Selja või tagumikuga. selles on küsimus.

Mikita ütles eile Plekktrummis, et riik ja rahvas peaksid olema vastakuti, vaatama teineteisele otsa. aga meil ollakse praegu seljaga, isegi tagumikuga.

tegelikult peaks see ju sama välja tegema, sest olles kellegi poole seljaga, oled seda paratamatult ka tagumikuga. aga on täiesti totaalne vahe, kas keerad kellelegi mõttes selja või tagumiku.

öeldakse, et sõnal on jõud. selles kohas tundsin ma selle ära:)

Vaba nädalavahetus viie lapse moodi

maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik

Suveplika lahkub nädalavahetuseks vanaema juurde millalgi reedel peale kooli. Ruudi läheb samal õhtul oma isa juurde. laupäeva keskpäeval ilmub Tallinnasse Tudeng, et õhtul mingile kontserdile minna. hüppab tuppa, viskab seljakoti kiiruga laua kõrvale maha, ütleb, et käib ainult korra pesemas ja läheb siis kohe edasi. sõber ootab seniks/kuniks köögilaua taha ja loeb National Geographicut. kas sa ööseks tuled koju, jõuan veel küsida. tuleks küll, vastab tema ning läinud ta ongi. mõned tunnid hiljem saabub Ruudi, kes õhtul klassiga ooperit külastab. klõbistab mõnda aega arvuti taga, vahetab riided ning kaob. mõne tunni möödudes tuleb tagasi. ütleb, et suht igav, eestikeelsed subtiitrid jäid laulutekstist pidevalt maha ning orkester mängis ooperisolistid tihti üle. klõbistab natuke arvutit, vahetab riided tagasi ning ootab isa, kes tuleb millalgi küla pealt ning möödaminnes Ruudi meilt ööseks minema viib. paduöösel saabub uuesti Tudeng. temaga on keegi, kelle olemasolust annavad aimu hommikul esiku nagis rippuv karvase kraega jope ning põrandal olevad kontsaga saapakesed. ning muidugi võõras lõhn. Giovanni väidab, et vaikus sai majja hommikul veidike enne seitset. mina ei tea sellest midagi, mina magan troppidega. inimest salapärase jope ning saabaste sees meie ei näegi, ta lahkub järgmisel päeval, kui Giovanni ja Käpikuga Viru Keskusesse Giovannile saapaid otsima läheme. saabaste asemel saan mina raamatu, võib öelda, et teise osa. kohvi ja koogi kõrvale otsustame, et seda hakkab Giovanni mulle õhtuti ette lugema. nostalgia ja traditsioonid meie moodi. õhtul tuleb Suveplika. Tudeng lahkub, vanaema viib ta siit otse rongile. Troonipärija saadab sõnumi, kui Käpikule pliidi ääres õhtust riisiputru keedan, et kas reedel v laupäeva siis. peale AK-d saabub millalgi ka Ruudi. ta on endale uued saapad ostnud. müts on jälle kadunud.

reede hommikul ei tea ma sellest suri-murist veel midagi. ees peaks terendama vaikne nädalavahetus. vahel ikka küsin Giovannilt, kas seda kõike on talle liiga palju. Giovanni eitab siiani visalt. ma ei teagi. nagu usuks teda ikkagi. kas mul midagi muud üle jääbki.

Punane kukk sisse õnnistatud

Täna lasin täiega auru välja. Giovanni oli õnneks väga vapper.
nüüd joome teed ja sööme ahjusaiu.

Midagi nagu on teisiti

Minu seelik, villane jakike ja nahksaapad on igal juhul karbis

Täna lähme Giovanniga õmblusse. peale seda, kui olin saanud Tähekese kalendri, tegime outfiti osas täieliku kannaka. fotograaf ja päev on siiski samad.

Püüdsin hommiku kinni. ehk kuhu kaovad suureks saades maailma parimad?

reklaami ohver

Hommikul ärgates padjakuhilal lebades mõtlesin, et näen tegelikult üllatavalt tihti unes Exlife'i ja Suveplika isa. Suveplika isa veel kohe eriti sageli. kui Exlife on  unenägudes alati vähemalt neutraalne, enamasti siiski hea ning positiivne inimene. siis Suveplika isa on iga kord nii hirmuäratav, et üles ärgates mõtlen alati: jumal tänatud, et see oli uni. jumal tänatud, et seda enam ei ole. enamasti aiman nüüd juba magades, et tegemist on tõenäoliselt unega. vist siis, kui eriti õudseks läheb.
Giovannit pole mu unenägudes aga mitte kunagi. huvitav, kas asi on selles, et hinnanguid anda ning kokku võtta saab alati alles tagantjärele?
imelik on ka see, et mingil põhjusel taastuvad magades emotsioonid väga ehedalt ning tõetruult vastavalt olnule ning läbielatud tunnetele. ärkvel olles ei tunne nii tervalt mitte kunagi, päevane müra vist kaitseb, aitab unustada ning ähmastab.

Giovanni saatis hommikul Suveplika kooli. mina tõusin Pääsuga pool kaheksa. minu jaoks on mu enesetundele sel poolel tunnil tohutu vahe. pool tundi hiljem tõustes on tunne hoopis väljapuhanum ning parem. hakka või laste koole valima selle järgi, mis kell tunnid algavad.

enne Giovanni tööle minekut nõelusin veel omi villaseid unesokke. see vahe poest ostetud ja kingitud villastel sokkidel ikka on - kingitud sokke nõelutakse. 

postkastis oli lisaks Ekspressile, Naistelehele ja Päevalehe täna ka Oma maitse. olen seda ajakirja alati silmanurgast piilunud, aga kui nüüd ilmus neljakuuline sooduspakkumine koos võimalusega võita see ilus üleval pildil olev Prantsusmaal käsitsi valmistatud toodete komplekt, tegin suht kiiresti emotsionaalse tellimuse. ma ei tea miks, aga nii ei tundunud see sugugi raiskamisena. ning neid punaseid köögitarbeid tahaksin seekord kohe väga võita. kõiksugu kvaliteetsed köögividinad ja nõud kuuluvad kindlasti mu nõrkuste hulka.

õhtul lähen Suvekuningriiklaste koosolekule. läheb hääletamiseks. meestel on seal edasiste tööde osas miskid väiksed omavahelised eriarusaamad tekkinud . ema ja Suveplika jäävad Pääsut hoidma, Giovanni sõitis naaberriiki tööle.

Suveplika joonistas eile muuhulgas taas kord üht oma lemmik tegelast. järjekordselt õnnestus tal selle väikese inimese loomus ülihästi tabada: tilluke, turris ja tõsine.

ilusat alanud päeva kõigile teilegi!

Kuidas ma targemaks üritasin saada.

Hommikul oli Terevisioonis meie uus sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. no teeme siis selle uue pensionisüsteemi puust ja punaseks, ütles saatejuht.
sotsiaalkaitseminister hakkas rääkima midagi mediaanidest, suhtest, protsentidest. saatejuht üritas küll suunata leivapätside juurde, aga tulutult.
mina olin selleks ajaks juba umbes tunnike üleval olnud, aga neist lihtsatest tulpadest ning neil olevatest numbritest antud aja jooksul küll sotti ei jõudnud saada. pingutasin küll silmi ja tähelepanu, üritasin reel püsida, aga üsna kiirelt sai selles vaid ühtlane sõnade vulin,  mis vedelalt ja helesiniselt mööda mu külgi alla voolas.

täitsa võimalik muidugi, et mul puudus lihtsalt ka motivatsioon.

Jumalast ja paari lausega ka Jumala kätetööst

Kukumägi ütles, et tema Jumalasse ei usu, kuigi võtab seda nime (sõna?) liiga tihti suhu. tema usub saatusesse.

mis vahe sellel õigupoolest on, hakkasin mina mõtlema. mis see saatus siis veel on, kes selle meile kokku paneb? kui Jumalasse usud, saad veel justkui elu ajal temaga oma saatuse osas kaubelda? aga kui ei usu, siis on pakett lihtsalt juba ette olemas. või.

meie saatus nägi meile Giovanniga igal juhul ette taas kord ühe pöörase magamata öö. öösiti magada Pääsu kohe kindlasti hästi ei oska. alguses pettis ära, aga nüüd teeb möödudnud esimesi rahulikke kuusid ja öid kuhjaga tasa. aga öeldakse ju, et kõigile antakse täpselt nii palju, kui ta kanda jõuab. ju meil Giovanniga paistis siis jõudu ja und üle jäävat.

ja noh, kes tegi? ikka ise. ise tegime. mina vaatan sellistel hommikutel otse loomulikult Giovannile otsa ning tema. tema muidugi vaatab ka endale otsa.

Geni raporteerib

Peale seda, kui ma blogis kirjutasin, et Geni saadab mulle ja teistele muuhulgas meeldetuletusi, et Suveplika isa tähistab oma esimest abiellumise aastapäeva, tulevad sellest hetkest meilid nüüd pisut muudetud kujul, nt nii: private A turns 1 today.

ja siis ta räägib et mul on tohutu uudishimu pidevalt jälgida, nuhkida. tegelikult jookseb enamus infot mulle suurelt jaolt erinevatest sotsiaalmeedia kanalitest ning internetist ise kokku. mul jääbki vaid tükid kokku panna. täitsa totraid teid pidi muide, nagu väikses maailmas ikka. nt laigib keegi minu sõber kellegi teise, mulle seni täitsa tundmatu inimese pilti, mis minu seinale selle tagajärjel üles potsatab. pilt ise on tehtud Suveplika isa pulmas. jne.
küsite, kas ma vaatan. muidugi ma vaatan, kui sülle kukub. ei salgagi, et nii palju uudishimu ja naist minus ikka leidub.

aga põnev on muidugi põnev olla.

Täna hommikul

köögilaual.
perekonnanimi on minu poolt soditud, kuna Suveplika isa jälgib kindlasti erilise hoolega, et ta nimi kuskilt välja ei lipsaks.

nüüd mõistan, mis vahe on poistel ja tüdrukutel. Suveplikaga saab arutleda. ta kohe tahab ja teda huvitab. suhetest. oma tunnetest.
viimasel ajal ikka ütlen talle, püüa sõnastada, mida sa tegelikult mõtled, kardad, pelgad, tunned, kui nii käitud/reageerid? ning ta oskab seda üllatavalt hästi.
sageli koorub sealt nii palju, et olen ausalt öeldes rabatud. kui palju üks seitsmeaastane olukordi (läbi) mõtleb, hekseldab ja analüüsib. kui palju ta minu, Pääsu ja ka Ruudi pärast pabistab. missugueid lükkeid ta teeb, soovides meid kaitsta.

jaa, ma olen ju lugenud küll, kui palju lapsed tegelikult targemad pidavat olema, kui meie, täiskasvanud arvame.
aga see ikkagi jahmatab.

ühtpidi on sellise mõtleva isepäise lapsega elu palju....eee, ütleme siis keerulisem, ebamugavam ja tülikam. ma usun, te mõistate, mida ma selle all silmas pean. teisest küljest, mulle jällegi tohtult meeldib, et ta mõtleb. kuidas ta mõtleb. ning see, et tal on oma arvamus, mida ta julgeb ka välja öelda.

Käes see esimene!

Ühel päeval, kui me Pääsuga taas kord magamistoa voodil koopas olime, läks seal ühtäkki hele-heleroheliseks.
Pääsul läksid silmad suureks ja mina muudkui korrutasin: vaata Pääsu, vaata Pääsu!
päike oli välja tulnud. hägusast, kahvatust, kaamest ja luitunud valgusest oli korraga saanud kristallselge ning läbipaistev. täpselt nii äkki, nagu see igal aastal juhtub.
ilus, puhas, värske ja uus (v)algus!

üritasin uut pildile ka saada, aga peale ei jäänud peale Pääsu ehmunud silmade midagi. jälle klassika!

Möödunud aasta(te) kompliment

Ühel augustikuu päeval vastas Eliisabet omaenda blogis mu kommentaarile nii:
sul on tihtipeale nii toredad kommentaarid, et ma loen ja mõtlen, et tahaks nii väga midagi öelda, aga ... nagu ei oska. Huvitav oleks näha, kuidas mõtted sinu peas liiguvad ;) 

mitte keegi. mitte kunagi. pole mulle nii hästi öelnud.
ma ütleks, et see on mu Elu Kompliment.

aasta raamat 2016. ehk kas elu tasub ära kogu seda vaeva, mida elamine nõuab.

Möödunud aastal nappis mul mõjuvatel põhjustel lugemiseks aega. kes teab, see teab. ehk tuli seetõttu aasta peale 5 raamatut kokku, mille läbi lugeda jõudsin?
neist parimaks või vähemalt kindlasti jahmatavamaks pean raamatut pealkirjaga "äärmiselt vali ja uskumatult lähedal". mina lisaks sinna lisaks veel ka "otsatult kurb". esimesest sõnast viimaseni.
raamatu stiil oli minu jaoks täiesti uudne ja rabav. teistsugune. selline kõverpeeglist, kiiksuga, omapäraselt nihkes ning kohati nagu pea alaspidi. igal juhul mitte kordagi ega raasugi normaalne ega tavaline. korraga nii dramaatiline, ilus ja südamlik.
nii palju äratundmist. kuhu oleks vabalt võinud kahe käega alla kirjutada.

minu puhul muide üllatav, aga ma pole siiani raamatut ega selle autorit guugelanud. aga kui peaksin pakkuma, siis viskaksin kinda, et kirjaniku näol on tegemist inimesega, kel mõni vaimse tervise diagnoos. igal juhul kangastus mul juba üsna lugemise alguses silme ette Benedict Cumberbatch sarjast Sherlock. kogu tekst oli minu arvates äärmiselt sisutihe, iga järgmise lause eelduseks/järelduseks oli tingimata vaja eelmist. samal ajal oli see kogu mahus nii deep, et palju korraga ka ei jaksanud. tuleb tunnistada, et mõnest kohast ei saanud päris hästi aru ka. ja mõned kohad olid kohe nii valusad ja ehedad, et minu närvid vastu ei pidanud. ühes kohas hakkasin koguni nutma.

kõige põnevam ja vaimustavam mõte, mille peale ma lausa põlema läksin (ei tea, mis värvi sellele reaktsioonile anda?), oli järgmine:  
mis oleks, kui dušivett töödeldaks kemikaaliga, mis reageerib teatud kombinatsioonile, nagu südamelöögid, kehatemperatuur ja ajulained, nii et su nahk muudaks värvi vastavalt meeleolule? 
kui oled äärmiselt erutatud, värvuks su nahk roheliseks, ja kui vihane, siis muidugi mõista punaseks, ja kui sul on sitikas tunne, siis pruuniks, ja kui oled kurb, siis siniseks.
kõik teaksid, kuidas kõik teised end tunnevad, ja me võiksime üksteise suhtes hoolivamad olla.
veel üks põhjus, miks see oleks hea leiutis, on see, et nii tihti tunned midagi väga tugevalt, aga ei tea täpselt, mida sa tunned. kas ma olen pettunud? kas ma lihtsalt närvitsen? ja see segadus muudab su meeleolu, ja sinust saab segaduses, hall inimene. kuid tänu erilisele veele võiksid oranže käsi vaadata ja mõelda: ma olen õnnelik! kogu see aeg olin tegelikult õnnelik! milline kergendus!

kas pole mitte lihtsalt geniaalne idee, ah? kui palju kergemaks ja ilusamaks ja selgemaks see meie elu(d) muudaks. mäletan, et peale selle lugemist lõin kohe plaksuga raamatu kinni ning jooksin Giovannile seda maha müüma.

ning kõige ilusama koha pean ka kindlasti lõpetuseks lisama.:
Kas poleks lahe, kui madratsitel oleks käsivarte jaoks kohad, nii et kui külili keerad, siis sobiksid neisse nagu valatult. see teeks ka kaissupugemise kergemaks. tead küll, kuidas käsi muidu pidevalt ette jääb? ja kaissupugemise kergemaks tegemine on tähtis. väga tähtis.

rohkem ma ei ütlegi midagi. muidu rikun kõik ära.

Kergendus

Meie all olev korter on nüüd juba paar nädalat tühi seisnud. seal elanud noor perekond koos kahe väikse lapsega kolis vahetult enne uut aastat korterist välja.
milline tohutu kergendus on nüüd lindudele kamina ees kilekoti sees lihahaamriga pähkleid purustada. enne passisin kella ja püüdsin teha nii kiiresti, kui võimalik. aga nüüd võin kohe rahulikult ja südamerahuga pähklid kasvõi jahuks taguda.
iga hommik kohe mõtlen, et küll on hea. taon mõnuga ja ise mõtlen, et ega ma ikka vist päris normaalne pole.

Tüür rutiini poole!

Giovanni on hakanud magusat vitsutama. kaks võimalust: kas ta on stressis või oleme armunud faasist rutiini edasi sõudnud. igal juhul see sefiiritort, mille üleeile õhtul koju tõime ning mida veel eile õhtul kl 11 kapis paar lõiku alles oli, on tänaseks haihtunud. ütleme nii, et ma polnud sellega päris arvestanud, sest veel eile viimase asjana enne mu voodisse kobimist vaatasime üht toredat dokumentaali ning sõime seda kahekesi koos otse suurest karbist elutoa põrandal.

tuleb tunnistada, et olen nüüd omadega veidike plindris. käes on mu hommikune magusa söömise kellaaeg, aga seda õiget enam pole. kommi on, aga see ei isuta. järgmine valik oli Raks, aga sellega on nii, et käsi justkui jäätise järele tõuseb, kui seda kapis on, aga juba peale esimest ampsu hakkab see alati kohe vastu. küpsist jäätise all ja peal on ilmselgelt liiga palju ning lisaks on see veel ilmselgelt liiga magus. nii küpsised, kui jäätis seal vahel. kusjuures, tegelikult ma ju tean seda. aga iga kord enne sööma hakkamist mõtlen, et ehk on seekord teisiti. ehk ma ikka ei mäleta päris õigesti. 

ma ei tea, muud ei oskagi kohe öelda, et on vist inimloomusele omane, et me ei taha mingite asjadega oma elus kohe kuidagi leppida.

10 kuud. ehk mida ma kogesin aastal 2016, mida varem kogenud polnud.

Mul puudus kogemus kasvatada last, kelle kasvades ei jää püksid ta jalas mitte väikseks, vaid lühemaks. pikkadest pükstest on saanud 10 kuuga põlvpüksid. kui nii edasi läheb, siis suveks on neist saanud lühikesed püksid.

Kas on ka teise maitsega?

valmis

Leppisime koduse kambaga kokku, et teeme toorelt praetud kartuleid. Ruudi, vana lohe üritab muidugi alati kõrvale viilida, kui mina kodus olen. Suveplika seevastu pakkus ootamatult, et võib ise kartulid ära koorida. mõtlesin, et las proovib. seda enam, et Giovanni oli mõni päev tagasi uue ja korraliku koorimisnoa ostnud. Suveplika püsimatuse ning kärsituse juures pidasin heaks tulemuseks juba üht kooritud kartulitki. aga võta näpust, minu suureks üllatuseks kooris ta lõpuks kõik ära.

see Suveplika tegu väärib absoluutselt kindlasti eraldi postitust.

Aitäh, T!

No minu arvates on siiski ütlemata tore, et leidub veel ka neid, kes arvavad, et jõulude ajal on ka täiskasvanutele kink(i)e teha armas.
jõulukaarti koos heade soovidega pole ma vist saanud juba valgusaastad. ja kingipaki avamine on midagi sellist, mille juures säilib lapselik elevus ja ootus vist elu lõpuni. kui mõtlema hakata, siis neid asju polegi kuigi palju.

Ise tegin

Mina: meistrimees. ehk Pääsu kasvades kolivad ka paljud asjad korrus kõrgemale

Peale seda, kui Giovanni me suvehäärberit hakkas laud laua haaval kaunimaks ja valgemaks üle lööma. seal köögi kokku pani ning vee häärberisse tõi. peale seda, kui ta trepile kadakast käsipuud meisterdas. peale seda, kui ta minu näpunäidete ja soovide kohaselt pannikomplekti koju seinale pani. ning tapeedi magamistuppa. peale seda, kui ta akna taha minu soovil natuke Portugali korraldas. peale neid pisikesi konkse, nagisid, riiulikesi ning muid detaile siin ja seal. peale seda on minulgi tekkinud kange tahtmine midagi oma valgete käte ja tema kohvrites peituvate vahenditega valmis nokitseda.
eile tegin esimese proovitöö. küll ilma Giovanni super tööriistadeta. nendega oleks saanud veelgi ilusama ning puhtama tulemuse. oma silmade ees ma muidugi näengi seda nii, aga rahul olen sellele vaatamata. no kohe ikka nii uhke, et panin pildi eile koguni oma FB kontole üles.
see muide lisab mulle indu ja julgust sel aastal ka Suvekuningriigis internetist ning päris maailmast nähtud ning piltidena jäädvustatud nikerdised valmis teha. aga siis juba Giovanni tööriistu ning loodetavasti ka tema mõningast abi kasutades.

näeb siis. 

Eriskummaline öö. ehk lapsevanemaks olemise väiksed rõõmud.

Eile õhtune jalutuskäik. No tahtsin jäädvustada seda imelist õhtut, aga teadagi, ega see naljalt kunagi ei õnnestu. Millised vuntsid, naeris Giovanni, kui pilti nägi. tuleb tunnistada, et ta on siin minu silmalegi väga teistsugune ja võõras. Nagu Vana-Toomas, ütlesin mina. Või siis miski grusiin.

Koos maha sadanud lumega sadas sel öösel alla vist ka suurem kogus und. Pääsu magas õhtul kella 10-st hommikul kella 9-ni ning tissitas selle aja jooksul vaid korra. sellist asja pole nende kohe peagi 10 viimase kuu jooksul varem juhtunud. ning peale selle ainsa söö/t/mise, magasin minagi kogu ülejäänud öö kordagi ärkamata. uni oli lihtsalt erakordselt paks ja magus. ausalt, see on midagi enneolematut. ütleks koguni, et ime, aga see pole võimalik, sest jõulud on ju läbi.

ainuke jama, et mingil põhjusel ei taha uni üle minna. joon juba oma teist kruusi kohvi, aga kasu suuremat ei miskit. ikka on tunne, et magaks ja magaks ja magaks ja magaks.

2017. esimesed

Esimene ärkaja: Pääsu. loomulikult.
Esimene kellaaeg: 8.35
Esimene number: 55,2
Esimene hommikusöök: keedetud munad, must leib, täidetud singirullid küüslaugu ja juustuga, tomat. ja loomulikult kohvi, jäätisega.
Esimene varahommikune pilt:

unised unne ja paksu vaikusesse mattunud maailmas. tahaks öelda haudvaikses, aga see polnud. haudvaikus on hirmutav, aga see oli erakordselt rahulik ja mõnus vaikus.

Esimene inimene: telefoniga naine auuli puumaja aknal, kellele Giovanni rõõmsalt lehvitas ning kes väga sõbralikult vastu lehvitas.

Esimesed teised varahommikused vastutulijad: mõned lapsevanemad ja koeraomanikud.

Esimene sigadus: punane foorituli, mida me süütundetult eirasime.

Esimene leid:

StikeeZ

Esimene õnn:

Sovetskoje Shampanskoje

Esimene sisseost:

natüürmort esimese jaanuariga

Esimene takistus teel:

punased versus kollane

Esimene töö:

ehk vaese mehe saluut

Esimene aken:

esimesed sõbrad ja väljavaated.

Esimene väljakutse Taro kaartidelt: tuleb võtta distantsilt vaatlev kuningannalik hoiak.

Hakkas pihta! Hakkab siis astuma! Natuke kõhe on!