Thursday, March 2, 2017

kastimajandus

Ma siin üks päev olin nõrk ja ahastasin. miks kõik mu mehed. varem või hiljem. koguni tagantjärele. vähemal või suuremal määral. mind ikka ja jälle miskitesse kastidesse, raamidesse, normidesse, normaalsusse suruma hakkavad. mis asi on üldse normaalsus? kas seda ongi olemas? kas asi on neis või minus? ning mitte ainult neis, vaid ka paljudes teistes inimestes mu ümber. nii naistes, kui meestes.

mõtlen sellele juba mitu päeva. mitte, et mind nii väga mehed või ümberkaudsed morjendaksid, pigem ikka ma ise. kui suur osa ses on minul?
eile lõpuks küsisin siis kolmandalt, erapooletult etturilt. täpselt nii üle jala ja kiirkorras. pealiskaudselt. beebi ja pudru keetmise kõrvalt. nagu mu elu mulle praegu võimaldab  mis õiget vastust või lahendust sest loomulikult kooruda saabki. aga vaatamata sellele, jõudsime ses tulevahetuses koguni kiiruga tatikollegi puudutada. kus ta muuhulgas viskas, et mina ka röögatan mõnikord. kui kaasa nt kavatseks tatikolle süüa.

ja mina vastasin, et siis on asi ikka minus. sest mul oleks täitsa kama,  kui minu kaasa seda teeks. päris tõsiselt.

ja keetsin putru edasi.

millega mulle meenus see pilt ja see postitus Hundilt.


teate, see puudutas. eriti veel peale selle filmi nägemist, mis mu suhtumist, ütleks koguni maailmavaadet tohutult muutis.

mõtlesin, et olen elanud Suveplika isaga, kes peale vaadates oli nii mehelik, kui üldse olla sai. ja mida see loeb, küsiks ma täna.
nüüd mõtlen, et kui mehel on vastustustunnet. kohusetunnet. käed otsas. oskust ja ka tahtmist hoolida. siis minu poolest söögu vaikselt teki alla vahel tatikolle. ning tulgu registreerimisele või sukkpükstes ja seelikus. jumala ees(t). mina olen täna juba nii tugev küll. kui see kedagi üldse kahjustada saaks, siis ainult teda ennast ja mind. väline ei loe. kiiksud ei loe. minu jaoks loeb täna hoopis midagi muud. loeb inimene ses kehas.
hoopis armastusest on maailmas kogu aeg puudus, nagu Kokamägi ütles.

ja ma mõtlen seda päris tõsiselt.

No comments: