Abielus tuletõrjujaga

 Gevadet`d oodates!

Giovanni töö sisaldab muuhulgas ka seda, et kui kuskil kaugemal midagi rivist välja langeb, siis ta helistab mulle ja ütleb, et nüüd on nii, et täna õhtul Soome. või siis Rootsi. või Saksamaale. kaheks, kolmeks, neljaks päevaks, kuidas kunagi. ja eile taas kord täpselt nii läkski. esimene hetk on muidugi, et what the f***, sest mul on just selleks õhtuks plaanid, aga siis lähen Pääsuga tunnikeseks värskesse õhku ja klaarib täielikult ära.

õhtuks olen juba harjunud. ja siis on juba vahelduseks päris tore. vat kuhu ma mõne aastaga minutite ja tundide lugemisest välja olen purjetanud.

täna hommikune power walk on meil plikadega ka juba tehtud. õu oli sel kellajal veel selline liuka, et ma ei valeta, kui ütlen, et Pääsu kukkus vähemalt 25 korda istuli.

ma ei tea, millest see õhk seal õues täpselt koosneb, aga ma olen alati peale seda, kui olen päevas tunnike-poolteist värskes õhus viibinud, täiesti teine inimene. oluliselt tegusam ja ilusam ning tunneli lõpus paistab alati valgus. äkki arstid peaksidki antidepressantide asmel hoopis suuremas koguses värsket õhku välja kirjutama.

Pühendusega Armukestele

Suveplika hakkas eile õhtusöögi ajal talle omaselt pablama, et homme on isa sünnipäev, kas peaks talle sõnumi saatma või siis ikkagi helistama. isaga seotud teemadel läheb ta alati tohutult sapsu ning ärevile.
täna hommikul keerasin kalendrilehte ja niipea, kui pilti nägin, siis suisa võpatasin, püha müristus, kui sünnipäevalast iseloomustav foto: üks suur massiivne kivilinn, kus madalate majade keskel kõrgub neljast küljest kõrgete müüridega ümbritsetud jõuline ning tahumatu "kindlus", mille ühes nurgas troonib uhke üksik torn.
täpselt see ta on.

üks pisut irooniline inside joke seoses selle tänase sünnikuupäevaga veel, kui Exlife'i sünnipäeval on Suveplika isa nimepäev, siis Suveplika isa sünnipäeval on Teatripäev.

te ei kujuta ettegi, kui palju teine pool seda sõna kohtussaalis ja sellega seotud paberitel söögi alla ja söögi peale määris.
Bon appetite!

17 kevadist hetke, II osa

 

Seisin täna õhtupoolikul, pikas sinises koduseelikus, must jopp seljas, kapuuts pähe tõmmatud, selg vastu aiaplanku ja ootasin Tudengit, et ta koos kursavendadega lennujaama sõidutada, kulutasin neid oodates oma elust tervelt 23 minutit. umbes 14. minutil mõtlesin, et come on, kaua võib, aga siis jäin mõttesse, kas see on ikka kulu, võib.olla hoopis 23 ilusat minutit mu elus, palju ilusamad, kui midagi mõistlikku tehes.

Nagu Laupàev, see Päris.

Vedelen siin voodis ja pusin Leesi òpiku kallal, mille ma viimane kord enne keele tundi raamatukoist ostsin. on ikka kirjeldamatult ùber mònus tunne, kui ùhtàkki loetust aru hakkad saama. kàed vòtab suisa erutusest vàrisema.

ùhtlasi vabandan oma eelmise postituse pàrast. ma ei tea, mis mania grandiosa mul parasjagu pàhe lòi.

Ajalooline hetk

Saatsin esimesse kohta CV ja soovikirja. Homme plaanin saata samad soovid ka teise kohta.
kummaline on see, et korraga pakuvad tööd kaks organisatsiooni, kus ma aegade hämarusest juba oma südames töötada olen soovinud.

samas, kui peaks sündima ime ning peaksin jääma kuidagipidi sõelale, siis on paanika, kindel see. esiteks, et äkki pean minema vestlusele ja teiseks, et ega ma enne sügist tööle minna kohe üldse tegelikult ei tahaks.
samas, sõelale jäämine oleks mulle praegu iseenesest vajalik, selline korralik pingutus ja väljakutse.

aga...kui ikka...siis...ma ei teagi...isegi mõelda ei taha....julge...süda veits taob....silmad kinni vajutasin send nuppu.

huh.

Seeriast "17 kevadist hetke"

Soojalt paitavad päikeselaigud voodi peal. sellistel hetkedel suudan ma muide samastuda kassiga. kui mitte päris üks ühele, siis vähemalt aiman, mida nad sedasi soojas poolvidukil silmadega lesides tunda võiks.

loen lehti. teemad, kus endal teadmisi napib, arvamus kujunemata. kogun erinevaid vaatenurki, lähenemisi, mõtteid. nagu ikka, kui täpselt ei adu, aga püüan siiski leida seda oma seisukohta. päris ilma tundub ka kuidagi nadi ja pidetu.
rahaga või rahata?, muinasjutud versus nutiseadmed?, samadel teemadel risti vastupidised artiklid, väited.

(sula)raha

muinasjutud versus nutikas

Tõnu Ots mõtiskles Lääne Elus (ja Tõnu Ots mulle sobib), et Max Planck (Saksa füüsik, kvantteooria rajaja – toim) ütles, et on olemas piir, mis määrab eksistentsi olemuse. See on üks veider arv, kõige väiksem energia hulk, mis saab universumis olemas olla. Pärast seda ei ole enam miski võimalik. Mina olen jõudnud arusaamisele, et piiriks on inimaju loogiliste arusaamade võimekuse piir. Nagu kiiruspiiranguga autoga – vajuta gaasi, kui palju tahad, kiiremini edasi ei lähe. Nii on ka inimajuga – ära uuri, edasi niikuinii enam ei saa. Jäävad vaid oletused ja esoteerika

panin kõik artiklid ja mõtted kokku ja konstanteerin, et peale oletuste ja esoteerika jäävad veel depressioon ja enesetapp.
niigi palju segadust ja infomüra ainult võimendab seda, otsustage ometi kord midagi ära.
kergelt nagu hulluks ajab juba, aga psühhiaatreid napib sellises infokülluses juba praegu.

Arhiveerin

Pääsu keerutab peos oma glammy vestikese südamekujulist nööpi.
Pääsu ei tea üldse, mis see on....äkki vist see on...eeee....post, sätib ta oma mõtte ja sõnad järjekorda. kõlab nagu klotsidest torni laoks, läheb ümber-ei lähe-läheb ümber-ei lähe.
meie Giovanniga vaatame teineteisele samal ajal heldinult otsa ja naeratame totakalt. hingatagi õieti ei söanda.

kuulan ja mõtlen, et minu prantsuse keel mõjub tõenäoliselt umbes sama moodi. selle väikese vahega, et minu puhul ei mõtle seejuures äkki vist enam keegi, et nii armas.

Nõutus

Eile, täpselt kell 19.38 kaalusin prantsuse keele tunnis päris tõsiselt, kas tõusta püsti ja lahkuda sõnagi lausumata või mitte. ikka kõva võitlus käis iseendaga. eelmisesse tundi ma polnud olude sunnil jõudnud ning eks eelnevadki tunnid vajaksid enamat kodust tööd ning pidevat üle kordamist. ja kuna ma ses osas just ülemäära usin pole olnud, siis avastasin end ühtäkki seisus, kus ma mitte midagi aru ei saa. jumal tänatud, et see ei tulnud mulle üllatusena, et oli ainult aja küsimus, millal see hetk kätte jõuab ning kõik mis sel hetkel tuleb teha, on silmad korraks sulgeda ning nui neljaks paigale jääda.

nii palju ebamugav see siiski oli, et täna Päskini päevase magamise ajal võtsin otsustavalt kätte ja hakkasin õppima. enda arvates jõudsin nibin-nabin õpikud avada ning paberid laiali laotada, kui juba kuulsin väikeste jalgade padinat. oot, mis mõttes, juba ärkas? aga kui kella vaatasin, siis oli kak raz poolteist tundi möödas. pooooooolteist tundi?, ma alles jõudsin sisse elada

olen lugenud päris mitmeid edulugusid, kuidas naised laste kõrvalt koolis käivad ja kodus õpivad. ma ei tea, mida mina valesti teen või ei tee, aga ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas see võimalik on. ma ei saa isegi ühe keele õppimisega hakkama. kõike muud oleks ju samuti vaja teha ja ausõna, ma pole kodutööde ning toiduvalmistamise osas kaugeltki üleliia nõudlik. kui kõike lapse üleval oleku ajal teha, hakkavad mind jällegi vaevama kohutavad süümekad, kui pean talle pidevalt korrutama, et oota-oota, kohe-kohe. teen seda enda arvates juba niigi piisaval hulgal, rohkem nagu ei tahaks. lapse kõrvalt enda välja lülitamine ning õppimisele keskendumine ei taha mul samuti kuigi hästi õnnetuda. ehk siis jäävadki hilisõhtud, kui peale lapse magama panemist annaks umbkaudu tunnike lisaks pusida, aga selleks hetkeks olen jällegi nii väsinud, et vähemalt mu enda arvates ei tasu see vaev ennast ära, sest nii hilise õppimise kasutegur tundub mu jaoks äärmiselt väike.
nokk kinni, saba lahti, ma ütlen, ehk kuhu see koer siis maetud on? karauul!

Inimeseks olemine

Pruugib talvel vaid hetkeks end unustada, kui ma juba näpsan ta selja tagant ning pesen siuh-säuh mõned aknad puhtaks.
tulemus mõjub nagu hommikune kohv. pmst võib päeva kirja panna.

Tänane päevakangelane

sünnipäevalistega

Vanaisa, vanaema, ruudi koos oma rohepeaga (või oli sinine?), Suveplika.
Troonipärija on Taanis ja Tudeng Soomes. tööl.
Tavaline kodune võileiva- ja küpsisetort.
hunnik õhupalle ja suuremaid ning väiksemaid kaisukaid läbi ajaloo. kingitus on muidugi ka. nii vanad me päris pole, et selle unustaksime.

10,9 kg ja 86 cm. täna hommikused kabariidid.

Kui öeldakse, et "jooksed peaga, nagu vastu puud", siis see on just täpselt midagi sellist

Suveplika soovib, et me Pääsuga teda kooli saadaksime. alguses püüan lihtsamalt ja vastan üksnes, et täna ei mängi välja. loll lootus muidugi, nagu ma ei teaks, aga ikka millegipärast proovin. Suveplika laseb edasi, saatku me teda kooli. nüüd seletan pikalt, miks see täna võimalik pole, sest Pääsu on väsinud ja jääb kärus magama ja siis ma ei saa teda üles tassitud, sest ta ärkab üles ja kui ta ei maga oma und täis, siis sa ju tead, et ta on hiljem väsinud ning kogu ülejäänud päev ja õhtu saab meile kõigile keerulisem ja närvilisem üle elada. umbes nii ja veel pikemaltki. mille peale umbkaudu viis sekundit hiljem pöördub Suveplika Pääsu poole, Pääsu, kas te tulete mind kooli saatma? surun korraks hambad tugevasti kokku, pigistan silmad kinni ning vastan väga rahulikult Pääsu eest, tead, ma tahaksin sind praegu lüüa. Suveplika ajab silmad suureks ja pärib imestunult, miks. umbes nii, nagu ta ei teaks, aga vahel ma mõtlen, et äkki ta tõesti ei saagi aru, nagu matemaatikast näiteks. sest see on vaimne vägivald, vastan mina.

vestlus siinkohal ei lõpe, aga ma omavoliliselt selle koha peal katkestan.

sest nii on kogu aeg. lõputult. üks teema saab vaevalt lõppeda, kui peagi jõuame juba järgmisega samasse punkti. ma arvan, et olen sellest Suveplikaga vist küll miljon korda rääkinud, selgitanud, mida ma tunnen, kui olen talle enda arvates asja püüdnud nii hästi ja rahulmeelselt ära seletada, kui oskan ning suudan. mitte lihtsalt, et ma ei tahaks või viitsiks, vaid milles on põhjus, miks ei saa või ei tohi või. aga tema surub edasi. ja ma lausa näen, kuidas kogu mu hea tahe ning aeg sel samal hetkel justnagu luuaga minema pühitakse.

ma veel kuidagi mõistaksin, kui ta oleks väike. loomulikult pole ta veel kaugeltki suur, aga siiski kaheksa ja pool. lisaks need miljon korda. ja heauskset katset.  kohe-kohe hakkan lootust kaotama, vasardab pidevalt peas. kuigi arvasin täpselt samamoodi juba aastaid tagasi. kõige rohkem vist kardangi, et äkki ühel päeval siiski kaotan. väsin Suveplika kuivast nahast. mis siis? hoolimata sellest, et olen ema. sest kõige rohkem ju hirmutabki mõte, et mina, ema.

olen üritanud talle seletada, mida selline käitumine endaga kaasa toob. mida rohkem ta elus nõuab, seda vähem ta saab. kuni selleni välja, et ühel hetkel võib ta jääda täitsa üksi. aga ta ei saa või siis ei taha seda kuulda ega mõista. ma tõesti ei tea. kas ta peakski?

sellest hetkest, kui ta sündis, keerleb tema läheduses olles kogu elu tema ümber. kõik teised on muidugi samuti olemas ning saavad oma hädapärase kätte, aga peamine jõud, energia ning tähelepanu läheb ikka ja aina talle. ma ei tea kuidas ta seda teeb, aga teeb.

see tundub nii ebaaus. ta võtab ebaproportsionaalselt suure ampsu minust. ja teistelt.
miks nii palju? ja mille eest?

tegelikult ajab see nutma. ja eks ma vahel nutan ka. kogun kokku ja siis nutan. lohutamatult.
sest ma kardan, et.

Vòit

Tàna òhtul sain endast jagu ja ei sòònud òhtul kell kùmme vòileiba tuunikala ja majoneesiga. tòenàoliselt koguni kahte, kui esimesele juba jàrele andnuks.

apelsini, seevastu ,toppisin aga enne vòimalikke vòileibu peaaegu tervelt suhu.

Tàna olen Linn

Kui isa on mòned pàevad àra komandeeringus, hakkab laps isa vòòrastama. emale on see hàsti tuttav, see teeb emale lapsega elu muide palju kergemaks. laps kàitub isaga siis kohati nii...ebaviisakalt, et ema hakkab ennast millegipàrast sùùdi tundma. aga laps harjub ònneks kiiresti. koguni nii kiiresti, et kui ta mòned pàevad isaga koos on olnud, nòuab ta magama jààdes lisaks emale ka isa, issi kàest kinni, nutab ta ahastavalt voodis. isa tuleb alati, see teeb talle ròòmu, sest isagi on kòigest inimene.  miks selle eest palka ei maksta, mòtleb ema. miks (andme)side vòòraste vahel on olulisem, kui side làhedaste vahel.

Ma vist ise eelistaks Irist. Aga Evestus ja Nika sobivad ka sama hàsti.

Ostsime Pääsule peagi saabuvaks sünnaks jooksuratta. saate aru, ongi juba Kohe-Kohe Kaks. ma poleks iial arvanud, mitte iiial, et see sel korral nii kiirelt käib.

sõpradega

Päike kangutas hommikul termomeetri akna taga koguni nulli. selge see, kes väljas juba tegelikult peremees on. samas, olgem ausad, ega ma talves enam ilu ei näe ka, rohkem selline hambad ristis pigutamine, mis on alati veidi piinlik. mis tähendab, et juba mõnda aega naudin hoopis seda iga aastast värsket ja kerget õhku ning peagi saabuvat oluliselt suuremat liikumisvabadust, mida kevad endaga kaasa toob.
päike on ainult liiga ere, aga sellest olen juba varem rääkinud.  kohe ärritab. on teine liiga intensiivne ja pealetükkiv. võiks võrrelda pioneerijuhiga, kes elu maamunal kindlal sammul edasi viib, aga minusugust kohutaval kombel väsitab. samas toa kütab juba soojaks küll. see on jällegi mõnus. kui saaks ainult kuidagi tagasihoidlikumalt.

eile kirjutasin tööandjale, tean, et mu senise töö sisus on minu äraolekul hulka muudatusi toimunud, koguni töö kohta on muudetud. ma ei tea, mida ma lootsin, aga vastus tuligi selline, nagu arvasin, nii et võin vist nüüd öelda küll, et sinna tagasi ei lähe. veidi hirmutav on seda niiviisi kõva häälega endale välja öelda ja siia kirja panna, aga ega selle mitte tegemine mind tollest ebamugavusest, mida sellised kirjad endaga alati kaasa toovad, samuti päästa.

ma tegelikult tean, kus tahaksin töötada, aga pelgan, kas seal nii palju palka kätte saab, kui mul kõige hädapärasemalt vaja oleks, mis on umbkaudu 550 eur. number 670 oleks juba igati ok. sellest enam oleks ainult puhas boonus. aga eks ma hakkan tasapisi sellele esmalt nüüd veidi mõtlema ja siis tegutsema. väga kaua enam silmi kinni ei pigista. mul pole pääsu.

Rahutu(s)d

Mu Lemmikumast Lemmikum laps. Mu Piibli autor.

Ühest Tilda postitusest jäi kriipima: ma olen nii väsinud ta kuivast nahast. samavõrra lõikavalt töötab muidugi ka kedagi iseloomustav sõnapaar, nagu jahtunud kohv.

mulle tuli kohe meelde mu Piibel, kus üks mees kirjeldab, kuidas ta mõttes juba neli kuud peale abiellumist vähehaaval oma kohvrit pakkima hakkas. ikka nii, et mida suurem oli kuritegu, seda suurem riietusese kohvrisse läks. no näiteks, et iga kord, kui sa kuivatatud ploome sõid, kurat, keegi ei söö kuivatatud ploome niimoodi, lahmides ühe ploomi teise järel sisse nagu sina lahmid - ja matsutad!, siis iga ploomi peale pakkis mees ühe oma soki. ning iga kord, kui sa oma suures inetus kootud kampsunis, mis sulle nii väga meeldis, laiutasid diivanil ja viitsisid vaevalt suud lahti teha, et mind siia-sinna kamandada, peaaegu röhitsesid välja oma käsklusi, kas sa võiksid nii kena olla ja mulle kaasi piima tuua, kas võiksid nii kena olla ja mulle ühe õuna tuua, siis kõigil neil kordadel pakkis ta ühe oma linase särgi. ja aeg-ajalt, kui ma oma sõrmedel sinu hõngu tundsin, võis mulle pähe tulla terve ülikond ära pakkida.

loetelu oli muidugi pikem, kui välja tõin, aga siiski piisavalt võigas, et mulle juba 20-aastaselt mõju avaldada ning mõtlema panna. mõistsin, et see on suurim vägivald, milleni ei tohi suhtes välja jõuda. see tuli ja jäi mu sisse ning peale seda olen seisnud ikka aeg-ajalt peegli ees ja endalt küsinud, peeglike, peeglike seina peal, kas olen ta kuivast nahast (või ainult hetkel) väsinud?  nüüd tuli see koos Tilda postitusega taas üles. ja ma mõtlen, et lihtsalt närvidele käimised ning klassikalised emotsionaalsed kodusõjad koos nõude loopimisega on tegelikult nohu võrreldes sellise külma, vinduva, hillitsetud, vaoshoitud tülgastuse ning põlgusega.

kus pelgalt närvidele käimine läheb üle kalgiks vihkamiseks. ma ei kujuta ette, mis võiks olla ühes koos olemises jubedam, kui liiga palju hiljem kuulda, et su elukaaslane on juba pikemat aega sellise suhtumisega su kõrval vindunud? mis mõttes ta on terve selle pika aja vaikinud? kust võetakse õigus ja südametus me kõigi piiratud aega raisata?
ja samas, kas tõesti on võimalik, et kõrvalseisja vaistlikult neid mürgiseid pilke ja silmist kumavat kalkust ei märka ega taju? ka too hangunud olek ning tõrjuv lähedus pole tunnetatav?

igal juhul on see ääriselt hirmutav., et võib olla võimalus, et ei märkagi. kui kõik, mis alles on jäänud, on sulaselge: sulaselge viha, sulaselge hirm, sulaselge põlgus, sulaselge ahastus.

ma pole näinud ei Sügisballi (kui see oli sealt) ega pole raasugi kindel, kas ma oma postitusega nüüd teemast mööda ei pane.

aga anyway, see oli ikka nii karm ja mul on nüüd veidike kergem.