Sunday, March 10, 2019

Kolimine. Kui juba läks.

Keiti Vilms kirjutas, et lapsed ei tea enam, mida tähendab müre ja tilgastanud. Üldse ei imesta. See läheb pmst samasse kategooriasse kingapaeltega. Tahes või tahtmata kipuvad osad tegevused ja nähtused vaikselt ajaloo hõlma vajuma.
Sest olgem ausad, tänapäval peab juba päris arvestatavalt vaeva nägema, et piim tilgastaks. Ma mäletan veel liiga hästi seda jogurtit, millega ma huvi pärast kunagi töö juures katseid tegin. Külmakapis avatuna seistes oli too söödav isegi kuu aega peale avamist, prrrr.....

Aga tilgastanud piima juurest tilgastanud blogile edasi minnes, siis nüüd on nii, et kolin wordpressi üle  Põhjus väga lihtne, mõned kuud tagasi sai ta sõnumi, milles oli muuhulgas ka lause: Blogis seda kajastada pole vaja.
Suppi kuumalt ei lahmita, seepärast ma settisin ja settisin ja mõistin, et jah, mul on sellest tegelikult kõriauguni. Selliseid inimesi käib siin ilmselgelt liiga palju. Isegi kolm-neli on minu jaoks nüüd juba liig.

Wordpress dubleerib mul blogspoti tegelikult juba alates päevast, mil veel Suveplika isa üritas mu blogi ühel öösel oma(tema)voliliselt kustutada, aga jäi õnneks sel juhul parooli taha. Mis oli üks väheseid, kui mitte ainuke, mis mul tema käest päästa õnnestus.

Ja väidetavalt saab wordpressi´s postitusi ka parooli alla panna, mida ma pole seni endale veel selgeks teinud, et kuidas see täpselt käib, aga kui vaja, eks siis tuleb sellega tegeleda.

Kohtumiseni "uues" veebikodus.

Tuesday, March 5, 2019

Klassika, igal kodul on mitu otsa

Kaktuse all, mis minu ellu saabudes oli vaid sõrme pikkune, võib varsti jõule pidada. 
Mina võin siin paguluses ju ving(d)uda, aga taimedele/lilledele paistab see kodu hästi sobivat. Jõulukaktus , kes seni (4.a) on üksnes puuks kasvanud, puhkes esimest korda õide.

Kaunis.

Monday, March 4, 2019

Eile Trumpitas täiega

Eilsest (täht)päevast puges mulle hinge üksnes rahutu ja ebakindel tunne, et meiegi liigume täiskiirusel Brexiti suunas. Kui killuke läänest.
Nibin-nabin suutsime džinni veel pudelis hoida.
Samal ajal, kui Raisakotkad istuvad rahulikult oksal ning vaatavad mõnu ja kahjurõõmuga pealt, kuidas luik-haug-vähk koalitsioon seda lääne vankrit igaüks eri suunas sikutab.

Sunday, March 3, 2019

Vaikselt tiksume

Sajandivanune kaunitar taastumas peale väikest esteetilist iluravi kortsude korrigeerimiseks.

Eile saime lõpuks kätte neli kuud tagasi tellitud telekakapi, uhh, ma ütlen, vajas see ikka kannatust ja närve. Koos sellega saime lõpuks seinale ka kella. See on pärist minu vanatädilt, kes oli paras frukt, aga oma elu ajal siiski väga elus.
Eelmises kollases majas elas ta kohati suht oma elu, lõi tunde, nagu endale meeldis. Praegu tiksub veel üllataval kombel minuti pealt ja pommitab, nagu temalt oodatakse. Ju on õnnelik, et jälle pildile sai, aga kauaks tema heldust jagub, kes teab.

Aastatega olen aru saanud, et (seina)kella tiksumine on üks indikaator, mille järgi võin üsna täpselt määrata oma vaimse tervise hetkeseisundit. Kui tikusmine mind (oluliselt) ei sega, siis on päris hästi.

Öösel kella poole kolme paiku oli Giovanni ta seisma pannud, mul polnud probleemi, sest magan kõrvatrpoppidega (p.s pikaaegse kasutajana soovitan vetsupaberit, kõige pehmem).Hommikul lükkasime pendlile uuesti hoo sisse.
Kui ta suuremat numbrit lööb, paneb Pääsu kõrvad kinni.

Ikkagi uus pereliige, kõigil vajab harjumist.

MRT

Mul oli täna magnetuuring ja tahan siinkohal soovitada kõigile, kes kunagi tulevikus sinna torusse peaksid sattuma: pange soojalt riidesse.
Seal puhus terve see pool tundi selline jahe tuul, et tundsin kogu protseduuri vältel meeletut puudust soojast tekist, nii külm oli.
Tõenäoliselt peab see värske õhk ja ventilatsioon vähendama ärevust ja paanikat, aga mul oli tunne, nagu Eurovisiooni laval esineks.

Thursday, February 28, 2019

Muutuste keerises. Ehk kiire koduste sündmuste kokkuvõte, sõnas ja pildis.

Pääsu hakkas esmaspäevast lasteaias käima. Minu närvisüsteem on selle koha pealt rikutud (seda enam peale Ruudit ja Suveplikat), õnneks on Giovanni, kes selle nädalase harjutamise löögi enda peale võttis. Hommikul kella üheksast lähevad ja kaheteist paiku tulevad koju tagasi.
Õnneks tundub siiani, et Pääsuga ehk läheb kergemalt. Vähemalt seni on läinud kenasti, pole olnud suuremat tagasilööki. Jumalukene, kuidas ma pabistasin, et äkki tuleb veel kord samasugune sõda ja nutt ning aastaid vastupunnimist üle elada, nagu kahe eelmise lapsega. Suurte poistega läks lihtsalt, aga nemad läksid ka kahekesi koos.

Mina teen hetkel kodus poole kohaga tööd. Kõige raskem oligi esimest korda laua taha istuda ja uuesti ots lahti teha. Nagu kännu taga kinni. Aga nüüd läheb juba päris ludinal, kohati on kohe päris mõnus.

Troonipärija ja Advokaadiplika on tublikesed ja toimekad ning saavad oma beebiga kenasti toime. Armas on vaadata.


Lapsel on nüüd ka nimi ja nägin, et Exlife on beebi juba ka Geni ajalooraamatusse kirja pannud. Advokaadiplika sai ka selle sündmuse läbi ametlikult pildile, vaat siis:)

Ruudi lõikas juuksed maha, lõpuks! Mina olen paduõnnelik, sest pikkade juustega mehed pole minu teetassike. Mitte et ma seepärast Ruudile veel juuste osas oleks pinda käinud, aga tõsiselt hea meel on küll, et ta viimaks sellise otsuse tegi.



Suveplikaga seevastu käisime eile juuksuris ning lubasin tal salgu roosaks värvida. Mina pole samuti see ema, kes oleks värvitud juuste, tagasihoidlike kõrvarõngaste ega isegi küünelaki vastane, küll aga täiesti nüll tolerantsiga kõiksugu kunst´i, väljakutsuva riietuse ning meikimise osas.

Ise käisin ka juuksuris, lasin otsi lõigata, sest ilmselt tuleb mul ühel päeval ikkagi ka mõneks ajaks kontorisse jõuda. See saab olema minu jaoks ilmselt veel kõige keerulisem.

Eile küsisin Tudengilt, kas ta Soomes e-hääletamisel ikka jõudis valida, õnneks jah. Tuleb välja, et valisime Ruudi ja Tudengiga kõik erinevaid parteisid, päris põnev, kellele Troonipärija hääle annab. Giovanni on selles küsimuses minuga väga kidakeelne. Aga kui ei taha öelda, siis ei taha, ega ma peale ka käi.

Mis veel? Sünnipäeva tort tuli sel aastal igati vinks-vonks välja. Pealt vaadates jäin koguni 101% rahule ja hiljem selgus, et ka sisemine ilu oli kiita. Nipet-näpet võib järgmisel korral täiendada, aga üldiselt igati maitsev ja esinduslik.




Külm lõhetort läks samuti täiesti kümnesse. Läheb ka tulevikus kindlasti kordamisele.

Üleeile tegin iseendal kevadise rehvivahetuse ka ära.


Monday, February 25, 2019

Nummid kuubis



Eile Tudengiga muljetasime, et mõlemad arvasime, et beebi on beebi on beebi. Täpselt hetkeni, kuni esimest korda Troonipärija beebit nägid ja käte värinal süllegi said. Siis teadsid ja tundsid hoobilt, et ei-ei-ei, veri on ikkagi palju-palju paksem, kui vesi, Täitsa teine tunne, beebi küll, aga võrreldamatult beebim!

Eesti Vabariik jätkub!

Friday, February 22, 2019

E-Eesti

Osalesin E-valimistel. Täitsin digiloos tervisetõendi, et taotledan e-teeninduses uut juhiluba. Täitsin Geenidoonori poolt palutud terviseuuringu testi. Digiallkirjastasin lapsehooldupuhkuse lõpetamise avalduse. Tegin haridusteema haldamise süsteemis Arno lasteaia poolt palutud muudatused. Maksin Maksu- ja Tolliametile maamaksu, Ruudi koolile suusarahad ja majaühistule kommunaalid.

Kokku nii umbkaudu pool tundi.
Hästi elame, ütlen ma.
Ehk, hakkame sättima!

Tuesday, February 19, 2019

Kellele me õpime?

Eile oli Päevalehes huvitav juhtkiri. Või mis huvitav, tegelikult ma ei teagi, kuidas seesuguseid nimetada. Ehk see on see, et oot-oot, midagi siin nagu hästi ei klapi. Aga kohe täpselt aru ei saagi, mis täpselt, vajab aega settida.
Teate seda tunnet?

Kõigepealt käis SDE ja Vakra materdamine, üht- ja teistpidi. kuidas nad ikka niiiiii rumalad on, et keegi suhtekorralduse klassikat ei mõista. nän-nän-nää....
Ja siis lõpus tuleb lause: küll aga tahaks kuulda ühist hukkamõistu. Inimesed, kes oma kraadide nimel vett ja vilet näinud, vääriksid vähemalt sedagi austust.

Mul tulid kohe kooliajast meelde kaht sorti oivikud. Ühed, kes kuidagi ei tahtnud oma tehtud kodust tööd mahakirjutamiseks anda ja siis teised (nohikud), kes andsid alati nägusid tegemata kõigile, kes palusid.

Ma olen ka vett ja vilet näinud, aga ei tunne küll, et Vakra lugu kuidagi minu au ja väärikust riivaks. Samuti ei tunne ma end seepärast kuidagi ei parema ega halvemana.
Õppimine on minu arvates lihtsalt nii selline oks-millel-ise-istud tegevus, et täiskasvanu, või vähemalt kõrghariduse tasemel, ei peaks selle mõistmiseks küll avalikku poomist korraldama.

Ma mõtlen, et kõik, kes seda soovivad, võiks korra peeglisse vaada, milleks neil seda õigupoolest vaja on.

Monday, February 18, 2019

Unest ja nägudest

Ärkasin täna hommikul unest, mille reklaamis näidati suures plaanis naisterahva kätt, mille ühes sõrmes oli minu abielusõrmus. Juurde kõlas lause, täis rahu ja veendumust: kihlasõrmus ei päästa teid nakkushaiguste käest!

Olin taas kord rabatud, miks ja kuidas selline reklaamiguru minus ainult unenägudes välja lööb?

Mõned hommikud tagasi ärkasin aga ehmatusega, sest kõrvalt toast astus välja tiiger, kellele Pääsu oma naiivsuses ning rikkumatuses rõõmsalt vastu tõttas, tahtes tiigrit paitada, nagu ta alati koeri paitab, aga tiiger hammustas tal käe otsast. Ja ma teadsin, et kohe ka midagi muud, selle kaitseks ma õigupoolest ju silmad plaksust lahti lõingi.
Ilmselge muinasjuttude üledoos, Rajah ja Diego ja teised sellised armsad tegelased.

Muidu ainult magaks ja magaks ja magaks. Alates väikeste valgete pillide võtmisest ärkan igal hommikul täiesti otsatu tänutundega, et saan magada. Apppppiiiii, kui hea see on! Uinun nüüd õhtuti enamasti kümne minutiga ega ärka öö jooksul kümme korda. Ja kui ärkangi, siis enne uuesti uinumist ei pea enam paar tundi küljelt küljele visklema.
Mõistan nüüd, et ma isegi enam ei mäletanud, mida tähendab magamine, hea ning sügav uni. Arvasin ennast ka magavat, lihtsalt natuke kehvemini
Uhhhh.

Thursday, February 14, 2019

Mõttekoda S&G

Lugesin siin Konna geniaalsest turunduslikust mõttest (Lendav Konn, 2019, Lust ja Lõbu). Sellega meenus, et me paar õhtut tagasi pidasime Giovanniga kodus samuti maha produktiivsed mõttetalgud, mille tulemulsel sai välja filtreeritud uus ja praktiline lah(end)us. Nimelt, Eestis võiks keegi toota riideid: kampsuneid, jopesid, mantleid, pusasid, kus ärakäiva kapuutsi saaks asendada kiivriga. Juhuks, kui talvel on liiga palju lund ning Tallinna linn ja laisad majaühistud ei tule katustel oleva lume ja purikatega toime.
Ohtlikes piirkondades hea vajadusel pähe tõmmata ja probleem kõigi osapoolte jaoks turvaliselt lahendatud. 

Tuesday, February 12, 2019

Uka-uka, kõik on priid!

Vestlesin siin mõni aeg tagasi messengeris oma isa noorema õega, kes ütles muuhulgas, et olen kuskilt lugenud või kuulnud,et kui suguvõsas on korraga 5 põlve, siis kustuvad suguvõsas kõik endised patud.

Täna siis lunastas Troonipärija meid kõiki pattudest. Ühtlasi ronisime vanemlikul karjääriredelil kõik astme võrra kõrgemale.

Tuesday, February 5, 2019

Kuninga uued rõivad

Oh-oh-oh-oooo...
Vaatan ja imestan, pole võimalik.
Ja bojaar ongi sündinud.

Monday, February 4, 2019

Ütle, milline on su raamaturiiul.......ja küll ma siis juba tean...

Meie raamaturiiul, ootab riiuleid

Pääsu raamaturiiul(id)

Suveplika raamaturiiul

Viimase kuu jooksul oleme sukeldunud Pääsuga ülepeakaela muinasjuttude maailma. Lasen nagu orav rattas Bremeni linna moosekantide, Lumeeide, Lumivalgekese, Hundi ja seitsme kitsetalle, Okasroosikese, Punamütsikese, Hansu ja Grete ning Merineitsi vahet. 

Mis on kabjaga, mis on poodnik, mis on pagar, mis on halastamatu,mis on mölder, mis on uppus, mis on ubin, mis on ei mallanud, mis on meelemärkus, mis on riivi ette, mis on värten, mis on prantsatas, mis on heitis hinge....
Mis on, mis on.......????

Ühes raamatus tuleb karpi panna Lumivalgekese süda, teises maks.
Teises raamatus upub hunt kaevu, kolmandas raamatus jõkke.
Kolmandas raamatus peidab kitsetall end teki alla, neljandas raamatus kardina taha.
Neljandas raamatus täidavad kitsetalle hundi kõhu kividega,viiendas topivad hundi kõhu kive täis.
Viiendas raamatus on Lumeeidel hirmuäratavad hambad, kuuendas pole neist juttugi.
Kuuendas raamatus läheb hunt magama aasale, maja ette, seitsmendas raamatus lähedalasuvasse metsa, puu alla.

Pääsu kuulab hoolega ja on segaduses, minul on keeruline selgitada, miks ühes on nii ja teises naa. Ja multifilmis võib veel olla täitsa nii-ja-naa.

Pääsu on jõudnud selleni, et absoluutselt iga sellise koha peal ta täiendab vahele, aga ühes teises raamatus......

Mina olen jõudnud selleni, et vähemalt klassikalised muinasjutud peaks olema patenteeritud ses mõttes, et nad peaks olema igas raamatus sõna-sõnalt samas sõnastuses, isegi pisikesed detaili erinevused tekitavad lastes ainult.mõttetut arusaamatust.

Täiskasvanud topivad koerad riidesse, sest arvavad et neil on külm ning võtavad neid tööle kaasa, sest kodus tunneb loom end nii üksikuna. Sama teeme lastega, kanname oma tunded ja emotsioonid neile üle, tegutseme ja arvame endist lähtuvalt. Sest sama lugu aina samas sõnastues lihtsalt peab ju olema igav, eks? Ja siis hakkame vaheldust pakkuma.

Huh.

Saturday, February 2, 2019

Üksinda kodus, ok, Ruudi on ka, aga magab ja see ei loe.

On kummaline tunne, kui ma vahetult enne Giovanni ärasõitu just rääkisin talle, et kui nüüd niimoodi terve mõistusega vaadata, siis on ikka tegelikult äärmiselt totter, et raistakse aastaid sellisele asjale nagu Brexit. Siis nüüd, paar nädalat hiljem Kivirähk kirjutab tänases LP-s täpselt sama, isegi sõna raiskama langeb meil kokku:)  
Aga jah, ma mõtlen, et peab ka olema aega, mida raisata, see tähendab vist, et elatakse juba liiga hästi.

Agr Margus Tabori persoonilugu samas lehes oli nii soe ja armas, et ammu pole sellist lugenud, väheks jäi.Teiste hulgas oli küsimus, et millisena mäletad lapsepõlvest mõnda päris hetke, kõige heledamat? Mul on ka selline hetk, huvitav kas kõigil? Tegelikult puudub mul igasugune teadmine, kui vana ma täpselt olin, aga pakun, et ehk selline 4-5-aastane, kes teab. Olin vannis, mängisin, hästi soe ja valge oli. Ühel hetkel astus vannituppa ema, pesi mind, mähkis seejärel mu suurde vannilinasse ja võttis sülle. Lükkas siis vannitoa ukse hooga lahti, ma ei näinud, aga tean kindlalt, et õues pidi olema pime, kõõgis mängis raadio, sealt tuli Alice laul ja kogu õhtu ja elamine lõhnas pannkookide järele. Õhk oli kodususest, hubasusest ja kindlustundest paks, nii kindel, et täna julgeks väita, et sellel püsiks terve maailm.
Alice laul sümboliseerib mulle turvatunnet tänaseni, iga kord, kui seda kuskilt kõlamas kuulen, fikseerib kõrv selle koheselt ning mind valdab seletamatult hea ja helge tunne.
Samas ei saa ma aga kahjuks lõpetada seda nii ilusti nagu Margus Tabor, et see võtab kokku minu lapsepõlve. 

Küll aga riivab minu  üleliigset õiglustunnet järjekordselt fakt, et mu laupäevaõhtune Õnne tänav lükatakse alati nagu muuseas tee pealt eest, kui mingi Eesti laul, või nii suvatseb vahele tulla. Õelge mulle, kes võtab õiguse teada, et neil pajatsitel (sõna pätsatud Tabori artiklist) on meile midagi rohkemat anda, kui Õnne elanikel?
Ehk näpates Indigoaalase sõnastuse, siis kak(a) raz on see näitlik suhtumine, et vanemad inimesed üle 50 aasta on surmaeelikud ja mõttetu sihtgrupp. Või nagu eestiaegne hoone, mis lammutatakse, et ehitada asemele neli kortermaja.
Jaa, trambime jalgupidi turumajanduses, see ei peaks ju üllatama, aga ikkagi viskab vahel see rahamaitse üles.

Aga see eelmine postitus oli muidugi liialdus, ma valin ikkagi Isamaad. Ainuüksi sellepärast, et selle taga on aastaid seisnud Mart Laar. Ja kui on olemas isamaa, siis on see minu jaoks läbi aegade just Mart Laar.
Ainult nüüd ma tean tänu Hääleandjale lisaks ka mulle sobivaimat nime. Tänud Ritsik, Kaarist on siiski kasu!

Vat nii. Ma olen praegu muide üksi kodus. Nii hea, et pea käib ringi:)

Friday, February 1, 2019

Üks helevalge tuvi, lendas üle Eestimaa...


Jumal tänatud, et meil on blogimaailmas korralik ja põhjalik Ritsik, mullegi veits ema eest, ma tegin ka nüüd tänu talle Postimehe Hääleandja läbi.
Mis tähendab, et kui enne ma teadsin täpselt, keda valin, siis nüüd on mis mõttes, sest selgus, et enam sobivad 1 Refom, 1 Isamaa, 1 Sots ja mulle täitsa üllatuslikult 2 Vabaerakondlast.
Täitsa pael, ma lootsin, kah Kaaludena märksa kergemat karistust

Olukord on mul nüüd tänu sellele peas umbes nagu õues ilm. Pole vahet, palju lund või palju infot, ühest hetkest on see probleem, pole teist enam kuhugi panna ega lükata.

Lõpeb see teate ju isegi kuidas, seda ütled sina, vana tatinina.
Peab vist küüslaugu ja mee kogust vähendama, see on ainuke lahedus, mis ma hoobilt nãen.

Pagana Ritsik, ma ütlen!

Thursday, January 31, 2019

Tagasi Maale




Pääsu ei taha viimasel ajal enam pildile jääda, seevastu Suveplika on nõus seda tegema meie kõigi eest.

Aga, Giovanni jõudis koju, see tähendab, et  tuleb taas normaalseteks ja korralikuks hakata. Me ikka lastega panime südamest need 9 päeva hiiri. Seda enam, et Suveplika oli samuti kodune, võis vabalt elada peaaegu paralleel universumis.

Aga nüüd siis Giovanni ja Suveplikal uuesti kool ja järgmise nädala eamaspäeval kohtun ka lasteaia juhatajaga, vormistame ja siis tulebki meil hakata Pääsut lasteaiaga harjutama. Appi, ega ma seda veel ette ei kujuta. Minu laisad ärkamised ja hommikud Pääsu kaisus, mis neist nüüd saab? Ühest küljest olen tühi, mis tühi, teisest küljest kohe mitte kuidagi ei taha sinna tormlemisse tagasi tormata.

Wednesday, January 30, 2019

Õhust ja kindlustundest


Täna oli päeval aken lahti ja tuba külmaks ei läinudki, õuest tulnud õhk oli soe ja pehme. Väljas oli järsku täitsa teine valgus ja lõhn, linnud laulsid kogu hingest, auto sulas käes, jaa, kevad on varba ukse vahele saanud.

Kodus on rahulik ja stabiilne. Moodsalt öeldes, kontrolli all. Giovanni äraoldud päevad on see kord lausa mööda lennanud.
Suveplika jäi nädalavahetusel nohusse, kerge kurguvalu. Alguses ikka moe pärast tegin paar märkust, et ära päris ninapidi Pääsu juures ole, kuigi teadsin, et täitsa mõttetud märkused. Eilsest oligi Pääsu samuti nohus, nüüd on vähemalt hea rahulik, võib neid südamerahuga kokku lasta.
Mina ise vitsutan vaheldumisi küüslauku, mett ja kurku taruvaiku, tavaliselt ma neist laste tatitõbedest ikka pääsen, aga alati ei või teada. samas, ega ma neid seepärast vähem kallista ka, Pääsu on öösiti ikka kaisus, et läheb nagu  läheb.

Hundi postitus muidugi kõnetas ja Emmeliina kommentaar, arvan, et kui suhtumine rahasse st. selle läbi saavutatud vajadustesse oleks kõigil selline "et hing sees püsiks", siis ei töötaks noored pered ennast katki. Ja vanavanemad ei rügaks pensionieas juurde teenida, vaid eksisteeriksid. 

Just selle nurga alt, et lugesin eelmisest Ekspressist Neivelti intervjuud, kus ta vastab ühele küsimusele järgmiselt, et ega me muud teha ei saa, kui anda inimestele rohkem kindlustunnet tuleviku suhtes, siis on ka rohkem lapsi.

Jäin mõtlema, et kindlustunne on tegelikult väga suhteline mõiste, et päris huvitav, mida see tema nägemuses võiks tähendada. Pühapäeval sain Anu saatest pmst vastuse, et oleneb ikka pere suurususest ja laste arvust ja nii ja naa, aga suures plaanis võiks see tähendada, et vähemalt nii 2000 eur täiskasvanu/lapsevanema kohta.

Aa, umbes midagi sellist ma kahtlustasingi, ma nüüd ei mõtle otseselt seda numbrit, mis ta välja käis, aga pigem suhtumist, et laste saades mitte ühestki hüvest ei peaks loobuma ega elustandardites tagasi andma. Kas see ikka peaks eesmärk olema?
Mina isiklikult näiteks kahtlustan, et sellist kindlustunnet propageerides kahaneb sündivus hoopis veelgi.

Meie Giovanniga saame igal juhul hetkel veidi enam kui 2000 kahepeale kokku. Vahel ikka mõtlen, et kui mul oleks suurem palk, siis saaks Suvepilka klaverit õppida ja Pääsule võtaks nii 4 tundi päevas hoidja, et ta ei peaks pikki päevi lasteaias veetma.
Umbes palju rohkem ma ei oskagi välja mõelda.

no vat., tänaseks sellega lõpetangi.
Ilusat õhtut,

Monday, January 28, 2019

Mehed ei nuta


Peale seda, kui mind siin kevadel korra kiirabiga haiglasse sõidutati, saadeti mind neuroloogi vastuvõtule. nad seal tegid miskied analüüse ja kompuuterdasid. poole aasta pärast pidin tagasi pöörduma, et uus kompuutri aeg kirja saada. täna siis jõudsin.

Astun kabinetti, istun maha, arst piidleb mind pilguga ning lausub täpselt samad sõnad, mis eelmisel korral, teil üks näopool ja silm tõmbleb.

Aaaaaa.....ma ise ei tunne üldse, vastan, nagu oleks kuu pealt kukkunud. kaks ei ole enam juhus. piilun end tooli vastas olevast peeglist, minu silm ei tuvasta midagi sellist, millest arst räägib.

Paarkümmend aastat tagasi oli mul ühe näopoole halvatus ja ma tean küll, et kui olen väsinud või pinges või ärritun, siis on mul üks silm väiksem, aga et tõmbleks......rääkimata näost....eeee.....pole aimugi.

Kui see segab, siis saab teha Botox süsti.

Eveliis tuleb kohe meelde. Seejärel beebiootel on-ei ole-on Renee Zellweger,

Hm, huvitav, kas ma saaks siis tasuta?
Mul on korraks hirm, et hakkan vist tõesti ära keerama.

Eeeieeiei, ma ei taha mingit botoxit, ma ju ise ei tunne midagi.

Ega kui ei sega, siis ei pea muidugi.

Tulen koju, istun veerand tundi peegli ees endale otsa vahtides. no mitte midagi ei näe, kõik oleks justkui paigal. Ruudi tuli koju, saam köögis kokku, vaatan talle otsa ja küsin, niimoodi lambist, ilma tausta selgitamata, et vaata, kas mu näopool ja silm tõmblevad?
Ruudi piidleb mind nagu hullumeelset, vahib pikalt otsa ja vastab, eeeeei, mina küll ei näe.

No ausõna, tunne, nagu üksikule asustamata saarele oleks sattunud.

Sunday, January 27, 2019

Tänutundega,

Saatsin kolmapäeva pärastlõunal kolme erinevasse lasteaeda meilid ja juba reedel sain kõigi juhatajatega kokku. ma tõesti pelgasin pisut sellist nõukaaegset suhtumist, et teil on viies laps ja te täna tulete ja soovite järgmisest kuust last lasteaeda saada....

kuid sain vastupidi väga meeldiva, lahke ja vastutuleliku suhtumise osaliseks. kõik juhatajad vaatasid otsa ja tõesti kuulasid, olid väga abivalmid, jagasid igakülgset infot ja soovitusi. väikese erinevusega, aga pmst oleks Pääsul võimalus järgmisest kuust hakata käima kahes neist lasteaedadest.
olen meeldivalt üllatunud ning ääääääretult tänulik.

piisavalt sageli kuulen ebameeldivast suhtumisest, teenindusest, vastuvõtust aga mul läheb pidevalt aina vastupidi, lasteaias või arsti juures, EMO-s või ametiasutuses või igapäevaselt kõikvõimalikes poodides, kõik on minuga alati erakordselt kenad.
mõned korrad olen kaubanduses tundnud natuke ehk nipsakat või tüdinud vastust, aga kui ise sõbralikult edasi suhelda, siis lõpuks pehmuvad ja leebuvad nemadki.


Friday, January 25, 2019

Sõbrad?

Mõelge vaid, ma lugesin eile enne magama jäämist miskit uudist, kus üks Rootsi endine tippspordi lootusi tappis enda kaks poega, seejärel läks FB-i otseeetrisse, kus kandis kõik ette ja teatas, et nüüd on tema kord. ja kujutage siis pilti, sõbrad, saate aru, sõbrad, hakkasid teda ümber veenma, et ta seda ei teeks.

ma ei tea, kas need sõbrad kujutavad ette, mis juhtub, kui ta jääb elama ja oh õudust, ühel päeval ehk veel stabiliseerub ja siis elab normaalse inimesena edasi teadmisega, et tappis oma kaks last?
kes tahaks oma sõbrale sellist elu, ah?

ma sõbrana soovitaks küll, et nüüd kähku endale ka kuul pähe!

Thursday, January 24, 2019

Järjekordne - kes tegi, ise tegin - challenge

Umbes täpselt nii, nagu me nädalaga kolisime, olen nüüd olukorras, kus võiksin järgmisel kuul poole kohaga tööle naasta, aga Pääsul pole lasteaia kohta.

kuna ma kolm aastat tagasi ei võinud kuidagi ette näha, et vahetult enne Pääsu kolmeseks saamist siia maadume, ei saa ma endale ka kuidagi ette heita, et ei osanud teda muuhulgas ka siinsetesse lasteaedadesse järjekorda panna.

aga noh, eks ma olen hakanud ka mõtlema, et kogu minu elu võib olla ka minus, et mind panebki tegutsema alles see, kui ora juba p*****:) tegelikult vist siiski mitte, ma ikkagi arvan, et asi on hoopis selles, et elus võidab või jääb ellu sageli see, kel pole piinlik vajadusel uksi kinni ja lahti lüüa, aga mina lükkan seda jõulist lähenemist viimse võimaluseni edasi, sest ma olen selles lihtsalt jube halb.

aga, et nüüd on käes see koht, kus pole enam kuhugi ega kellelegi sentimeetritki lükata, siis eile, peale vestlust tööandjaga lõin arvuti lihtsalt lahti ja kõik ning võtsin ühendust kolme lasteaiaga. kirjutasin ausalt ,et olukord on nüüd selline, et vaatamata sellele, et viies laps, aga olen taas kord olukorras, kus lapse lasteaeda minek/panek on minu jaoks midagi nii keerulist ja uut, nagu hakkaks iga lapsega taas kord jalgratast leiutama.
sellest olen ka juba aru saanud, et kui pulassa, siis ära keeruta. otse ja ausalt on sinu ainuke võimalus.

igal juhul sain kõigilt lasteaedadelt vastuse "kohtumiseni", mis tähendab, et homme ootab mind ees kolm väga olulist vestlust kolmes lasteaias. äkki veab? kui ei, siis ma veel ei teagi.

Giovanni sõitis ka, nagu õige Murphy kunagi kümneks päevaks minema, aga olengi täheldanud, et tema äraolekul olen märksa asjalikum ja konkreetsem. ma ei teagi täpselt miks, võib-olla tunnen alateadlikult, et pean sel ajal vajadusel kõik kastanid üksi tulest välja tooma.

Wednesday, January 23, 2019

Tuhkatriinu lugu

Käisin kesklinnas, tööandjaga platvorme kompamas
ärevus
isutus
sõnad läksid suus sassi
ja lapsele unustasin kodust välja minnes mütsi pähe panna
umbes nagu oleksin Pariisi sõitnud
parkisin oma päevi lumesajus tinasõdurina seisnud lumis-jäätunud auto
sätendava kaubanduskeskuse maaalusesse parklasse
tunni aja pärast sain vastu puhta ja läikiva Musta Iluduse
kaugelt ei tundnud esiti äragi

tõin ta tagasi
kui kell kukkus
nüüd läigib nagu Must Lammas brillukivina maakate rivis
ega suuda unustada suurlinna tulesid
rääkimata et minust nüüd enam lugu peaks

Monday, January 21, 2019

Vanga taassünd

Soodomagomorra juubeldab! Suuremal osal meist on õiglustunne, aga mõnel on see kohe eriti tugevalt arenenud.

Saturday, January 12, 2019

Õnne

Iga kord, kui Laine pildile ilmub. seda enam veel koos Almaga. tekib mõte, et kui võtaks ühe pitsi konjakit.
vein on selline snoob, aga konjak on siiras ja ehe. nagu pits viinagi.

Wednesday, January 9, 2019

Kliimasoojenemine


Ma nàen aina sagedamini sellist varianti. Kas see on moes vòi ongi tänapäeva noored suurema külmataluvusega?

Tuesday, January 8, 2019

Teisipäeval

Pääsu tahtis eile õhtul vanni minna ja Giovanni vastas talle midagi sarnast, et reede õhtul on vannipäev. ma ei tea, kust see nüüd järsku tuli, et reedel on vannipäev, aga tegelikult see polegi hetkel oluline, hoopis millestki muust.
Kuulasin ja mõtlesin, et sa võid haigeks jääda ja surra kiiremini, kui oled...eee, arvestanud, või tuleb sõda, kus sa mõtled, et miks ometigi ma neid reedeseid vannikäike ei võinud esmaspäeval või teisipäeval või kolmapäeval või neljapäeval ette ära teha. või hoopsiki esmaspäeval ja teisipäeval ja kolmapäeval ja neljapäeval. või siis elulisem variant, sa lihtsalt kukud seitsmeaastaselt järsakult alla ja kõik su 3360 vanniskäiku jäävad lihtsalt olemata.
seepärast tuleks vanni minna minu arvates täpselt siis, kui on tahtmist. ja muidugi võimalust, avaldasin omalt poolt arvamust.
mulle nimelt on jäänud elust mulje, et kui teed asju täpselt siis, kui tuleb tunne, et nüüd, siis saab maitse alati see kõige õigem ja magusam.

samas, ma saan veidi Giovanni pointist ka aru. kui kõik toimuks täpselt siis, kui tahaks, siis polekski magusat ootust ega traditsioone. mida ma aga ei suuda välja raalida on see, et kust ja mille juurest jookseb siis piir, kus võiks jääda, et reedel.

Saturday, January 5, 2019

Kas roheline või oranž, ainult selles on küsimus.

Teate seda tunnet, ärkad öösel millegi peale ega saa mõhkugi aru, kus sa oled. Tavaliselt on see natuke õudne, aga täna
jõudsin enne tõehetke mõelda, et päris põnev, kus ma siis olla võiks.
Tean, et on, aga kohale jõudes üllatun ometigi alati, kui pime ja vaikne siin ikka on. Nii pime, et silme ees on öö läbi pilkane must ning silmad ei harjugi selle kottpimedusega. Ja nii põhjatult vaikne, et kõrvadel on esiotsa suisa valus.

Vajab harjumist. Talvel eriti. Siis pole isegi linde.

Thursday, January 3, 2019

Eilne pàev oli eriliselt mõnna. Mulle meeldib, kui väljas möllab ja keeb, siis on toas vastukaaluks ekstra suur ja paks rahu.
Tàna hommik algas taas kord nagu öö, aga pàeval jooksis ühtäkki làbi toa pàikesetee. Näe, nii palju hommikut, nàitas Pääsu näpuga.

Wednesday, January 2, 2019

Ikka vist Seltsimees laps ehk millal te viimati võisaia sõite?

Leiburi "Keefiri röstsai kaltsiumiga", maailma parim

Seltsimees laps

Giovanni, oled sa ka niimoodi laua all istunud?
Mhmh, küll.
Ma ka. See on vist miski selle ajastu märk, arvatavasti teavad kõik nõukaaegsed lapsed seda tunnet. Ma olen pidude ajal isegi erinevate köögilaudade all maganud.

Väga turvaline tunne ja hea uni oli.