Wednesday, February 28, 2018

Nostalgialaks


Puhastasin EV100 sünnipäeval noa ja kahvliga kilu. neli kilu enne lõppu väsisin ära. Giovanni sai ka oma päritolu näidata, puhastas lõpuni.
tordiviilud ostsime Haapsalust, Müüriääre kohvikust. huvitaval kombel oli seal isegi mõni vaba laud. kui hommikul vara enne jääteele minekut Giovanni Olümpsi tordi järele saatsin, siis lookles saba leti äärest fuajee teise otsa välja. tundub, et me polnud kuigi originaalsed. loomulikult andsin Giovannile telefoni teel loa tundideks järtsu mitte passima jääda. egas me ENSV enam ela.
muidu panen/me end õhtuti EV sünnipäevadel ikka veidi pidulikumalt riidesse ka, aga sel korral olime koduriietes. Luule Komissarov lohutas, et nemad on ka kodus sel päeval koduriietes. hakkas kohe kuidagi kergem.

Tuesday, February 27, 2018

Oodatud lapsed

Lugesin Kuidas kasvatada inimest, kes mõtles nii:
Vastuvõtule beebiga tulnud Hannes Hanso ja tema abikaasa saavad minu poolt plusspunktid, sest kuigi võib ju küsida, et kas 12-päevase lapsega peaks ringi käima, siis minu arust andis see natukene signaali – andis ju presidentki mõista, et kui me tahame rohkem lapsi, siis ei tohi me ühiskonnana kätt ette panna sellele, et nende laste vanemad, eriti emad, endiselt ühiskonnas osaleda saaks (president rääkis valdavalt töötamisest, aga minu arust võib seda üldistada küll). Ja kui laps ise ei protestinud, siis ma leiangi, et miks mitte. Julge samm igatahes.

mina jällegi vaatasin eile Terevisiooni, kus mulle tundmatud mees ja naine kommenteerisd presidendi kõnest väljanopitud mõtteid. üks neist oli seesama, millest eelpool toodud postituses juttu, et oodatud lapsed peaksid saama sündida. President ei pidanud silmas siis raha, vaid nimelt ühiskonna hoiakuid ja toetavat suhtumist.

ja siis too mees kommenteeris, et jah, näiteks kasvõi lasteaiad võiks olla paindlikumad, mis tähendab, et ei peaks lapsele täpselt kuueks-seitsmeks järgi tormama. 

ma ei tea, kas teile ei kõla imelikult ja vastuoluliselt, aga oodatud laps, kellele lasteaeda õhtul kell pool kaheksa järele minnakse, sest vanemad peavad tööd tegema?

mis ma sellega öelda soovin on see, et mulle jällegi tundub, et me räägime nii öelda lapsesõbraliku ning toetava ühiskondliku turvavõrgustiku vajadusest, aga inimesed näevad ja ootavad selle taga üha enam seda, et lapse sünniga nende elus suurt midagi muutuda ei tohiks. neil paistab justkui aina enam olema õigust nõuda, et nad saaks oma elu jätkata täpselt samamoodi, kui enne lapse sündi, vat muidu ma ei sünnita. mis tähendab, et nad peaksid saama elada aktiivset seltsielu ning neile peavad olema loodud võimalused väisata endiselt kõiki üritusi, mis seni. nad peavad saama omada samal hulgal vara, adrenaliini, reise, võimalusi, pangalaene ja mida iganes ilma, et nad peaks lapse sünniga seotult ehk mõni aeg veidi piskumaga läbi ajama, veidikenegi oma senisest elujärjest tagasi andes. peale emapalga lõppemist peab neil olema võimalus kohe samadel tingimustel tööle naasta, sest muidu haihtub enam-vähem päeva pealt mulle täiesti segastel asjaoludel nende tööalane kompetents,  st kõik see, mis neil tööle kandideerides ja tööl käies ju olemas oli. nende lapsed peavad saama käia lasteaias, kus alati rõõmsameelsed, lahked ja puhanud lasteaiakasvatajaid nende oodatud võsukesi ilma lapsevanematele süütunnet tekitamata varavalgest hilisõhtuni kasvatada ning armastada tahavad ning jaksavad.
jne,jne.

ja siis räägib too ema uhkel toonil, kuidas nad on oma vastsündinud beebiga juba pool Eestit läbi on sõitnud. praegugi tulevad Saaremaalt. on EV100, arusaadav, kindlasti erilisem koht ja vastuvõtt, kui tavaliselt. loomulikult, raske loobuda. aga ERMis on soe-külm, soe-külm. umbne ja kuskil jällegi uksed suurelt lahti, sest inimestel hakkab halb. ja tohutult rahvast, samal ajal on gripi kõrghooaeg. ja siis on kell juba 23 õhtul, Karmel Killandi intervjueerib lapsevanemaid, beebi nutab nii lohutamatult ema kõhu peal. Ta sõi just kõhu täis, aga on vist väsinud, kommenteerib ema nukrat vaatepilti. mina lihtsalt ei suuda vaadata, kuidagi nii kurb on, panen näpud kõrva ja silmad kinni, tahaks karjuda, mine ometi koju ära! kas sa oled vähe saanud? kas viiest tunnist on vähe? ikka on vaja võtta, mis võtta annab?

minu arvates, me ei peagi lubama ja võimaldama kõike. kõike korraga ei saagi. elus tuleb vahel ka valida.

ja milles see julgus seisnes? pigem nägin ma suurt portsu edevust. õilsa põhjenduse varjus, aga lapsel on ema juures ju ometi kõige parem.

näete jah, last saades ei pea mitte millestki loobuma, räägib pilt. mis on tegelikult sama eksitav, kui Pampersi reklaamide alati naeratavad beebid.

aga äkki tuleks alustada hoopis sõnumist, et oodatud laps on laps, kellele ei PEA lasteaeda järele tormama?

jutt tuli nüüd hüplik, nagu too pidupäeva paljukirutud rosolje. lavastus, mis minule tegelikult päris meeldis. aga ma istusin muidugi  ka terve aja tugitoolis, õndsas teadmatuses filmide tegemisest ning eelarvetest.

Saturday, February 24, 2018

EV 100

Kui Vabariik vaid soovib, siis vaigistame tuule ja kõnnime ka vee peal!


Thursday, February 22, 2018

Imelised talveilmad, imelised.

näe nii
Saan aru küll, et seniks, kuni temaga pole midagi hullu juhtunud, ongi sel Väiksel My'l keeruline aru saada, miks ma soovin, et ta trepist alla minnes kuskiltki kinni hoiaks. kuid vaatamata sellele, isegi juhul, kui palun tal käest kinni võtta ja ta sõnakuuleliku lapsena seda teebki, ainul mitte minul, vaid endal käest kinni võttes. siis püüan mina omakorda olukora lahendada ja turvata muul moel, kui tema valikut parandama tõtates. lihtsalt siis ise ülimalt ettevaatlik ning ettenägelik olles:) sest mulle tundub tema lahendus nii võrratult originaalne ja armas, et kuidas teda lõhkudagi. Giovanni, tõsi, peab mind seetõttu sageli liiga leebeks ja vastutustundetuks. aga mina ei näe seda nii, minu jaoks on see täna juba omamoodi ime. ainuüksi lapse sünd ja sealt edasi, kuidas ta näeb ja kuuleb ja kogeb. seostab, sünteesib, analüüsib ja tööle hakkab. ma ütlen, see kõik minu arvates veel rohkem, kui ime.
ja tõsi ta on, et mida vanemaks saan, seda vähem pean vajalikuks (kasvatamisega) sekkuda. kuidas seal Maalehes nüüd kirjas oligi, et peamine, et kka und ja armastust, und ja armastust. kasvatus on ületähtsustatud:)
ja siis vaatan ja kuulan ja imetlengi. ning suuremalt jaolt vaid naeratan totakalt. niimoodi lummatult, ahviarmastusega.

Tuesday, February 20, 2018

Tagajärjed


Peaks riisi keetma ja kana praadima, aga mina siin löön aega surnuks ja unistan. tegelikult suht lennukalt, piirideta ning raamitult. mitte raha ja suuruse mõttes, selles osas ma lolliks ei lähe ja üle ei ihka, aga muidu küll, maast ikka väga kõrgel. umbes nii vabalt, nagu homset päeva ei tulekski, või nii. seda põhjusel, et käisin pühapäeva õhtul Ruudi ja Tudengi juurest läbi ning just viimane oma puht ebaratsionaal-emotsionaal mõtete ja juttudega mu ühepäevaliblika sündroomi taas kord valla päästiski. sest tegelikult on see muretu ebapraktiline vabadust ning õhku ja ilu ihkav sümbol mu sees ju kogu aeg elanud.
ja kes kannatab? no kes, no kes, loomulikult Pääsu. peab tõustes tunnike kauem ootama enne, kui siis süüa saab.
ma ütlen, see liigne suhtlemine on ohtlik. oli seda nüüd vaja.

Wednesday, February 14, 2018

+1, see olen mina

Lennukis öeldakse ka, et esmalt pange hapnikumask endale pähe. ma siis pesingi enda magamistoa akna puhtaks.
kõige paremale sõbrale, sõbrapäevaks.

Tuesday, February 13, 2018

Käbidest


Pääsu vaatab hirmunult, osutab näpuga millelegi tugitooli taga maas olevale ja aina korrutab: sauruse moodi, sauruse moodi.
lähen vaatan, üks väike riidepuu, millel me Pääsu riideid kuivatame, on ülevalt kardinapuu küljest maha kukkunud.
Kas saurus on paha?, uurin mina.
Ikka on, ikka on, vastab tema.

puudutada ei julge. kui oma kätte võtan, siis taganeb.
uus väike tundlikkuse-eri on peale kasvamas. olen Giovannile juba ammu rääkinud, et meist kahest ei saagi kedagi päris normaalset kokku tulla.
riputan sauruse ohutusse kõrgusesse tagasi.

Monday, February 12, 2018

Professionaalne kretinism

olen nüüd FB-s päris mitu korda sellisele fotole sattunud, erinevad suurte ja väikesete tähetedega segamini trükitud kõikvõimalikud sajatused  ja kommentaarid all.

sellega tuleb meelde, kuidas Tudeng siin üks päev me diivanil vedeles ja teatas, et kui ta naisega, kes horoskoope usub veel kuidagi suudaks koos elada, siis inimesega, kes last vaktsineerida ei lase, ta kooselu absoluutselt kindlasti välistab.
õepoja sünnipäeval sekkus ta aga otsustavalt, kui mitu inimest korraga tordil olevat küünalt hakkasid koos ära puhuma: Mis te teete, lõpetage ära, kes seda pärast sööma hakkab!
ja seda, et ta endale kunagi koduloomi ei võta, teatas ta minu mäletamist mööda juba teise ülikooli aasta lõpupoole.

assistent on ses mõttes ikka hulka lihtsam olla, et saab rahulikumalt mune ja vorsti süüa, sassis juustega ringi joosta, hambad mitte kõige sirgemas reas ning kõrvad vähe peast eemale hoidmas. ning isegi torti saab süüa südamerahuga täpselt selle hetkeni, kuniks keegi oma ala asjatundja sult selle teadmatuse mõnu ühel täitsa suvalisel õhtul oma teadmistega röövib:)

peale seda on kööga, minul vähemalt. tort, millelt kümme inimest korraga küünlaid on ära puhunud, enam sellest hetkest alates kuidagi hästi alla ei lähe. sellel häirel muide on samuti oma diagnoos täitsa olemas.

Saturday, February 10, 2018

Raamatute tuules

Astrid Lindgrenil oli erakordselt kena isa, kas pole? 










See Lindgreni lapsepõlve mälestus toob mulle jällegi silme ette sarnase ülesvõtte Antoine de Saint-Exupéry õe poolt kirjutatud lapsepõlve raamatust "Viis last pargis". sellised fotod illustreerivad minu jaoks kõige ehedamalt mõistet: õnnelik lapsepõlv. lõputult soojad ja armsad pildikesed. need kohe paeluvad ja naelutavad, lõputult võiks neid detaile, nüansse, ilmeid uurida ja imetleda.

muuhulgas sain Kuueteistkümnest kirjast teada, et Indrek Koff'i naine ongi Eva. uudu-uudu, tahate teada, siis just täpselt sellistel hetkedel tunnen väga selgesti, kui vähe ma ikka tean ning kui loll olen.

Friday, February 9, 2018

Pahv. ehk sarjast Ahvide Planeet.

Tuli meelde, et nägin kolmapäeva õhtul saates Suud puhtaks Peep Pahvi. oma häbiks pean tunnistama, et mina ei teadnud, kellega tegemist, aga nimi torkas silma. vaatan meest, vaatan nime, vaatan meest, vaatan nime, midagi on, aga aru ei saa, mis siis. kuniks lõpuks plahvatab: Pahv, nagu paavian+ahv.
ma ei tea, kas sellepärast nii kaua painas, aga see mees on küll hämmastavalt oma nime nägu.

aga see minust vist ilus ei ole, aga mis ma teha saan.

Thursday, February 8, 2018

Mängult


Võtsin kätte ja kruvisin selle pisikese pliidikese köögilaua kohale seina. muidu seisis teine suht kasutult juba mõnda aega teiste mänguasjade seas kamina ees maas. pliidi kohal elab Hiimaa Koduvaim, kes peaks kirjade järgi kodu kaitsma ning selle all siis nüüd pliit, mis Pääsu suureks rõõmuks vähemalt korra päevas haput kommi on küpsetama hakanud. Suveplika muidugi jälgib samuti mängu, hiilib nagu kass, ükskõikse näoga linnupuuri ümber ning paneks kommi tõenäoliselt suht silmagi pilgutamata pintslisse, kui kedagi lähedal ei juhtuks olema. laps on laps on laps.

Tuesday, February 6, 2018

Viimasel sekundil tuli ära:)


Täna on jälle see üks muinasjutu ilmadest. aga, aga, kevad hingab kuklasse. küll oli vaevaline ja teadlik see minek, aga lõpuks suutsin meid ikka riidesse panna ja välja vedada. ise oleks muidugi tekid akende ette riputanud, sest täna oli lisaks muinasjutule ka see erakordselt ere ja pimestav variant, aga ikka see laps. kes pinnal hoiab ja päris ära vajuda ei võimalda. ja olgugi, et alguses ei saa hästi vedama, lihtsalt teed ja lähed ja oled, siis varsti hakkab juba väga hea. hiljemalt poole tunni pärast. selle olen ajaga selgeks õppinud.

täna vaatasin Pääsut õues ja mõtlesin, et pole siis ime, et ta selline Väike My meil on, põrnitseb aina altkulmu, surmtõsise näoga. minulapsmisminulaps. hiljem juba toas teda lõunaunne pannes arutlesin omakeskis edasi,  et ei tea, kas peaks Pääsu pärast vähe rohkem Duracelli proovima panna. ma Pääsuga põen üldse rohkem, tõenäoliselt sellepärast, et liiga vana olen tema jaoks juba niikuinii. aga otsustasin siiski, et mkmk, parem jään ikka selleks, kes olen. nagu Mart Laar pühapäeval rääkis, et kõigepealt tuleb mõelda ja mitte toetusele. tuleb teha neid asju, mida ise õigeks pead ja mitte mõelda, milline toetus on. jat, ja egas laps rumal pole, küll tema ka juba mängu läbi hammustab. olen siis juba pigem tõsine ja igav, kui püüdlikult naeruväärne. tundub kokkuvõttes ausam ja parem kõigile.

Monday, February 5, 2018

Tüli

Motoorne rahutus ei anna neil hetkedel ega päevil asu. mitte vähimatki võimalust midagi rahulikult teha, millessegi süveneda. rääkimata nautimisest. mõneti raisatud aeg. ainult liikumine. ja tuim tammumine. kui toas olen. ikka ühest toast teise ja tagasi. mõni asi või mõte näpus. see tähendab siis parim päev koristamiseks ja ära viskamiseks. heas olemises võib teinekord ära viskamine pisut keeruliseks osutuda, jääd ikka näpu vahele keerutama ja otsid ehk paremat kohta, aga nüüd, siuh ja läinud. mitte vähimatki emotsiooni ega kahjutunnet. vastupidi, nii hea kerge hakkab. et siis üks emotsioon ikkagi on.

toad on tolmuimetud, põrandad pestud, vaibad saputatud, tolm pühitud, kapiäärtele unstatatud nipet-näpet kappidesse/sahtlitesse ära pandud.
pläkerdatud aknad riivavad ainult jubedalt silma, aga nendega ei saa kahjuks praegu midagi ette võtta, küll tahaks. aga miinused on. tuleb kannatada. sellised aknad häirivad mind tegelikult rahuajal sama palju. seal pole ajal vahet.

ainult päikest ei talu ma rahutuses kohe mitte teps. ere valgus on kurvana eriti halastamatu ega lase kohe kuidagi olla. tahaks paksud ja rasked tekid akende ette ripudtada, aga ei saa ju, laps on, ei saa päris hulluks ka minna. vahel küll kihvatab, et....mida kõike võiks endale lubada. kui last poleks. tegelikult muidugi usun, et tuleb siiski tervislikum, et laps on. lihtsalt ei tea, millest see pimeduse ihalus sellistel hetkedel tuleb, aga tuleb. samas olen millegi pärast täiesti kindel, et ma pole ainuke.
igal juhul on õhtuvalgus võrreldamatult parem ja säästvam. nagu pai kohe.

huvitav ainult, et lugeda saan. tavaliselt ei saa seda ka. kohe nii hästi saan, et kui saaks, siis loekski. vist mitu nädalat jutti. võib olla ka kuud. umbes nagu Forrest Gump hakkas jooksma. vat selline tunne, ainult mina tahaks praegu lugeda. kohe kugistada. niimoodi aplalt ja mõnuga.
kuniks ühel hetkel tunned, et nüüd, nüüd on korras. saab jälle rahulikult edasi minna ja olla.

Saturday, February 3, 2018

Sõda ja rahu

Käisin eile õepoja esimesel juubelil. tõesti, tõesti, see on kummaline, et õepoiss on sündinud Tartu Rahu aastapäeval ja Pääsu Tallina pommitamise(l). varsti sünnib õel teine poeg, mais. kui nüüd traditsiooni jätkata, võiks see olla kas Euroopa või siis Emadepäev. parem juba siis Euroopa, nii oleks neutraalsem ja võrdsem. keegi ei solvu.
minust enam vastajat pole.

Thursday, February 1, 2018

Eile oli üks suur pidu



Nägin FB-s Eesti Kirjanike Maja kutset ning muidugi osalesin. rahvast oli saal täis ja mina võtsin end kokku ning olen nüüd ühe oma suure lemmiku autogrammi jagu rikkam. samas, üritus ise oli kahjuks igav. Tõnu Õnnepaluga koos astus/istus rahva ette ka Turovski noorem poeg Mattias. saan vast aru, mis eesmärgil ta sinna oli palutud, aga ta jäi minu arvates liialt nooreks ja nõrgaks. ja selle kohta rääkis jällegi liiga palju.
Õnnepalu nt rääkis, et Londonis jooksevad lahtiselt rebased, kes inimesi hammustavad. et üht tema sõpra seal hammustas, ta ise nägi. üldse oleks ma hea meelega ainult Õnnepalu tahtnud kuulata

pidin sealt otse minema prantsuse keele tundi, aga kuna olin juba niigi veidi hilinenud, siis mõtlesin, et tühja kah, kui läks trumm, mingu ka pulgad, lipsan siis parem juba Peolt läbi. vaba aeg ikkagi.


nii tohutu kaua pole käinud. nälg kipub juba pildituks võtma ning karikas on tilgatumaks kuivanud. pea kaks ja pool aastat tsölibaati.

õhtu outfit oli must-valge. see mulle väga sobib, olen seda vähemalt korra ennegi öelnud, et see summutab üleliigse lärmi ja müra ning toob esile sisu. kui seda muidugi on. seekord oli. lisaks viibis peol üks mu suuri lemmikuid (kohe järgmine peale Meryl Streepi), Kristin Scott Thomas.

vanade heade mälestuseks ostsin endale ka pisikese pudeli punast veini, mis mõjus nii, et peolt väljudes ei saanud esimesega hooga aru, kuhu poole see Solaris siis jääbki. aga pole hullu, sellel peol kulus vein igati asja ette. esiteks aitas see ülihästi seltskonda sisse sulada ja kogu muu maailm selleks tunnikeseks enda ümber unustada. teiseks, oleks ka vist päris keeruline olnud seda pidu päris kaine peaga kõrvalt vaadata.
üks Õnnepalu rebane nuuskis ka muide seal pisikeses õuehoovis kohe üsna peo algul ringi. seisatas isegi korraks lahtiste uste vahel, hindas olukorda, aga tuppa otsustas siiski mitte tulla. ja see oli kindlasti rebane, mitte vein.

aga muidu, ülimalt pikantne ja nauditav etteaste. kui mahti saate ja (veel) jõuate, siis astuge ka kindlasti sealt läbi. ma tegelikult ei teagi, kus veel tänapäeval 3 euri eest nii palju vastu saab.

kahju ainult, et Giovanni pidi last hoidma. oleksin väga tahtnud, et ta minuga koos oleks olnud.