Thursday, March 1, 2018

Rahutu(s)d

Mu Lemmikumast Lemmikum laps. Mu Piibli autor.
Ühest Tilda postitusest jäi kriipima: ma olen nii väsinud ta kuivast nahast. samavõrra lõikavalt töötab muidugi ka kedagi iseloomustav sõnapaar, nagu jahtunud kohv.

mulle tuli kohe meelde mu Piibel, kus üks mees kirjeldab, kuidas ta mõttes juba neli kuud peale abiellumist vähehaaval oma kohvrit pakkima hakkas. ikka nii, et mida suurem oli kuritegu, seda suurem riietusese kohvrisse läks. no näiteks, et iga kord, kui sa kuivatatud ploome sõid, kurat, keegi ei söö kuivatatud ploome niimoodi, lahmides ühe ploomi teise järel sisse nagu sina lahmid - ja matsutad!, siis iga ploomi peale pakkis mees ühe oma soki. ning iga kord, kui sa oma suures inetus kootud kampsunis, mis sulle nii väga meeldis, laiutasid diivanil ja viitsisid vaevalt suud lahti teha, et mind siia-sinna kamandada, peaaegu röhitsesid välja oma käsklusi, kas sa võiksid nii kena olla ja mulle kaasi piima tuua, kas võiksid nii kena olla ja mulle ühe õuna tuua, siis kõigil neil kordadel pakkis ta ühe oma linase särgi. ja aeg-ajalt, kui ma oma sõrmedel sinu hõngu tundsin, võis mulle pähe tulla terve ülikond ära pakkida.

loetelu oli muidugi pikem, kui välja tõin, aga siiski piisavalt võigas, et mulle juba 20-aastaselt mõju avaldada ning mõtlema panna. mõistsin, et see on suurim vägivald, milleni ei tohi suhtes välja jõuda. see tuli ja jäi mu sisse ning peale seda olen seisnud ikka aeg-ajalt peegli ees ja endalt küsinud, peeglike, peeglike seina peal, kas olen ta kuivast nahast (või ainult hetkel) väsinud?  nüüd tuli see koos Tilda postitusega taas üles. ja ma mõtlen, et lihtsalt närvidele käimised ning klassikalised emotsionaalsed kodusõjad koos nõude loopimisega on tegelikult nohu võrreldes sellise külma, vinduva, hillitsetud, vaoshoitud tülgastuse ning põlgusega.

kus pelgalt närvidele käimine läheb üle kalgiks vihkamiseks. ma ei kujuta ette, mis võiks olla ühes koos olemises jubedam, kui liiga palju hiljem kuulda, et su elukaaslane on juba pikemat aega sellise suhtumisega su kõrval vindunud? mis mõttes ta on terve selle pika aja vaikinud? kust võetakse õigus ja südametus me kõigi piiratud aega raisata?
ja samas, kas tõesti on võimalik, et kõrvalseisja vaistlikult neid mürgiseid pilke ja silmist kumavat kalkust ei märka ega taju? ka too hangunud olek ning tõrjuv lähedus pole tunnetatav?

igal juhul on see ääriselt hirmutav., et võib olla võimalus, et ei märkagi. kui kõik, mis alles on jäänud, on sulaselge: sulaselge viha, sulaselge hirm, sulaselge põlgus, sulaselge ahastus.

ma pole näinud ei Sügisballi (kui see oli sealt) ega pole raasugi kindel, kas ma oma postitusega nüüd teemast mööda ei pane.

aga anyway, see oli ikka nii karm ja mul on nüüd veidike kergem.

4 comments:

Tilda said...

Just täpselt nii ma mõtlesingi. Et see on üks vastikumaid olukordi, mis juhtuda saab.

:)

Tilda said...

Uudishimu tapab kassi: milline Ullmanni raamat? Ma näen mitmes kohas, et Ullmanni loetakse, mul millegi pärast pole juhtunud :)

soodoma ja gomorra said...

Piibel on "Enne kui sa uinud".
Siis on veel eesti keelde tõlgitud: "Hüvastijätt Stellaga", "Halastus", Õnnistatud laps","Kõige kallim" ja viimane on "Rahutud". rohkem eesti keeles ei tohiks olla.

Tilda said...

Aitäh!