teda kõikumisega ära veenda.

Suveplika kurtis jällegi, et tohutult venelasi. ja venelased, teadagi, astuvad sust lihtsalt ette või üle.
Ainuke koht, kus neid polnud, olid liumäed, teatas Suveplika teema lõpetuseks. mis on iseeneset huvitav tähelepanek. hakkasin kohe mõtlema, et kas neil on ehk ajaloost pärit hirm kõrguse ja mägede ees?

igal juhul, mina olen teid hoiatanud, see keskus pole turvaline, ta seisab kanajalgadel, rohkem tahtejõuga.

Friday, December 7, 2018

Ühe käega anname, teisega võtame!

Mind on Pilvede all hakanud kohutavalt häirima, et pidevalt on seal kellelgi veiniklaas nina all. minu arvates pole tegemist enam isegi konkreetse alkoholi reklaamiga, sest ma vähemalt pole märganud pudeli etiketti. mis tekitab mus veelgi suurema küsimärgi, et mida ja miks siis?
vein, kui ilu ja edukuse sümbol?

Wednesday, December 5, 2018

Kodukana sekkub ühiskondlikku ellu

Muudkui jahutakse koolikiusamisest ja vaimsest vägivallast, et kust see kõik tuleb ka shal-lal-laa. palun vaadake kordki Riigikogu infotundi ja siis räägime edasi. isegi üksinda kodus olles on nii piinlik ja mage kuulata, mil viisil, toonil, suhtumise, sõnadega ning väljenditega nad seal teineteist küsimuste ja vastustega pilluvad, et ei tea, kuhu silmad peita.
ausõna, ma vaatan ja kuulan ja mõtlen, et see ei ole võimalik. riigikogu. aga on. 

teine mure, lapsed liiguvad vähem, kui vangid kinnipidamisasutustes ning istuvad liialt nutiseadmetes. neilt korjatakse vahetunnis telefonid ning sunnitakse käima koolivormis, et suurendada kollektiivset ühtsustunnet ning vähendada ebavõrdsust. samas, kas me lapsevanemate ning täiskasvanutena oleme kuidagi paremad, patustame nende asjade vastu raasukenegi vähem? ometi ei löö meil keegi näppe arvuti vahele ega sunni tööle minema vormis. vahel mulle tundub see kuidagi ebaõiglane. alustaks siis kõige pealt iseendist!

Monday, December 3, 2018

- - -

Täna on see kortermaja mulle küll liig olnud. ma ei mõista, mis nipi või hoopis nupuga see Pääsu lõunaunne vajus, aga õnneks ma ei peagi, peamine, et magab.

Friday, November 30, 2018

Juured II

äge pilt, nii ehe, et paaril korral arvati ta olevat kohalik.

vahel võib ta olla ülimalt terav ja vastik, aga täna tuiskas siit läbi ja mõjus kui sõõm värsket õhku. sõi jooksu pealt mu eilsed ahjusaiad, käis pesemas, võttis puhtad riided ja pani kotitäie musti asemele, muljetas, näitas kiiruga pilte ning tormas rongi peale, veel paariks päevaks enne Pudrumägesid Tartusse. paistab, et Tartu on talle nende kuue aastaga armsaks saanud.

alles kuu aja eest tuli ta riigist, mis asub korraga kahel madril. eile naasid juba kahe kursavennaga Aafrika surfi- ja turismiparadiisist. selle juures saab veel igapäevaselt kenasti elada ning arvestatavalt kõrvale panna.
mina mõtlen, et jumal tänatud, et on sõbrad ja pered ja lapsepõlv ja juured ning isamaa. muidu võiks juhtuda, et siinne arstiabi piirdukski suuresti plaastrite peale panemisega.

õnneks lubas ta järgmisest sügisest residentuuri minna. isekas minust, aga mul on kuidagi palju rahulikum, kui lapsed lähedal, st kuskil siin maal ringi toimetavad.

Friday, November 23, 2018

juured


Pääsu on laps, kes sööb lusikaga meepurgist mett, näpuga suhkrutoosist suhkrut ja võipakist võid. sedasi isukalt ja mõnuga, ilma igasuguse süümepiinata
midagi mind ses vaatepildis hullupööra lummab. too ehedus mõjub veganluse taustal nagu maasool. lolli(tava)lt rahustavalt, nagu kõik polekski ses maailmas veel päris lootusetult kadunud.

Sunday, November 18, 2018

Puhas porno

Olete te teinekord vaadanud lastega paare ja mõelnud, et selleks, et neid lapsi saada, peavad need kaks inimest olema omavahel maganud, just see mees ja just see naine? sellele naisele meeldib mees piisavalt, et teda endale nii lähedale lubada ning seda meest erutab naine sedavõrd, et sünniks laps.

spa keskond, kus inimesed poolpaljalt ringi takseerivad, jätab säärase mõtte jaoks veelgi vähem fantaseerimisruumi .

eile, kui me Pääsule väikest vaheldust otsustasime pakkuda, oli veekeskuses teiste hulgas paar kahe väikese lapsega. naine oli väga paks, aga kokkuvõttes lihtsalt paks. ühest küljest päästis teda natuke kindlasti ujumistrikoo ja teisest küljest võib ka olla, et ta oli mehest lihtsalt noorem, et veel ainult paks olla. kuigi mõlema kaalu kohta nii vaevatu liikumise põhjal julgena arvata, et kummalgi polnud vanust palju üle kolmekümne. kui sedagi, sest suur kehakaal tavaliselt üksnes lisab vanusenumbreid.
mehe kaal oli aga kaugel üle paksu, see oli juba lausa inetu. kohe väga inetu. igalt poolt üle ääre ja kõht rippus nagu suur ja raske põll üle ujumispükste ääre. muud detailid jätan siin kohal pigem üldse kirjeldamata.

ma tean, et see pole elus peamine ja lastega olid nad tegelikult väga kenasti, aga no....mis liig, see liig.

nende kahe puhul läks mu mõte aga teineteise veetlemisest märksa kaugemale, juba täitsa praktilise küsimuseni, mis tehnika või nipiga need lapsed üldse valmis on meisterdatud?

Friday, November 16, 2018

Pisuke nõrkushetk

Tere hommikust!

Tere hommikust! Kuidas teil läheb?

Tegelikult ma helistan, et sulle korraldusi jagada, sa tead ju küll, ma ei armasta niisama telefoniga rääkida. Kui sa nüüd arvad, et helistasin selleks, et öelda, et armastan sind, siis sa muidugi eksid. Nii kahju.

No nii, mis ma siis pean tegema?

Ole palun hea ja mine raamatupoodi.

Raamatupoodi, ma ju alles eile käisin seal?

Käisid jah, ma tean, aga esiteks, mulle sa sellest enne minekut ei rääkinud. Ja teiseks, ega ma enne eile õhtut veel teadnud ka, et seda tahan. Alles õhtul Maalehest lugesin.

Mis see siis on?

Tead seda kirjanikult kirjanikule sarja? Vat sealt, Jan Kausi. Ja kui sa seal raamtupoes juba kord oled, siis osta juba samast sarjast Sauter ka. Tegelikult olen seda ka kogu aeg tahtnud.

Olgu.

Ja täna on reede, tule siis veidike varem. Kui saad.

väiksed rõõmud.
mu hing tunneb end siin endiselt nagu asumisel või vangis. kätest jalust seotud. millegi taga kinni. näljas. pidetult ja silmapiirita.

mul pole siin oma kodukohvikut. raamatupoode. sätendavaid lampe. plinkivaid tulesid. suuri põlispuid. väikseid alleesid. jõulutulukesi. purskkaevusid. kangialuseid. nurgataguseid. väikseid parke. lilli. madalaid kivimüüre. tossavate korstnatega puumaju kõrvuti pilvelõhkujatega. koduseid tänavaid. kirikutorne. võõraid tuttavaid inimesi. koeraomanikke, lapsehoidjaid, emasid, isasid. uhkeid ilutulestikke. aknataguseid suuri puid, talvel raagus, kevadel helerohelisi, suvel ees, nagu müür ning sügisel lopsakalt värvilisi. linnatulesid. ega öiseid raagus puude varjusid seintel.
mitte, et ma kõike seda igapäevaselt tarbinuks, aga see teadmine. .

et elu on kohe, ainult ümber nurga. kõik käe jala juures. ilma autota, parkimata.  jalutuskäigu ja rattasõidu kaugusel.
ühel juhul hommikukohvi. teisel pits konjakit.

nüüd on nii, et ainuüksi raamatupoodi minek on omaette ettevõtmine ning ettevalmistus. mõtle ja planeeri. võta auto, sõida vähemalt pool tundi. otsi parkimiskohta. pargi, ära unusta. ja siis sama tagurpidi tagasi.
ilmatu aeg pluss täiesti mõttetu kulu bensiinile ja parkimisele. ainuüksi see teadmine võtab igasugu isu üldse minema hakatagi.

pigem siis juba helistada Giovannile. ja oodata õhtuid, kus on parem ja kergem, saab vähemalt väikseid teeküünlaid akendele panna.


Thursday, November 15, 2018

Kai Aareleid ja Vene Veri

Kui ma eile õhtul kella kuue paiku oma blogi vaatajate arvu nägin, siis mõistsin hetkega, et nüüd on mu nimi kusilt suurelt lavalt läbi käinud. viimati viskas numbri nii kosmilistesse kõrgustesse siis, kui Eveliisi blogisse kommentaari jätsin.

sel korral tiris mind rambivalgusesse aga Indigoaalane. ja nagu ma ta kommentaariumis juba ka mainisin, siis olen meelitaud ta tänust, aga kui ma üldse midagi punastamise ja kokutamiseni pelgan, siis avalikku esinemist ning suurt lava.
seda enam, et tegelikult kuulub see au ja kosmilised numbrid hoopis Maele, kes täpselt sel hetkel, kui mina omi raamatuid laiast maailmast järjekordsesse uude elamisse kokku kolisin, sellest oma blogis kirjutas ning mulle see täitsa juhuslikult kolimise käigus näppu juhtus.

samas, kui juba ütlemiseks läks, siis panen ka omapoolse vaimustuse paberile.

lugesin raamatut kohe peale Köögijumala naine lõpetamist. esimese hooga tundus mulle, et Vene veri jääb siiski lahjemaks, aga ma eksisin.

neid kahte raamatut on keeruline võrrelda, sest oma stiililt on nad sedavõrd erinevad. Köögijumala naine on stiililt selline pehme ja voolav, nagu naine ja kevadveed. ühtlane, rahulik, katkematu, sädelust pilduv ning kergelt hüplev vaikne vulin. kindla alguse ja lõpuga pikk lugu ja jutustus. üldiselt pole see päris minu stiil, sageli kipub see minu jaoks minema liiga paljusõnaliseks ning laialivalguvaks, aga Köögijumala naine oli ses osas meeldiv üllatus ning pigem erand, et seal ei ajanud mitte kuskil(t) üle ääre. suurepärane sõnakasutus, väljendusoskus, mõtted, kujundid ning tegelikult usun, et ka võrratu tõlge. esimest korda oma elus tekkis huvi, kes on raamatu tõlkinud, vähemalt mulle tundus tõlge lausa erakordselt hea.

Kai Aareleid ja tema Vene veri meenutas mulle aga oma stiililt väga Tallinna kaardi ja kompassiga Jan Kaus'i. selline ajateljel hüplik, terav ja nurklik, näpuotsaga ja õhkõrnade vihjetega, udulooris, ükshaaval justnagu juhuslikud ja seosetud mõtisklused ja tähelepanekud, märkamised, millest kokku saab siiski nukker ja vapustavalt kaunis tervik.
lakoolińile stiil, minu lemmik, kus iga jumala sõna sisaldab endas vähemalt kolme ning sellel on kulla kaal. vähem on rohkem, teate ju küll seda?
sõnu napib, aga need vähesed väljavalitud on see-eest nii hoolega nopitud ja mõjusad, et loovad hetkega su silme ette detailse pildi, rohkemgi veel. sõnade taha ja ridade vahele ning tekitavad tohutu tugeva emotsiooni. käed hakkavad värisema, kõht valutama, süda taguma ning veri tõuseb pähe, kuni peavalu ning magamata (öö(de)ni välja. lihtsalt nii hea.

lugeja jaoks arusaadav ja tervik, kirjanikule ehk paras tegemine, et niit, mis lõpuks kogu teksti ühtseks tervikuks kokku peab tõmbama, neis minimaailmades kaduma ei läheks. 

mina olen see, kes omi raamatuid sodib ja alla joonib ja omi (lisa)märkusi ning tähelepanekuid sinna samasse äärtele sodib. viimasel ajal olen hakanud ka alla joonitud kohtade lehekülje numbreid tahakaane siseküljele üles märkima, et soditud kohti vajadusel kiiremini leida. Õnnepalu on pmst ainuke, kelle alla joonimisest ma loobunud olen, sest tema mõtted on peaaegu kogu ulatuses sellised, et oleks minu võimauses, siis tahaksin neid osata peast deklameerida. Vene Verd joonisin ikka lõpuni, aga mida edasi, seda enam tahtsin anda kirjanikule loobumisvõidu, kuna ühest hetkest enam ei piisanud sõnadest, väljenditest ega isegi lõigust, mida alla joonida, vaid oleksin pidanud juba terve novelli ulatuses ühe pika pideva kriipsu ülevalt alla vedama, et kogu mõtet selle ilus ning terviklikkuses üles märkida.

muide, paarkümmend lehekülge enne lugemise lõppu tekkis järsku lausa poole sõna pealt huvi, milline kirjanik välja näeb. mis tänapäeval muidugi vaid mõne klahvivajutuse taga peidus on.

samal õhtul helistasin ka oma isale ning küsisin, kas ta oleks mu palvel nõus raamatu läbi lugema. et mul tekkis suur huvi, mida üks meesterahvas sellest arvab. vaatama sellele, et see on minu arvates nii hingekriipivalt hea, tundub mulle, et see võiks sellisel tormilisel kombel mõjuda üksnes naisele.
või mis te, naised, arvate, kas teie mehed loeksid sellist raamatut?

anyway, eks varsti kuuleb, mis mu isa muljetab, päris põnev kohe!

Sunday, November 11, 2018

Isadepäev


Nii nüüd tuleb isadepäevaõhtu küsimus, see pole lihtsate killast...

Ma tõmbad siis enne veidike hinge...

Parem oleks vist pits konjakit.....


mäletad, mõni aeg tagasi vaatasime üht krimkat, kus oli tüdruk, keda tema vanemad olid koos ta õdede, vendadega 10 aastat kinni hoidnud, nendega ebainimlikult käitunud ning seksuaalselt kuritarvitanud. hiljem leidis too tüdruk kaaslase, kes temaga sama jõhkralt ümber käis, teda alandas, haiget tegi, sest tüdruk vajas seda, ta ei osanud enam teisiti. ning koos tolle noormehega võtsid nad kinni süütuid tütarlapsi, keda poiss vägistas ning seejärel tappis. tüdruku roll oli pealt vaadata ning hiljem koristada.

ja mäletad, seal ülekuulamise laua taga too tüdruk provotseeris politseinikku, et "mäletad ju küll, kui su tütrel hakkasid rinnad kasvama, siis sa mõtlesid, kuidas oleks teda panna?"

mõni aeg tagasi lugesin Sauterit, kes kirjutas oma tütrest nii, kuula nüüd:

...kas ma ei ole siis mõelnud, et võiksin Siskiniga kunagi magada? Olen mõelnud küll. Igasugu mõtted käivad läbi pea. Ja minu meelest peabki need läbi mõtlema, kui nad tulevad. Kes mõtleb läbi hobusega keppimise ilu ja valu, kes oma tütrega keppimise. Kes oma poja või emaga. - - - lmselt oleks vahekord Siskiniga mõeldav siis, kui millegipärast oleks kohutavalt vaja stressi ja survet. Sest seda see kaasa tooks. - - - Isegi kui see olesk kohutav trauma. Traumasid saadakse muustki. Aga nüüd, kus Siss on üheksa, tõmbab füüsiline lähedus temaga ka vähem, kui ta oli, ma ei tea, neli või viis. Võib-olla on see hoopis, et imikuga ongi suur füüsiline lähedus vajalik ja millalgi peab see taanduma. Las ta siis taandub....

ma mõtlen, et võib-olla see ongi normaalne, et sellised mõtted peast läbi käivad. et igasugu mõtted peast läbi käivad. aga ma olin ja olen sellest ülestunnistusest ikkagi veits rabatud, et keegi julgeb need mõtted paberile panna. see ongi vist umbes see koht, kus küsitakse, on see julgus või juba rumalus. ma ei tea, aga ma mõtlen, et kas on?

igal juhul, siit tuleb nüüd küsimus: ma ei tea, polegi vist oluline, mis hetkel, on see siis kahe, nelja, üheksa, viieteist või kahekümne aastaselt, aga ütle, kas kõik tütarde isad mõtlevad ühel suvalisel hetkel, hm, kuidas oleks temaga magada?

ja tegelikult ma saan muidugi aru, et sul on mulle väga raske vastata. kui mitte võimatu.

Thursday, November 8, 2018

Peitus

No otsi üles, kus Suveplika peidus on!
/hüüa talle kuku/

Kukuuu!

Kes see oli....lehm või öökull?

Wednesday, November 7, 2018

Esimene ei söö hapukoort, teine on olnud absoluutselt kõiges kõige mõistlikum (v.a raha kasutamises), kolmas ei taha suppi, neljanda puhul on lihtsam üles lugeda toite, mida ta sööb ja viies keeldus eile rohust

See rohi siin sees.....need rohelised....need ei maitse mulle, teatab Pääsu stoilise rahuga.

varuge kannatust, nagu õpetas kannatlik kaelkirjak, lastega peab (hullumiseni) kannatlik olema, muidu hakkab kõht valutama.

Tuesday, November 6, 2018

Eile õhtul meil kodus Nabitas. ehk retsepti soovitus kõigile minusugustele, kel pea kohati otsas uugab, mida uut vahelduseks perele õhtuks süüa teha

allikas: LP
Toortatra asendasin tavalisega. omalt poolt lisasin retseptile ka Teriyaki Sauce kastet, mida kana valmistamise juures alati kasutan, see annab mõnusat lisamaitset. muu oli pmst sama, kaalumisega juuksekarva loomulikult päris lõhki ei ajanud.

kokku tuli väga maitsev, Giovanni ja Ruudi kiitsid väga. endale ka maitses, Pääsule, tõsi, jäi liialt võõras ja vürtsikas, tema sõi ainult tatart.

kokkuvõttes odav, tervislik, mõistliku ajakuluga ja väga maitsev, period. 
kingituseks boonus, et lihased kasvasid iga ampsuga.

Monday, November 5, 2018

"Siin on mingi lõhn" ehk kuidas me Pääsu pühapäeval loomaaeda viisime

tasakaal
Baabalindude ja kängurude juuurde, nagu tema enne kohale jõudmist loomaaeeda oma vaimusilmas ette kujutas.

kohal olles tõmbasid teda hoopiski puidust sillad, kõikvõimalikud madalamad ja kõrgemad kiviseinad, mille ääri pidi käest kinni hoides (meie tungival nõudmisel) laveerida, metsaalused, talveks suletud seikluspark. ning otse loomulikult ka too naljakas puidust vankrike.
ühesõnaga rippuda ronida, turnida, joosta.

meie korrutasime, vaata, elevant! vaata, elevant ! vaata, elevant, aga tema vahtis ennastunustavalt üksnes meie ümber sahmivaid teisi lapsi.
õhtul küsisin, mis loomi, Pääsu, sa loomaias nägid, tema vastab, elevanti!. jeee ta nägi, pigem kuulis meid Giovanniga niimoodi meeleheitlikult karjumas.

rohkem loomi tal endal ei meenunud. meie abiga siiski lõpuks veel mõned.

Saturday, November 3, 2018

Natuke HIngedepäevast ja hiinlastest


teraapia*
Teate, millega ma ei suuda siin harjuda? Siin on ümberringi arvestatavalt maju, iseenesest mitte kõrged, enamasti kahe-, kolme, neljakordsed, aga arvatavasti ma palju ei liialda, kui ütlen, et umbes 75% akendest tõmmatakse  õhtuti ette pimendavad läbipaistamatud rulood ning üejäänud akende ees on kas väga häguselt läbipaistvad või siis päris valgust läbilaskmatud rasked kardinad. saan aru inimeste privaatuse vajadusest, aga see tekitab mus välja vaadates kogu aeg tunde, nagu elaksin ühiselamus ning samal ajal on selles ka midagi hirmutavalt hitchcocklikku.

eile näitaks nägin ainult ühel aknal põlevat küünalt. samal ajal, kui paar päeva tagasi aga prõmmis me uksel kommvõipomm. sellised seigad mõjutavad mu meeleolu oluliselt enam, kui mulle meeldiks. ma tegelikult ju tean, et me sinnapoole liigume, aga ilmselt on mul siiani olnud lihtsalt õnne elada kohtades, kus see kordades vähem silma ja kõrva karjub. ilmselt on mul lihtsalt vedanud end seeläbi petta, kui muidugi pea liiva alla peitmist saab pidada enese petmiseks, kui ise midagi probleemi paremaks muutmiseks ette võtta ei saa

vähemalt raamatutesse saab põgeneda. kui Giovanni mult nädalakese tagasi küsis, mida ma tahaksin (oodates sel hetkel muidugi vastuseks midagi päevakajalisemat), siis vastasin, et kui sa nii küsid, siis raamatut lugeda. mõni aeg tagasi olin just mõelnud, et kui saaksin, siis tänasel hetkel ainult loeksin ja loeksin ning ühel päeval, kui Pääsu peaks lasteaeda minema, tahaksin lihtsalt koju jääda ja suures plaanis päevad läbi lugeda. ma ei tea, kaua see võiks kesta, kuu, kaks või koguni neli, aga kui saaksin, siis just see oleks see, mida ma praegu kõige enam sooviksin.

mõned päevad tagasi sain läbi raamatu Köögijumala naine. nüüd, kus meil on ruumi, sain lõpuks kokku vedada ka oma ilma peal laiali olnud raamatud ning leidsin, et nende seas leidub veel üksjagu häid raamatuid, mida ma jõudnud lugeda.

see raamat oli kohutavalt hea, just nimelt kohutavalt hea. kohati nii julm, et lugeda saab sellist asja vist ainult seetõttu, et see on juhtunud nii kaugel ning normaalsele inimese jaoks lihtsalt niiiiii ebainimlikult jõhker ja julm, et ainult see teebki nende kohtade lugemise võimalikuks.

mina oma mätta otsast võtaksin selle raamatu kokku just nende paari lausega,  ära löö kirpu tiigri pea peal!, ehk ära lahenda üht muret, et saada kaela suurem.

mulle imponeeris tohutult see väline rahu ja teadlikkus, kuidas peategelane sel ajaperioodil oma elule lähenes. oh ei, ta polnud kaugeltk tundetu ega leppinud sellega, aga kõige kiuste säilitas ta ka neis ebainimlikes oludes ja jõhkruses, paljuski paratamatuses, selle vähese väärikuse ning selgroo, mis võimalik. alati pole võimalik olukorda kohe muuta, aga sul on kindel teadmine, et niipea, kui olud vähegi  võimaldavad või oled ise tugevam ning suudad uutes oludes kaitsta ka endast väetimaid, siis sel hetkel sa teed seda. ning isegi, kui selleks tuleb oodata teinekord ka aastaid, on see ilkkagi kordades parem, kui üldse mitte kunagi.

omal moel andis see raamat mulle ka vastuse, kuidas on võimalik edasi elada inimesel, kes kaotab korraga kolm last. kõik kindlasti ei suuda ja seda ei saa neile kindlasti ette heita või pahaks panna, aga vähemalt mõnel juhul on see võimalik ja nüüd ma ehk mõistan, mida selleks vaja läheb

päev hiljem võtsin kätte Mae soovitatud raamatu Vene veri, mis mul täitsa üllatuslikult samuti kolimise käigus välja tuli. omamoodi isegi võrreldavad raamatud, ses osas, et paljuski käib jutt minevikus toimunud sündmustest.
suurim erinevus seisneb aga selles, et ühel juhul on su kõige lähedasem inimene koletis, teisel juhul aga mõistev, toetav ja armastav tugi ja kaaslane. ning just see on elus see võti, mis rasketest aegadest ja muredest üle saamisel aitab. sind ümbritseva maailma koledustest ning koletistest on võimalik võitu saada, kui on vähemalt üks inimene, kes sind mõistab, kellele saad loota ja kindel olla.
teiseks kultuuur. loen ja mõtlen, et kannatus kannab endas vist ka kultuutiliselt  erinevaid omadusi. kui näiteks hiinlaste puhul paistavad need olema tohutu alandlikkus ja leplikkus, siis eestlase kannatlikkus koosneb pigem visadusest, jonnist ning trotslikkusest. venelasel on see segu ühes ja teisest, aga temal lisandub veel miski vitaalsus ning klaasitäis viina.

* sõbranje küsis mult FB-s mu uut profiilpilti nähes, "no mis see on?.  selgituseks siis, et fotol on osa mu pimeduse vastasest teraapiast, mida ma kaks päeva tagasi peaagu kolm tundi kivi kivi haaval läikima lõin. kolm tundi, saate aru.

Tuesday, October 30, 2018

Kodustamisest

Oleme nüüd pea kuu aega siin elanud ning riided, mida selle aja jooksul kasutanud olen, mahuvad pmst ühte keskmise suurusega kingakarpi. paar päeva tagasi mõtlesin, et igat sorti ootamatused, õnnetused, haigused, mis elu jooksul ette tulevad ja kokkuvõttes hästi lõpevad, aga otsapidi ka kolimised, toovad meid mõneks ajaks maa peale ning tuletavad meelde, mis on elus oluline ning kui vähe me tegelikult asju enda ümber vajame.

igas kodus hakkad midagi eriliselt armastama, mõnes kodus saab eriti armsaks kõõk, teises magamistuba, mõnes kodus on see ahi, mõnes aknast avanev vaade. kodutänav, tapeet, ruumide paigutus või koguni veesurve.

sellest olen küll nüüdseks aru saanud, et kui väga sa ühes kodus midagi ka ei armastaks, siis üks ühele seda teise kodusse ümber ei kopeeri. sest igal kodul on oma siiski oma hing ja nägu. nagu lapse kasvatamine, ei ole nii, et kõigile ühe mõõdupuuga. enne pead ikka otsa vaatama, tunnetama, koos elama. ja alles siis hakkad sättima ja painutama, päev päevalt, pisitasa.

siin oleme läinud paljuski lõika-kleebi-meisterda teed, mis toimib veel eriti hästi juhul, kui mehel on kuldsed käed. ma võin siin Giovanniga mõnel muul teemal võtta, aga need käed on tal otsas. jätkuvalt, jätkuvalt ei suuda ma ära kiita, kui ilusti ja korralikult ta seda teeb. meisterdades on ta äärmiselt enesekindel, enesetadlik, teab täpselt, mida teeb ja oskab seda. kogemused, teadmised ning oskused kokku muudavad protsessi omakorda mängulisemaks, kaotavad pildilt higi ja vere, mis paneb kõrvalt jälgides tegijat veelgi enam metlema ning on äärmiselt ligitõmbav, ütleks koguni seksikas.

jah, oma tööd oskav inimene on seksikas ja ma lihtsalt jumaldan töötavat Giovannit.

alustasime kõige pakilisematest töödest. Suveplika tuba ja siis juba....

...meie riidekapp,
materjaliks Bauhofis müügil olnud kõige kallim kett (11 eur/m) ja Suvekuningriigist toodud "kadakatoru".

ning köögiriiulid.
peitsitud erinevas laiuses lauajupid ja minu poolt juba kunagi õige ammu, veel krooni ajal, ostetud sepised.

isa mul küll kindlasti ühel päeval tuleb ja ütleb umbes sajandat korda, et mulle meeldib, kui asjad on kappides. tõenäoliselt sümboliseerib ja seostub see korraga, aga mina olen ses küsimuses pigem see kaose tüüpi inimene. osaliselt võivad ja peavad asjad muidugi kappides olema, aga mulle meeldib, kui igapäevaselt tarvitatavad asjad on nähtaval ning käe-jala juures kohe võtta. minu silmale on see oluline, selles on elu.

pealegi, kui ma enda ümber vaatan, siis on igal ripakil asjal on oma lugu. iga kruus, mille ma haaran, iga taldrik, millelt söön, iga koogivorm, milles midagi valmib, vaagen, mille lauale panen, kaitseingel välisuksel, karahvin aknalaual,  too õnneämblik, mis ühe kodu nurgast teise kaasa tuleb, kaktuse ümbes olev väike must supikauss või jõulukaktus selle väikese mõttetu kapikese peal. ja nii edasi ja nii edasi, absoluutselt kõigel, mida ma enda ümber näen, on oma lugu. mis on armas ja soe üheaegselt. samas pole ma hoidnud alles mitte ühtegi halva energiaga vidinat, ikka ainult hea. mis kõrvale panduna ka mõne aasta pärast võdinaid tekitab, olgugi ilus, seda enam ei ole.
see, mis jäänud, sel on kullaproov. ma tean ja mäletan, mille ja/või kellega seoses ja mis emotsiooni pealt see mu ellu on tulnud. on hea tunne seda vaadata. kätte võtta. kasutada. see meenutab, aitab hoida ja mäletada. inimesi, kohti ja ilusaid hetki.

nüüd aga kiik.
kui ma selle korteri rohkem, kui 10 aastat tagasi ostsin, siis teadsin juba siis kindlalt ainult üht, kui ma siia ühel päeval elama peaksin tulema, siis saab siin olema kiik. pikkade nööride ja kõrge lennuga. nüüd on see olemas ja ma olen kiige üle täpselt nii väga rahul ja õnnelik, kui kunagi ette kujutasin.

aga nokkimist ja sättimist siin muidugi veel jagub. raamaturiiuli seina näiteks piidlen jätkuvalt
ja kujutlen, et kas too moodne või siiski servamata laud ja traat. Anyway, kui keegi toetada soovib, siis olen meeleldi nõus riiuli servale tätoveerima toetaja nime ja asetama samale kohale vähemalt ühe ta lemmik raamatu(te)st. mõtle, kui äge, kui seal oleks ritsik ja tilda ja blond ja triangel ja naissaar ja konn ja indigoaalane ja krsi ja priimula ja tavalinenaine ja emand ja visnik ja eveliis ja madlike, sipsik, mae, vägaväga naine, metsapiiga, tuuleke, brigitta ja sai nüüd kõik kirja?

samas, kui nii edasi, siis valitseb suur oht, et märkamatult kodustab ka see kodu mu hiilides ära.




Friday, October 26, 2018

- z z

Sa pead minu spordikad võtma, mul on täna su dressikad, need on nii mõnnalt suured, paksud, soojad ja pehmed, ei pigista...
...
Kurat võtaks, sa näed nendega nii hea välja. See pole aus, kõik mu riided sobivad sulle paremini, kui mulle.


Wednesday, October 24, 2018

Pildikesi esimese ja teise Eesti elust.

Varjud
Enne Pulssi klõpsisin telekapulti ja juhtusin Võrno saatele. Tema vastas istus enesekindla olemisega mees, parimais aastais ning keerutas energiliselt kätega. Lähikaadris hakkas mulle kohe silma tema triiksärk, mis polnud ka nagu päris triiksärk, aga pigem siiski triiksärk, mille rinnal ilutses väike Armani kotkas. Mis tema pükstel ja jalanõudel ilutses, ma ei tea, sest lähivõtet neist ei näidatud, aga põgusal visuaalsel vaatlusel võin peaaegu pea anda, et särgile need alla ei jäänud.

Et siis tekkis huvi. Lisasin paar kraadi häält, jutt käis metsast. 2016/2017 läks puidutoodete ekspordist 16% Rootsi ja 10 % Soome. Teist sama palju kokku Saksamaale ja Taani. Et siis, jah.

Siis ilmus ootamatult alla meesterahva nimi, Aigar Kallas. Selge pilt, õigupoolest häält polnuks vajagi.

Ma ei tea, marru ajas. Et nii ongi. Jutt on lobe, aga Armani riided on seljas.

Pulssi ei näinud ka palju üle kümne minuti, Pääsu nuttis kõrvaltoas lohutamatult, tahtis emmet ja no muidugi, ma läksin. Giovanni hüppas selle peale väga ärritunult püsti, ja kui ma ütlen väga, siis väga ning prahvatas, et kas nüüd niimoodi hakkabki olema, et laps nutab ja teab, et ema tuleb.

Kui on kohti, kus erinevalt Giovannist minu ükski närv ei liigu, siis on see üks neist. Sest mina tean, et mulle pole juba ammu-ammu ükski film ega seriaal nii oluline, kui üks väike inimene. Ilmselt tuleb tal veel elus palju hetki, kus võid ju nutta, aga ema lihtsalt pole. Mis tähendab, et selle koha peal valitseb minus suur rahu ja teadmine, paugutagu Giovanni neid uksi nii kõvasti ja palju, kui soovib.

Ainuke asi, et mis naabrid asjast arvavad, sest seinad on meil nüüd ju papist, torka sõrm läbi, kui tahad. Alles mõni aeg tagasi kuulsin, et kellelgi oli palavik 38,1.

Kui te vaid teaks, kui kõvasti ja kaua need kaks väikest kätt mu kaela ümbert kinni hoidsid.

Friday, October 19, 2018

- - -

Kandsin täna Martinile 10 eur. mul on tegelikult umbes poolteist aasta tagasi tehtud Kingitud Elu kontole ka püsikorraldus, aga mõned korrad aastas teen siiski ka 10 euroseid lisasüste.
siin kohal kutsun ka kõiki teisi/teid kuus üks vein või mõni Statoli kohvi ostmata jätta ning kinkida see raha kellelegi, kellel seda 10 eurot meist o/eluliselt rohkem vaja võiks olla.
kunagi ei tea, millal me ise ühel hetkel väga suures hädas oleme.

nii palju, kui minu võimuses ennast ja teisi aidata, ma püüan teha. käin mammograafi juures, naistearstil, olen mõned korrad lasknud üle vaadata oma naha.
näpuotsaga annan ka ümberringi, mul on too mainitud püsikorraldus, aga annetan vajadusel ka lisaks, kui kellelgi maja maha põleb, kuskil  suur pere hätta jääb, Jõulutunnelis, kuidas kunagi.

aga mida teha, kui juhtub midagi nii kohutavat, kui möödunud nädalavahetusel, kus pere kaotab korraga kaks last ja siis veel mõni päev hiljem ka kolmanda lisaks?
kuidas neid inimesi aidata? ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ja kas need vanemad leiavadki enam jõudu ja mõtet edasi elada?
täielik jõuetus, mitte kuidagi pole võimalik aidata, aga mõtetest ka kuidagi ei saa.

Tuesday, October 16, 2018

- - -

Ah, ma olen rahul. see koos ühise asja nimel toimetamine teeb õnnelikuks.

Monday, October 15, 2018

Argipäev

No, mis sa seal nüüd siis tegid?, hüüan köögist pliidi äärest, ise lusikaga hakklihakastet segades.
Pissi ja kaka, nad on tegelikult sõbrad, kostab vetsust vastuseks.

mäletate ikka, tegelikult olen otsapidi veel ju kakamaailmas ka sees.

Sunday, October 14, 2018

Sügis pillub kulda





Seisatagem hetkeks. Ja võtame seda hetke nagu kingitust.

p.s postituse sisu on plagiaat Topeltelust. Fotod pärinevad tänasest väljasõidust Suvekuningriiki.


Saturday, October 13, 2018

Võin end ribadeks sättida, puhastada ja põletada, aga ma ei näe ega tunne

Igatsen nii kohutavalt oma roosat kodu, et kuigi ma ei tea, mida tähendab lein, siis kujutan ette, et see võikski olla midagi sarnast. tunnen, et olen suurest kurbusest ning igatsusest lausa haige. kuskil pole hea, midagi ei sobi. jõud on otsas. järsku, kolinal. nüüd siis vajus kokku.

mulle ei meeldi siin mitte midagi, mite midagi. isegi hommikukohvi võiks vabalt joomata jätta, sest sel pole maitset. pisarad lihtsalt voolavad suvaliselt, tahaksin ainult lamada, päevad läbi, näpud kõrvas, tekk üle pea, mitte ainsatki heli.

siin oleks iseenesest justkui kõik, või vähemalt palju, aga see pole minu.

Thursday, October 11, 2018

Koha võrra kõrgemale


Ma pole siin suure kiirustamise ja rabelemise vahele jõudnud rääkidagi, et saan peagi vanaemaks. alguses ei lubatud välja hüüda, aga nüüd loodetavasti on aeg juba nii kaugel, et vast juba võib.
Giovannit muide ootab ees sama staatuse muutus, ainult tema peaks vanemasse generatsiooni kukkuma minust pisut varem, juba loetud nädalate pärast.

suvel Hiius provotseeris Giovanni õde, et no Giovanni, mis tunne siis on vanaisaks saada? Giovanni ei osanud sellele midagi sobivat kosta, mõmises üksnes midagi ebalevalt, umbes midagi sarnast, et eee, no ma ei teagi. 
Nojah, kui midagi ei tunne ega oska öelda, mis siis ikka teha, võttis õde teema kokku.
meile mõlemale tundus, et sellisel süüdistav-etteheitval toonil, umbes nii, et oma laps saab lapse ja sind ei huvitagi.

igal juhul oli see nii palju ebamugav, et arutasime seda hiljem omavahel. esiteks on kindlasti roll esimesel, esimene laps, esimene lapselaps, esimene-esimene-esimene.....teoorias võime ju kõik teada ja targad olla, aga päriselt kohale jõuab see esimene alati siis, kui õhel hetkel käes on. teiseks, meil on endal väike laps. üsna kindlasti oleks olukord ja tunne sootuks teine, kui väikseid lapsi peres juba ammuilma siblimas nähtud pole.
tõenäoliselt me oma olukorrast tulenevalt ei suuda parimagi tahtmise juures vanavanemaks saamise staatust oodata nii, nagu inimene, kel enda laps või lapsed juba kaua aega titeeast väljas. samas, väga mõistetav ning arusaadav, et inimesele (meie lapsele) endale on lapseootus väga oluline ning eriline sündmus, seda enam esimese lapse puhul, nii peabki olema, aga.....tulenevalt Pääsust jääb meie õhin eesootava sündmuse ees kindlasti tagasihoidlikumaks, kui ehk mõnel teisel, mõtlen mina.

Mhmh, põhimõtteliselt jätame me seetõttu siis oma suured lapsed milleski ilma, konstanteerib seepeale Giovanni.
Põhimõtteliselt vist jah, tuleb mul nõustuda.
oleme ja nagu ei ole ka päris süüdi.

aga jumal tänatud, oleme ses küsimuses vähemalt samas paadis, kahekesi koos on seda süümekat ikkagi suts kergem kanda.
me ei saa vanavanemaks olemisele pühenduda ehk nii palju, kuij uhul, kui Pääsut me elus poleks, aga päris kindlasti oleme me olemas.

Ja lõpuks olen ma ikka paljajalu

Käisin siin paar õhtut tagasi üle valgusaastate taas teatris. sõbranjega, eksprompt. tundsin, et kui nüüd kohe kuskile välja ei saa, siis. kuna elame nüüd ääremaal, siis oli lihtsam panna sel korral ajama hoopiski metropolist kaugemale, ühe Eestimaa väikelinna suunas.

kokkuvõttes võin öelda, et läks nii, nagu eksprompt asjadega kipub minema, st täie ette. ausalt öeldes olen kõige enam üllatunud, et olen veel tänasel päeval üllatunud, et teatrite tase on sedavõrd ühtlustunud ning nii näidend ise, kui ka näitlejad olid lihtsalt super
väga hea oli kohe.

muide, kas teadsite, et elu mõte on ümmargune? päris huvitav ja käimatõmbav lähenemine, mitte kuskilt pole kohe kinni hakata.

Eesti 100

Monday, October 8, 2018

Raha paneb rattad käima

Keegi peab peres raha ka teenima ja /vahepeal/ tööl käima. ega mul ka enam pikka pidu pole.

Sunday, October 7, 2018

Ood soodale


Eile küürisin armutult 6 tundi jutti kööki. iga jumala ruutsentimeetri käisin üle, maast laeni. kapid seest ja väljast, seinad, tööpinna taga olevad kahhelkivid, radiaatori vahed ning põrandat nühkisin nagu vanasti lossides, neljakäpakil, keeva vee ja tugeva harjaga.
pakk soodat kulus, aga küll sai/jäi ilus ja puhas.
ja külmkapp ning pesumasin said uued, puhas luksus. õhtul hiljem panin veel vaiba ka maha, sai veel mõnnam.

ainult öösel kõik kohad hullult valutasid ja andsid tunda, täna on kole valus ning kange olla.

Saturday, October 6, 2018

Uus hommik

Kus me hambaharjad on?

Friday, October 5, 2018

Ärge siis oktoobrit luhta laske, viies päev juba läheb.


Täna lööb kell mu 47. elutundi, ööbime sel puhul mu/me järgmises kodus ja leheüljes. lemmik teksad kärisesid ka hommikul ribadeks, nii et siis püksata uude aastasse.

samas, eelmised kodu elanikud andsid välja kolides teada, et vastaskorteri inimesed olla uurinud, kas meil korteri müümise mõtet pole. kes teab, võib-olla saame varsti nii ise ka ribadeks kolida.

aga täna ma rohkem sellele kohe kindlasti ei mõtle. joon vaheldumisi otse pudelist ning kristallpokaalist šampust ja vaatab siis mida ja kuidas veel (jõvvab).
eks natuke põnev ole nüüd juba ka.

Thursday, October 4, 2018

Reklaampostitus

Meie peres on Pehmikule ilmunud teatav konkurent, kanepiseemne leib rukkiteradega. täiesti müstilisel kombel tahab seda leiba isegi Suveplika, kelle menüüsse uue toiduaine lisamine on keerulisemat sorti kübaratrikk.

võib-olla peitub põhjus neis omapärastes krõpsuvates seemnetes. need hüplevad ja plaksuvad suus leiba süües nagu see laste särisev pulber, kes muidugi teab, millest ma räägin. kes ei tea, proovige järgi.
täiesti ainulaadselt erakordne maitseelamus, mitte üknes see suus toimuv ilutulestik, vaid maitse on ka .... maitsev.

Wednesday, October 3, 2018

Tuesday, October 2, 2018

Säriseb


Kuna me üürikorteri omanik osutus ootamatult, hm...ma julgeks ikkagi öelda vastikuks ja väiklaseks, siis kolime arvestatud 30 päeva asemel nelja päeva jooksul, mis on paras hullumaja.
kuskilt otsast aimasin seda pmst esimesest päevaet ja sellegipoolest, lootsin inimeseks olemisele. Kui rumal minust.

Nelja päevaga on kolimine õnneks vähemalt tehtav,
aga õhus on sellevõrra ikka arvestatavalt enam elektrit.

Ausalt öeldes olen päris löödud, miks me ümber on ikkagi nii palju omakasu ja küünilisust? Raha, raha, raha, ja oleks siis, et neil kel raha vähe, aga sagedamini ikka just neil, kel seda jagub. Mulle täna tundub, et rohkem on elus vist kahjuks küll nii pidi, et mida rohkem inimesel raha, seda ahnem ja kitsim ta on. kuigi, see võib muidugi olla üksnes minu kogemus ja tähelepanek.

Monday, October 1, 2018

- - -

Kruvime ja pakime. ma arvasin, et meil on vähe asju ja meil ongi vähe asju, aga pappkaste on ikka kuhjade viisi.
Samas seda fenomeni, kolimine kui suurpuhastus, samuti ei eksisteeri, üleliigset tuli ehk üks kilekoti täis kokku.

Kurb olen endiselt, kuidas ei taha.

Friday, September 28, 2018

- - -

Rääkimata prillidest, polnud Grete Lõbul eile stuudios isegi mitte meiki, lisaks oli ta ka higine.

isegi, kui tegemist on väikse konnatiigiga, ütleks ma selle peale, äge!

Thursday, September 27, 2018

Kombluspolitsei

Kui veel mõni aeg tagasi valvas Pääsu teraselt, et Giovanni jumala eest isegi mu kõrvale ei istuks, siis täna on seis selline, et hommikuti enne Giovanni tööle minekut on kord majas, esimesena musitab ja kallistab Giovannit loomulikult tema, siis tema valvsa pilgu alla peame musitama ja kallistame meie Giovanniga ning kõige lõpuks tuleb grupikalli.

eile vaatasime enne lõunaund Lotte raamatut, Karu Eduard seisis koos teistega laadaplatsil. Näe, see on Eduardi naine, jutustab Pääsu kavala näoga, ta armastab teda.

see on tore. pmst jõuavad kõik ühel päeval selleni, et kui üleüldse midagi, siis armastus. mis tähendab, et otse loomulikult peaks paavsti külaskäigu puhul andma inimestele vaba päeva.

Wednesday, September 26, 2018

- - -

Eile käis meil fotograaf, kes soovis omaniku palvel korterist kuulutuse tarvis pilte teha. pildid jäid tegemata, hiljem oli ta omanikule saatnud kirja, milles oli lause, et see osutus võimatuks, sest korter oli nagu kaubaladu.
fotograaf väitis, et pildistamiseks peab korter olema nagu hotell, vaid mõned üksikud iskilikud asjad võivad pildile jääda, näiteks nagis rippuv jope ja köögirätik. ausalt öeldes ei saa ma sel juhul aru, mida nad eest leida ootasid, teades, et me ju veel elame siin sees, kas oleksime pidanud pildistamise pool-tunniks kogu oma elu lahti kruvima ja õue puu alla tassima.

Eveliisil oli mõni aeg tagasi postitus, kus ta rääkis mingist suurest majast ja et inimesed lihtsalt valetavad, kui ütlevad, et tasuta ka ei tahaks. ma küll lugesin postitust ülejala, rea siit ja sealt, aga oma elus kahes majas elanuna võin omalt poolt öelda, et käsi südamel, mina võtaks selle maja tasuta küll, ainult mitte elamiseks, vaid sel juhul maha müümiseks, et siis üks armas natuke korrast ära pisikese rõduga ning ahjuküttega väiksem korter osta.

täna eelistaksin elamiseks kahtlemata juba pigem natuke pisemat, kui suuremat korterit. väiksem elamine on palju kodusem ja hubasem. miski nurk ehk tuba peaks muidugi olema, kus end koguda ja laadida, aga üldiselt olen jõudnud tõdemuseni, et kui kodus elavatel inimestel on omavahel koos hea olla, siis pole ka suur(em) ruum ega elamine sedavõrd oluline.
ja milleks on vaja end koormata/vaevata üleliigsega. korista, puhasta, pese aknaid, maksa laenu. milline aja ja raha kulu.

ühesõnaga, eile sain taas kord kinnitust, et inimesed on ikka sedavõrd erinevad (ja imelikud), mis ühele on kaubaladu, on teise jaoks mõnus, ilus, armas ja hubane olemine ja elamine. oma kodu.

ok, tegelikult läks see väljend mulle ikka hinge ka, miks ma siin muidu.

eile autoga linna sõites kuulsin Kuku raadiost, kuidas üks vihane naisterahvas ärritunult pritsis, et mis vaba päev paavsti puhul, meil on siin 6000 katoliiklast ja siis veel arutatakse, kas anda vaba päev.
öelge, kuidas saab hea peale nii halb olla? mis teeb/muudab inimesed nii kurjaks? ma olen paadunud ateist, aga nutsin hommikul lahinal, kui väiksed Eesti lapsed paavstile lennujaamas laulsid.

või kuidas sul ikkagi jätkub...ma ei teagi siis mida, äkki enesekindlust?, kasutada teise inimese kodu kohta väljendit nagu kaubaladu?

Monday, September 24, 2018

Moeminut

Olen siiani end pidanud ikka inimeseks, kes jumaldab kerget elegantset lohakust ja korrapäratust nii sisekujunduses, riietuses kui elus laiemalt, seda üllatavam mulle endalegi, et mind häirivad jätkuvalt Viirpalu asümmeetrilised prilliraamid, millel üks pool on kandline, teine ümmargune. kui ta kaadris on, kipub mu tähelepanu pidevalt prillidele ära h(v)ajuma.

veel totakam näeb aga minu arvates välja Allar Jõks oma uute ....eee, hulknurksetega, mis on tõsi, sümmeetrilised, aga nii-nii-nii ultramoodsad?, et ei lase enam üldse sisule keskenduda, ma kuulen ja näen ainult neid alpe prille.

tähendab, mulle sobib ikka see sauruse-teooria, et kui tahad leida midagi täiesti uut, käi vanu radu, eks. eriti, kui sa enam päris esimeses nooruses pole.

Sunday, September 23, 2018

Punase defitsiit

Punast on see aasta karjuvalt vähe. vahtralehti ja pihlakamarju. vist isegi kibuvitsamarju, mõtlen praegu, aga päris kindel ei ole, võib-olla see lihtsalt sobib siia lõppu võimenduseks. ma ei tea, kas metsas punaseid pilvikuid on, räägitakse, et sel aastal seeni justnagu jagub, aga metsas seenel olen elus ise äkki .....kolm korda? ...käinud.

Friday, September 21, 2018

- - -


Ma arvan, et ma pole tegelikult üldse emaks ja pereinimeseks loodud, minus puudub vajalik elurõõm ja elujõud, tervisest pakatav jume ning punased põsed.
sellepärast on mulle siiani arusaamatu, kuidas need kaks plikat ikkagi nagu puugid mu küljes kinni on ega väsi võimalusel korrutamast, et las ema teeb, las ema loeb, las ema tuleb, jne, jne.

Giovanni raiub järjekindlalt, et ma tahan lastele meeldida ja mul puuduvad reeglid, sellepärast. midagi sinnapoole, et minuga on lihtsalt mugavam ja ma ostan nad oma "headusega" ära. ise ma muidugi olen kindel, et mul on reeglid täiesti olemas, võib-olla tõesti ehk pisut laiemad ning klappideta, mitte ainult, et nii peab ja teised ka. mina usun, et ma annan inimestele niimoodi õhku ja ruumi ja usaldust (ning seda mitte ainult lastele, vaid ka suurematele). 

vahel ma hoopis hirmuga mõtlen, et äkki see on hoopis midagi muud, minu nö külmus ja tagasihoidlikkus, ükskõiksus ja distants, küll koos, aga ikkagi natuke omas maailmas, mu suur vaikuse ja rahu vajadus, ruumi suurus ning omamoodi kättesaamatus, ikka ju tahetakse neid, keda hästi ei saa.

ma ei tea, aga on hetki, kui oleksin lausa rõõmus, kui lapsed jookseksid isade järgi. et isa oleks parem. ma lepiks täitsa teise kohaga, minu au pihta see päris ausalt ei käiks.

Thursday, September 20, 2018

See saab olema vist nüüd juba ... seitsmes

Olen tänaseks päevaks juba nii palju kolinud, et kokkuvõttes võiks öelda, et olen juba peaaegu kolimise professionaal, too asjalik pool mind igal juhul enam raasugi ei eruta, see on käpas, peaaegu, et une pealt. loomulikult tekitab see mus endiselt siiski teatavat ärevust ning unetust, aga veel rohkem tüdimust ja väsimust.
raskeks teeb kolimise aga medali teine külg, see irratsionaalne, mis tähendab, et olgu või võõras, aga koduks saab aja jooksul absoluutselt iga kodu. igasse kodusse on tilkunud päev päevalt minu hinge ja armastust, mis ajaga aina omamaks ning kodusemaks on muutnud.
ja siis tuleb jälle minna, uks enda selja tagant kinni panna ning see kõik jätta. see kodustatud kodu ja tunne. tuttavaks saanud kohad ja harjumused. tuttav-võõrad inimesed ja aknatagused, pisiasjadest nii armsaks saanud ja suureks kasvanud oma kodu ja mälestused.
kolimine on raske just emotsionaalselt, mitte materiaalselt ning füüsiliselt.
vahel tunnen, et mul lihtsalt ei jätku enam jõudu lahkuda.

kolime nüüd pmst minu koju, mulle on öeldud, et lõpuks ometi, saate päris oma kodu, aga ma tean, et sellest ei saa kunagi mu päris ja lõplikku kodu. sellest saab taas ainult üks vahepeatus ja kui elu annab, siis kolin enne surma kindlasti veel üks kord.

sellesse Roosasse Kodusse jääb mind ja minust maha väga palju. umbes sama palju, kui Kollasese Majja. väga raske on minna, väga raske.
püüan küll kange ja üle olla, aga tegelikult on sitaks valus.
 

Monday, September 17, 2018

Tilgub




Õisel vihmapladinal akna taga on sarnane mõju, nagu näiteks pliidi peal kahiseval kohvikannul või vaikselt uriseval külmkapil. see on nii eriliselt rahustav, hinge poeb turvaline teadmine ja kindel tunne, et paha pole üldse tegelikult paha ning kõik saab paremaks minna.
midagi sarnast, kui treeningutega alustades. kus alguses tekib sama efekt. ainult treeningutega on see jama, et treeningmahtusid pead pidevalt suurendama, et too jumalik efekt ei kaoks, kuniks ühel hetkel jooksed end lihtsalt surnuks. aga veekeedu kahina, vihmapladina ja uriseva külmkapi suurrahu ei suurene ega vähene, olenemata mahtudest ja kogustest mõjub see alati. ühepalju ning ühtemoodi
kui te mõistate, mida ma mõtlen.

Tuesday, September 11, 2018

Pealkirja ma ei suudagi välja mõelda

Eile rääkis AK-s Mart Helme, vaatasin, et tal on otsmikukortsud, vertikaalis ja horisontaalis, nagu mu vanaaegsel vahvlimasinal, selline suur ruudustik.

hääl on mul enamasti maas või ühe/kahe peal, vaatan rohkem pilti, mõnel juhul siiski keeran volüümi juurde ka, aga suuremalt jaolt on ruudustik siiski märkimisväärsem, kui sõnad. umbes-täpselt sellepärast pole ma tänaseni nt kordagi mõelnud ka selle peale, kas Vabaerakond võiks Riigikokku pääseda või mitte. tundub, et olen vist jõudnud Marju Lepajõe staadiumisse, et loen ajalehti pigem selleks, et aru saada mingitest üldistest meeleoludest, seostest.
tahaks loota, et päris maha ennast veel ei müüks, aga eks ma seal ääre peal kuskil kõigun. samas, mida päev edasi, seda enam mulle tundub, et millestki oluliset ilma ka ei jää.
lõppstaadiumis võiks see välja näha nagu Kiviaja puudutus. Hendrik Relve korowaid, keda teps ka mitte ei huvitanud, mis elu need valged mehed seal omal maal elada võiksid.

lõpetuseks näpuotsaga kodurindelt ka paar lauset. pigem on praegu üks Pääsu lemmik sõnadest samuti, ma ütleksin pigem vahtraleht, mitte liblikas, targutab ta potil istudes. teine lemmik on iseenesest, iseenesest on nii, selgitab ta meile asjalikult
mõlemad sõnad on see kord minu sõnavarast pätsatud.

Friday, August 31, 2018

Venitame suvekummi

võrgutab
Suvekuningriigis on maad võtnud suve lõpu suur vaikus. Loodus on kuningriigilt taas kord volitusi üle võtmas. elu siin sarnaneb päev päevalt aina enam sellele, kui mai alguses siia saabusime. jänesed on tagasi, sisalikud siblivad varvaste vahel, linnud lendavad lahtisest uksest tuppa ja tagasi ning kalad löövad sadamad sabaga selliseid sulpse, et meri lainetab.
kes sina inimene veel oled? ja kui oledki, siis mäletad, külaline.

ilmad see aasta hellitavad. endiselt on päevad veel suvesoojad, ööd mõnusalt paksud ja pimedad. iga õhtu istun veel enne tuppa kolimist trepil, ahmin seda kõiksust ning olen lõpmata tänulik.
ikka veel käin paar korda päevas merevees ujumas.
kui keegi mulle vaid Suvekuningriigi valvuri kohta pakuks, võtaksin selle praegu hetkega vastu.

see on siiani mu elu esimene suvi, kus kolisin sisse sisuliselt mais ja pole siiani jalga lasknud. linnas olen viimase paari kuu jooksul olnud vist kokku, äkki kolm päeva? tahtmist venitada jaguks veelgi, aga ei sobi vist Suveplikale kohe esimesel koolipäeval vabastust kirjutama hakata.

Sunday, August 26, 2018

Kaader 238

Mis ma teile süüa teen?
Mmmmm, see on mu elu üks igipõliseid küsimusi, tundub lihtne, eks, aga kui seda endalt iga päev küsida, siis võib halvemal juhul hullumajja välja jõuda.

Thursday, August 23, 2018

Külalised

Tänane hommik on erakordselt vaikne ja rahulik, kuna Tudeng (kes tegelikult pole enam Tudeng) saabus veidi enne südaööd paari kursakaaslasega ning praegu magab  siin meie häärberis teisel pool seina. Pääsu ei julge suurt hingata ega liigutadagi. korra käis ja piilus sõrmede vahelt, aga toimetab siiani ainult me voodi piires. puder on ka juba söödud.

tõsi, laivis näeb Mõhku ja Tölpat tõesti üliharva, isegi mind paneb kergelt võõrastama.

Wednesday, August 22, 2018

Minu võitlused


Ma ei tea miks, aga tunnen end täna nagu sitaks üksildasena. juba hommikul silmi lahti lüües olin pmst kindel, et ma ei saa hakkama ja lähen koju tagasi, kuigi tegelikult ma tean, et ilusate ilmadega hakkan linna jõudes kohe mõtlema, et mida kuradit ma sealt lootsin leida ning täpselt samal hetkel hakkangi juba Suvekuningriiki tagasi tahtma.

õnneks on täna vähemalt ilm meiega ja ujumine muide teeb musta masendusega imet. suurema ängi ja raskuse võtab vesi mingil põhjusel isegi korraks  sisse visates peast ja õlult. kuigi vesi on nende kahe päevaga arvestatavalt jahedamaks läinud, on vee toime enesetundele seda teraapilisem,  tõhusam ja kangem.

ainult kriipiv igatsus Giovanni järele täna vist on ja jääb, selline täitsa kõikehõlmav ja otsatult-üüratu, mis ei taha mitte mingi valemiga järgi anda.

Tuesday, August 21, 2018

Teisipäeval

Pisike pudel õlut ja ootan. st tunnetan läbi ja küpsetan. üleminekud on alati rasked.

mõtlen Armastusega ja armastusele. see annab jõudu ja hoiab usku elussse endassse,  kui sellisesse. nägin teda täna öösel unes.

Saturday, August 18, 2018

Tahan ei taha, ma ise ka ei tea, kas olla natuke paha või päriselt hea...lalalaaa...seda lastelaulu ikka teate?

Ma ikka mõtlen selle Herkeli loo peale, et huvitav, kui ma nüüd edaspidi kiirust ületan või purjuspäi rooli istun, kas siis, kui ma vahele jäädes ütlen, et see oli täitsa teadlik otsus, mu perekond ka teab sellest, kas siis öeldakse, et aaa, kui teadlik otsus, siis teadlik otsus, pole hullu.

ma ei tea, see läheb ikka päris sõgedaks. teen, mis tahan. vahel tahan olla nagu natuke riigivalitseja ja siis jälle nagu natuke inimene, nii või?

Tuesday, August 14, 2018

Paljajalu


Järve Selveri suures klaasliftis vaatas üks mees Pääsut ja küsis ootamatult: ta on teil linna- või maalaps?

tõtt öelda olin ta kõhtundest mõneti rabatud, see oli pmst esimene kord üle pooleteise kuu, kus ma Pääsule jalanõud jalga sain.

Pääsu võiks vabalt maalaps olla, see sobib talle. mulle ka, ma lausa unistan sellest. ainult me pole Giovanniga nii andekad, et maal elamist endale ja oma lapsele lubada saaksime. sellest on tõeliselt kahju.

vähemalt seni, kuni
Giovannist pole pottseppa veel saanud.

Thursday, August 9, 2018

Kvaliteetaeg





Vaata, auto on suur ja tugev, kui see inimesele otsa sõidab, siis inimene läheb katki, selgitan ma Pääsule.
Ja siis võib ära surra, täiendab Suveplika.
Jah, kui halvasti läheb, siis võib isegi ära surra ja siis pannakse mulla alla, nõustun põhimõtteliselt.
Või siis põletatakse, lisab Suveplika õli tulle.
Hei, Suveplika, hüüatan mina, kas ikka tasub detailidesse laskuda.
No vanaema räägib, et ta tahab, et ta põletatakse. Aga kui mina suren, siis ma tahan mulla alla, võtab Suveplika asja stoilise rahuga.
Mulla alla ei tohi minna, sekkub Pääsu resoluutselt.
Kui oled surnud, siis tohib. Siis pannakse kirstu, see on selline väike ruum, kus lamad silmad kinni, selgitab Suveplika abivalmilt.

Lõpuks saab see pannkook otsa ka.





Monday, August 6, 2018

Ta küsis, et kuidas ma end nüüd siis tunnen. Ma vastasin, et mõnes mõttes tunnen isegi kergendust.

Hiiuga on nii, et saarel olles tunned end ühtpidi nagu vanajumala selja taga. aga... tuleb välja, et see on petlik, seal on omad jumalad, kes suuremalt jaolt sõnatult, aga vajadusel ka verbaalselt ning tegudega sulle külmalt ja armutult koha kätte näitavad.

ma mõtlen, et inimesele on vist üldjuhul omane tahta või püüda olukordi ja inimesi enda jaoks ilusamaks ja paremaks mõelda, sageli seejuures silmi kinni pigistades, end pettes, sest nii on lihtsam ja väga ju tahaks, et oleks hea või vähemalt enam-vähem. ja siis on teinekord väga tervendav, kui teine pool su illusioonid totaalselt pulbriks trambib. sest muidu võiks ikka jääda kripeldama, et ehk näed tonti seal, kus teda pole, mõtled sajaga üle. aga peale inetusi, allapoole piire, pole ilustamine enam lihtsalt võimalik. oled saanud kinnitust, et jaa, ei mõelnud sa üle ühti, nii ongi. võta või jäta. selle seedimine võib võtta aega ja tükke, aga ometigi saab ühel hetkel palju rahulikuma südame ja kergema tunde olnust edasi astuda.

Suvekuningriik võttis meid vastu suure tuule ja kõrge, puhta ning sooja veega. selline vesi on Suvekuningriigis võrdlemisi haruldane, ma ütleks koguni, et suur pidu ja kingitus.

Friday, August 3, 2018

On alati veidi kummaline, kui virtuaalinimesest ( loe: blogijast) saab luust ja lihast inimene






Kiikasime aknasse ja istusime õuemurul. lasime hea maitsta ja tunda.
väga ilus ja päris.

Wednesday, August 1, 2018

Minu pere ja muud loomad

Rähnid on siinses tihedas õhuliikluses nagu NATO sõjalennukid.

Friday, July 27, 2018