Aasta Itt

Esimene piss potti.

Pott laulis. Ema jooksis juba neljandat korda oma elus õnneliku näoga toas ringi. Itul oli kama.

Aeg läheb.
Varsti on pulmad.

Trouble in Paradise

Vahel ajab ikka hinge nii täis, et mõtlen, et paras oleks ta endale naiseks paluda!

Itaalia perekond.

Sain hommikul Selveri ees eksmehe uuelt naiselt sõimata.
Nätaki-nätaki!
Nii lühikese aja jooksul juba teine suur inimene tahab mind kasvatada.

Aeg on vist uuesti kontsad alla panna.

Kohtade vahetus.

Vanem poiss tegi eile ARK-i sõidueksami ära.
Juhuuuuu, lõpuks ometi sain minagi endale isikliku autojuhi:)

Miks sina siis võid?

Ema tuleb ööseks appi.
"Sa oled arvutisõltuvuses, täpselt nagu poisid," teatab ta vastiku tooniga, kui enne magamaminekut veel tunnikeseks arvuti taha istuma jään.

Tunnen ,kuidas vererõhk tõuseb ja veri sees keema läheb. Pigistan hambad kokku ja hoian suu kinni. Nagu poleks kuulnudki. Ma ei anna talle võimalust end veel paremini tunda.

"Panen teleka kohe kinni, lähme magama," annab ta järgmise löögi.

Oookei, olen mõistlik, sulgen arvuti ja kaon oma tuppa. Püüan mõelda, et nii on mõitslik.

Kuulen, ema veel sahmib midagi, kustutab tuled. Aga telekat kinni ei pane. Jääb Foxlife vaatama.

Kuidas nüüd tahaks vastu nähvata, aga enam ei viitsi end voodist püsti ajada.

Millal ma ei pea enam sellised etteheiteid kuulama?
Kas ma saan üks kord suureks ka?

Õnneks on olemas hommikud

Ööd kestavad meil Ituga viimased paar kolm kuud kuni seitse tundi.
Neist poolteist/paar tundi Itu nutab ja vingedab, umbes poolteist tundi sööb ning need kolm/neli tundi mis sellest üle jäävad ongi mu puhas uneaeg.

Ausalt, õhtuti lähen juba magama nagu sõtta. Mõttega, et saaks see öö juba mööda. Ja hommiku esimene tummine kruusitäis kuuma kohvi.

Need viimaste kuude hommikud on nagu pääsemine. Uhh, jälle tehtud:)
Ja õnneks on viimased paar nädalat juba ka nii mõnusalt valged ja täis kevade ootust.

Täna tõmbasime üsna kohe peale ärkamist Ituga kombed selga ning läksime hommikut tervitama. Panime lindudele süüa, tõime postkastist lehed. Kuulasime kuskilt kõrgelt kostuvat imelikku sirisatamist ja õppisime möödasõitvate autode näitel selgeks uue sõna ja mõiste.

Jalutasime paarkümmend minutit mööda hoovi, mina muudkui korrutasin: uus hommik, eks ole imeline!
Itu tundus seejuures veidi hämmeldnudnud ja segaduses. Vaatas aegajalt mulle küsivalt otsa, justkui kaheldes minu selges mõistuses.
Aga tegelikult talle väga meeldis.

Kuidas teisiti. Algas ju Itu esimene kevad.

Mida on kaasa toonud pool aastat. ehk isegi oma lapsed kasvavad nüüd kiiremini.

Seda tean, et tema just

toob mu ellu lepitust.

Õrn ja nõrk,

mu rõõm ja kindlus.

Puhtad põsed.

Puhas hingus.

Ainult pool aastat ja pikali on asendunud püstisega. Igal võimalusel.

Kui püsti ei jaksa, siis vähemalt istuli.
p.s: pilt on pisut eksitav, kaks sekundit hiljem oli pilt sootuks teine - 90 kraadi vasakule:)

Pool aastat on toonud käelihased. Poisid naeravad, et biitseps juba nagu Madonnal.
Pool aastat on viinud 6 kilogrammi.
Mis üheksa kuuga tuli, see üheksa kuuga ka kadugu:)

Pool aastat olen last kasvatanud sisuliselt üksinda. Jah, ema on olnud palju abiks. Aga ema ei asenda meest. Nüüd ma tean, mis vahe on emal ja mehel su kõrval.
Pool aastat olen olnud sisuliselt üksinda. Iseendaga.
Pool aastat olen tundnud suuremat vastutust, kui ühegi teise lapse kasvatamise juures.

Pool aasta on teinud mind tugevamaks. Targemaks. Jõuan läbi teiste ja uute olukordade üha lähemale sellele, mis puust ma tehtud olen.

Itu oli ainuõige. Otsus. Risk.
Arvasin õigesti. Itu on minu rahu. Minu vabadus.
Itu on minu pääsemine - kinniste uste, tujude, vähkrevate ja üksildaste ööde, eelmiste elude eest.
Usun, et pool aastat on teinud mind suuremaks. Olen taas sammuke lähemal sellele, et kellegi teise kurjus, pahatahtlikkus või ükskõiksus minu elu porisemaks ei muudaks.

Itu ei lase õnneks nii palju mõelda. See on minu puhul ainult hea.

Itut ei anna võrreldagi raha, elamise, reisidega. Üldse kõigega, mida rahaga osta saab.
Õnnepalu kirjutas õigesti, et raha teeb kõik asjad ja kohad ühesuguseks.

Itu on viimase viie aasta kroon.

Looduses on lastesaamise osas midagi vastuolulist. Noorena jaksad oioi kui palju rohkem. Vanemana aga näed ja tunned oioi kui palju enam.
Kiire, kiire on kuhugi kadunud. Ümbritseva maailma ahvatlusi on kordades vähemaks jäänud.
Ning Itu ilmaletulek oli minu enda jaoks lihtsalt nii võimas emotsioon, et seda tunnet tahaks kogeda veel ja veel ja veel....

Kusjuures. Itu on ikkagi tüdruk.
Isegi oma kanguste kanguse juures tundub ta mulle õrnem ja pehmem kui poisid:)

Ja see postitus polnud sugugi kurb, uskuge mind. Hoopis sügav sisemine rahu. Äratundmine.

Tütar on kodu ehteks.

Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline. ehk lipsuga ja lipsuta.

Kunagi kondasin Flirt.ee radadel ja sattusin seal suhtlema ühe meesterahvaga, kes hiljem, tuli välja, oli ühe ajalehe peatoimetaja. st on praegugi.
Ei saa salata, oli ergas, põnev ja mänguline vestluspartner küll. Pealt paistab teine igati ontlik, aga sees kees tal ikka palju patusem ja värvikam veri.

Et siis, kestis see igati nauditav ping-pong suhteliselt lühidalt aga sedavõrd intensiivsemalt, mis kokkuvõttes päädis siiski igati viisakalt - saime orcutis sõpradeks:)

Eriti sage külaline ma enam orcutis pole, aga juhtusin seda avama päeval, kui samal tegelasel sünnipäev oli. mõtlesin natuke ja panin teele õnnitluse: mida vanemaks saad, seda ohutumaks muutud. Head naistepäeva!

Õhtul vaatan, kümned: Palju õnne kallis.... on üksteise järel reas, minu õnnitlus maha kustutatud.

Vahi, vahi, püksid hakkasid püüli sõeluma, käis esimese hooga peast läbi.

Pisut pettunud olin ikka tegelikult ka.
Kas tõesti ametipost on see, mis tegi omad korrektuurid?

Anyway, tunnen end peale seda nagu prostituut.

Kas ma läksin liiale?

Mõitstvale suhtumisele lootma jäädes...

Kui suur inimene hüüatab teiste suurte hulgas ootmatult näiteks: "Näe, lennuk" või "Näe, kass", siis on selge , et tegu on lapsega mõnda aega kodus olnud emaga.

Pisut imelik võib ju hetkel tunduda, aga see läheb üle.

Mina oma lastega küll niimoodi ei tee...

Kas olete mingitel hetkedel lapsena mõelnud, et kui kord oma lapsed saan, siis nendega küll nii ei tee, ei ütle, ei ole, nagu minu vanemad minuga on käitunud?

Olen avastanud, et vähemalt kõigist meelesolevatest säärastest südametäiega endale antud lubadusetest olen siiani kinni pidanud.

Näiteks ei motiveeri ma lapsi kunagi stiilis....kui sa ei õpi, siis saab sust õmbleja....

Pakun alati lahkelt süüa ka oma laste sõpradele, isegi kui mul on paha tuju ja kolme asemel on neid laua ümber kuus või seitse (nagu tihti ette tuleb) ning pärast vuhiseb külmikus vaid tuul. igal juhul teen seda nii kaua, kui ma päris näljas ja paljas pole.....

Teised lapsed ei ole alati ilusamad, tublimad, targemad ja meeldivamad. Isegi õpetajad võivad olla vahel väiklased ja kibestunud.
Minu lapsel võib samuti õigus olla.

Kui küsin, siis kuulan. Muu hulgas jäävad mul meelde ka laste sõprade nimed ja nende pered.

Ma ei kuritarvita laste usaldust.

Tunnistan isendale, et minul on paha tuju ja halb päev ning püüan seda mitte laste peal välja elada.

Esimine on inimlik. Ma ei heida lastele veel aastaid hiljemgi ette kord juba selgeks räägitud eksimusi.

Ma ei tänita. Ma ei tänita. Ma ei tänita.

Huvitav, mida minu lapsed teisti teeks?

p.s. et väga hirmutav ei tunduks, siis selle jutu lõpetuseks on mulle lapsepõlvest jäänud ka üsna mitmeid olukordi ja tundeid, mida oma lastele täpselt samamoodi edasi anda olen soovinud:)

Kuidas ma raha eest koju külalisi kutsun...

Kuna alati peab käepärast olema süüdlane, siis seekord osutub selleks Kurt Vonnegut.

Lõpetasin äsja tema raamatu "Kullisilm" ja sattusin sellest lihtsalt niivõrd vaimustusse, et googeldasin ja leidsin veel terve posu tema poolt kirjutatud raamatuid, millest osad õnnestus isegi tellida.
Suuremad lugejad võivad nüüd ahhetada, et alles nüüd, aga parem ikka hilja, kui mitte kunagi. Minu jaoks, jumal tänatud, et hiljagi.

Tänane poiss tuleb Vonnegutiga 32.- eegu eest
Päevalehe poiss tuleb tasuta. Aga tema ei too ka Vonneguti, vaid kõigest Sofi.

Vonnegutist veel nii palju, et äärmiselt mõnusa huumoriga, terav, tögav, torkav, irooniline, sarkastiline. Seejuures soe, rahulik ja mis põhiline - mitte hädaldav ega kibestunud.

Õnnepalult tuli meelde selline lause, et vanemaks saades hakatakse elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on.
Vot Vonnegut tunduski mulle selline.

Alles see oli, kui laps sai lapse...

Olles täpselt 18 aastat tagasi õige pisut vanem kui tänane päevakangelane, arvas too natuke suurem laps, et on juba täitsa suur küll, et teine, natuke endast väiksem, inimeseks kasvatada. Mis see siis ära ei ole:)

Tänaseks päevaks on ta vankrist välja kasvanud ja jalad alla saanud.

Ametlik osa on seega edukalt lõpuni viidud, suurem töö ja vaev nähtud!

Nüüd jääb vaid pealt vaadata, kuhu need jalad viivad ja tiivad kannavad.