Mäletate veel sõbrapäeva üleskutset: kommid ja kondoomid -25%... kedagi ikka leiad.
ja see on kett, mis samal ajal nimetab end peremarketiks. kuidas ma ei talu, kui üritatakse korraga kahel toolil istuda. ja üleüldse. need kipuvad olema sedasorti
naljad, kus ärritumise peale tembeldadakse sind
idioodiks ning vaadatakse su peale kaastundliku
s stiilis,
naljast ka ei saa aru või.
totaalne terror mu arvates.
selle päevaga jätkates, siis ärritavad mind alati ka küsimused stiilis,
kas naistepäev on oma aja ära elanud?
no päev võiks ju olla, aga siis on vaja miskeid ratsionaalseid ja mõistlikke argumente juurde, et see end ikka õigustaks. olgu nt võrduse aspekt ja sel juhul ka meestepäev. või ei tohiks unustada palgalõhet, meeste puhul varajast suremust, naiste töö olulisust, nende kättevõidetu tähistamist jne, jne.
ikka ja aina võitlus ja vastandumine. parendamine. progress. uuendused.
igal juhul ei tohi tänapäeva maailmas olla kindlasti enam üksnes lilled ning ilusad ja armastavad naised. see on igav ning ka alandav.
Andrus Kivirähk tuleb sellega meelde, kes kunagi rääkis, et..
.tegelikult on tüütu hoopis see meeletu iha muutuda aina moodsamaks ja innovaatilisemaks. mitte miski ei tohi jääda nii, nagu see juba aastaid on olnud, tuleb väsimatult pritsida uusi ideid ja muuta, muuta, muuta....
või Mikita veidi teise nurga alt, aga laias laastus sarnaselt:
isegi niisama väljas olemist enam ei ole, selle asemel on miski tegevusteraapia või loodusturismipakett või mõni muu jaburavõitu leiutis, mis püüab kaaperdada inimese põhiolemust ja seda talle siis suure raha eest tagasi müüa.
olete kindlasti märganud, et peale möödunud
revolutsioonilist aastat on käimas suuremat sorti infosõda. järsku on hakanud kostuma igast kanalist arvamusi ja hoiatusi, kuidas eristada tegelikku ohtlikust propagandast.
just sellistes küsimustes, kus telgitagused on minusugusele kübemele hoomamatud, pöördun, usaldan, kuulan, usun ja hoian mina terve mõistuse ning erakonnatu ja erapooletu hääle poole.
üks nooruke Taani tüdruk, kes mõned aastad tagasi umbes viis ööd me Nõmme kodus ööbis, ütles hommikul me koduuksest välja astudes, et
teil on siin nii suur mets.
Te olete oma juurtega väga sügavas kontaktis, rääkis Tareq Taylor. mees, kes on ilmas palju näinud.
see, kuidas te
ennevanasti süüa tegite - soolamine, hapendamine, suitsutamine. see
kunst on Rootsis kaotsi läinud, sest meil jäi põlvkond vahele. teil on
see olemas ja see on tõeline aare.
Teil on
niivõrd sügav ja otsene side sellega, mida kasvatate ja kuidas seda
kasutate ning säilitate. See teeb teist gastronoomias arvestatava
riigi.
Tareq ütles,
et astus nagu jõuluparadiisi, kui nägi siinseid hoidiseid täis keldreid.
see lisab sideme minevikuga ja teil on see tehnika säilinud. see on hämmastav ja ausalt öeldes väga haruldane.
ma mõtlen, et kui ei vaataks vaid oma nina alla, vaid ajas veidi kaugemale? ei jookseks võidu võidetamatuga? hoiaks oma
aaret. ei promoks vanalinna, vaateid, suhtlemisoskust. vaid hoiaks selle asemel meie oma loodust, metsa, oskusi, mis meil veel vanematest ning vanavanematest veres on? kui ei ehitaks Rail Balticut, vaid viiks turiste selle asemel seenele ning marjule?
Hundi ja
Ritsiku keldritesse? kui paneks
nad selle asemel purki? keedaks, hapendaks, marineeriks, suitsutaks ning soolaks hoopis koos nendega? küpsetaks leiba? lüpsaks lehma? istuks suitsusaunas? toas pragiseva ahjutule soojuse ees? kooks kaltsuvaipu?
keskeneduks sellele, mis meid eristab? kui me ei lõhu, unusta ega lagasta, siis iga päevaga enam? töötaks selle kallal, milles tugevad oleme?
Ei tormaks ummisjalu, hetke kasumit taga ajades? lihtsalt kaasa. oleksimegi sellised pisut igavad, vaoshoitud, eemalehoidjad, tagasihoidlikud, pikaldased, aga see-eest siirad, süvenenumad, rohkem
päris ning hoolivamad?
mäletate, Õnnepalu ka ütles, et
imelik, kui vähe tegelikult elu jooksul ära õppida jõuab. ühe asja põhiliselt. kõik need nüüdseks lakkamatud koolitused ja ümber- ja täiendõpped on muidu niisama meelelahtus. inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes.
väärtustagem siis seda
ühte, mida me oskame. oleme õppinud. või neile kõige õnnelikemaile sünniga juba kaasa antud.
märgakem ja kuulakem enda ümber kostuvaid eluterveid signaale, väikseid (ääre)märkusi. tuginegem siis sellele vähesele rikkumatusele ning tervele mõistusele ning häälele, mida veel õnneks kõrvulukustavast infomürast õrnalt kosta on. kui hoolega kuulata.
mina igal juhul tahan küll täna väga lilli saada.
head naistepäeva!