Tänan küsimast proua Kilk:)
Põhimõtteliselt käib võidujooks Beebsu ja Remondi vahel, kumb enne "päris valmis" saab.
Beebsu osas on mulle antud nii viis erinevat kuupäeva vahemikus 12.- 23. september, remont lubati lõpetada järgmise nädala lõpuks:)
Huh, loodame, et see ka tõeks osutub. Remondi algusest saab kohe-kohe kolm kuud täis.
Palju segadust, vähe ruumi ja tohutult tolmu, aga kui lõpuks valmis, siis on kõigil kindlasti hulka parem ja kenam olemine:)
Suvi sai sel korral kokkuvõttes ikkagi väsitav ja kannatust nõudev - remont, omad lapsed + pool suve veel ka elukaaslase omad. Lisaks aina raskem olemine ja enam-vähem kõik rasedusaegsed "rõõmud", mis sel korral vähemal või suuremal määral läbi kogetud.
Tänaseks on pea sama suur ja paks nagu mu kõhu ümbermõõt. nüüd ma tean, mida tähendab, kui keha ja füüsis vaimu ja tahtmisega kaasas käia ei jõua ega jaksa.
Ainult kõige elementaarsemale jaksab mõelda ja ära teha. Isegi lugemine käib nüüdseks juba üle võimete ja jõu. Keskenduda on raske ja tekst ei jõua enam kohale.
Tunnen end tohutult primitiivsena.
Kõige tipuks keerelvad peas vägagi kummalised, hirmutavad, mitte just kõige ilusamad ja õilsamad mõtted.
Hirmutavad just see tõttu, et ma ei tea, kas need on tingitud rasedusest või jäävad need ka peale beebsu sündi.
Püüan sellele aga nii vähe kui võimalik mõelda, sest vastuse mu küsimusele saab anda üksnes aeg.
Ja ikkagi. ja ikkagi.
Kui need mõtted ja tunded peaksid tõeks osutuma......siis....aga ma vähemalt enam ei karda.
Ootan tõesti pikisilmi, millal beebs ära sünnib, saaks iseennast, oma jõu ja oleku ometi kord tagasi.
Jaksaks taas kord täisvõimsusel päevi veeta, mõelda ja toimetada.
Ja issand kuidas tahaks küll ujuma ja liigutada:)