Wednesday, December 12, 2018

Uskumatu prohmakas pilvede all

Indrek kiidab oma tütre peikat, mille peale Mari vastab, et no muidugi, tema toob koju mõne küüraka ja pimeda ja sina kiidad ikka kõik heaks.

No kui seda üles ei nopita ja suure kella külge ei panda, siis on neil seal küll hästi läinud. mulle tundub siiani uskumatu, et midagi sellist läbi lasti.

Tuesday, December 11, 2018

Inimesed kasvavad kõige paremini armastuse ja usaldusega, mitte jäiga käsuga, et sa pead ütlema aitäh


Olen juba mitu päeva mõelnud kirjutada Kuldsest lapsest, aga kogu aeg tuleb midagi vahele, pühapäeval sõitis Giovanni minema ja nüüd tegi Emmeliina mind vägagi kõnetava ning puudutava postituse.

kui eraldi raamatu postitust elu hästi teha ei võimalda, siis alustaks siinset vähemalt ühe lausega nimetatud raamatust: Silva ohkab: Kuidas on võimalik tunda ühe lapse üle nii suurt rõõmu ja teise üle nii suurt meeleheidet?

Suveplika on ka väga keeruline laps, seepärast tunnen väga hästi seda juemaikkaeiteavõieioska tunnet ja pilku. tänaseks olen sellega juba päris kaua leppinud, ma enam isegi ei ürita ta veidrusi ja kummalist käitumist seletada, sest elu on näidanud, et see on ainult iseenda kulutamine ja hävitamine.
täna käib Suveplika tänu mu parima sõbranna abile Lastehaigla psühholoogi vastuvõtul ja see on esimene inimene, kellele ma olen saanud tõesti kõik südamelt ära öelda, tõenäoliselt ka mõtteid ja hirme, kuidas tunda ja mõelda ei tohiks.
ja mul on tunne, esimest korda elus, et keegi saab must päriselt aru, ei mõista mind seejuures hukka ega ütle, et peaksin mõtlema teisiti.

kuskilt olen kuulnud/lugenud, et on tehtud uuring, kust selgus, et seni, kuni, keerulisel lapsel on vähemalt üks vanem või lähedane, kes jaksab olla tema kõrval, tema jaoks, kes usub, toetab, kuulab, turgutab, lohutab, seletab, siis on kõik hästi. kui koorma all peaks murduma ka selle inimese jaks, siis on too laps pmst kadunud.

kõige rohkem kardangi, et võiksin kõigi nende probleemide keskel kaotada oma jõu seda last kasvatada ning armastada, tunnistasin ühel vastuvõtul psühholoogile. on tohutu kergendus, kui saad selle lõpuks välja öelda.

Olavi Ruitlane kirjutab viimases EMA ajakirjas oma pojast, kes murdeeas "transformeerus" täiesti arusaamatuks olendiks: kuhu jäi minu väike ime, see, keda ma kuus esimest eluaastat muinasjuttudega magama panin, kuhu jäi see tüüp kes kaheksakuuselt kõndima ja kolmeaastaselt abiratasteta jalgrattaga sõitma hakkas? Või kus on see väike mees, kes pipratoosi lauale keeras ja seejärel endal silmad musta pipart täis puhus, nii et mul ei jäänud muud üle, kui need oma suuga puhtaks pesta? Ma mäletan seda inimest, kes püüdis kuueaastaselt kahekilose haugi ja kes käis kaasas mu raamtukoguesinemisel ja joonistas terve selle aja mu kõrval paberile kahe udaraga lehma...

Isa hoolis ja püüdis, lugematuid päevi ja öid, rääkis, rääkis, rääkis, kuni väsis: lõpuks ma kalestusin, ja see oli vaat et kõige jälgim tunne, mida ma elus olen tundnud. ma tegin veel nägu, aga sisimas enam ei tundnud. mul oli ükskõik.

tühja tal oli ükskõik, tegelikult oli see väsimus.  ja tunne, et olen kõigega üksi.

aga. poisist sai inimene.

ma ei tea, võib.olla ma ainult tahan nii mõelda, aga mulle tundub, et armastus, mis talle osaks on saanud, ei ole kuhugi kadunud, see on temas jätlkuvalt olemas ja see ta lõppkokkuvõttes kõigest läbi tiriski, head võidavad alati, võtab ta teema lõpuks kokku.

mina usun ka, et kui üldse, siis ainult armastus saab päästa maailma. 


Monday, December 10, 2018

Üksinda kodus

Giovanni tööl
Siia kolimisest saati on see nüüd esimene kord, kui Giovanni eile peaaegu nädalaks minema sõitis, ütlesin talle kohe, et kardan, et see on minu jaoks üksi olemiseks liiga suur elamine.

mu kartus osutuski tõeks. suur ruum võimendab, väiksem puhverdab üksindustunnet.

Sunday, December 9, 2018

Uus tondiloss

Viisin eile Suveplika klassiõe sünnipäevale uue T1 kaubanduskeskuse 4.-korrusel asuvasse Skyparki. te võite mind nüüd hulluks pidada, aga ma ütlen, et seal kõikus. oleks mind sinna kutsutud, ma poleks sinna kindlasti jäänud. mul võttis hiljem 15 min aega, et tasakaal tagasi saada. nagu merelt oleks tulnud. kuidagi poleks tahtnud Suveplikat ka sinna jätta, kuidagi jube ebakindel oli, aga ju tema kõrvas olev tasakaalu- (ja terve mõistuse-)keskus on vähem tundlik, kui minul, sest mul ei õnnestunud teda kõikumisega ära veenda.

Suveplika kurtis jällegi, et tohutult venelasi. ja venelased, teadagi, astuvad sust lihtsalt ette või üle.
Ainuke koht, kus neid polnud, olid liumäed, teatas Suveplika teema lõpetuseks. mis on iseeneset huvitav tähelepanek. hakkasin kohe mõtlema, et kas neil on ehk ajaloost pärit hirm kõrguse ja mägede ees?

igal juhul, mina olen teid hoiatanud, see keskus pole turvaline, ta seisab kanajalgadel, rohkem tahtejõuga.

Friday, December 7, 2018

Ühe käega anname, teisega võtame!

Mind on Pilvede all hakanud kohutavalt häirima, et pidevalt on seal kellelgi veiniklaas nina all. minu arvates pole tegemist enam isegi konkreetse alkoholi reklaamiga, sest ma vähemalt pole märganud pudeli etiketti. mis tekitab mus veelgi suurema küsimärgi, et mida ja miks siis?
vein, kui ilu ja edukuse sümbol?

Wednesday, December 5, 2018

Kodukana sekkub ühiskondlikku ellu

Muudkui jahutakse koolikiusamisest ja vaimsest vägivallast, et kust see kõik tuleb ka shal-lal-laa. palun vaadake kordki Riigikogu infotundi ja siis räägime edasi. isegi üksinda kodus olles on nii piinlik ja mage kuulata, mil viisil, toonil, suhtumise, sõnadega ning väljenditega nad seal teineteist küsimuste ja vastustega pilluvad, et ei tea, kuhu silmad peita.
ausõna, ma vaatan ja kuulan ja mõtlen, et see ei ole võimalik. riigikogu. aga on. 

teine mure, lapsed liiguvad vähem, kui vangid kinnipidamisasutustes ning istuvad liialt nutiseadmetes. neilt korjatakse vahetunnis telefonid ning sunnitakse käima koolivormis, et suurendada kollektiivset ühtsustunnet ning vähendada ebavõrdsust. samas, kas me lapsevanemate ning täiskasvanutena oleme kuidagi paremad, patustame nende asjade vastu raasukenegi vähem? ometi ei löö meil keegi näppe arvuti vahele ega sunni tööle minema vormis. vahel mulle tundub see kuidagi ebaõiglane. alustaks siis kõige pealt iseendist!

Monday, December 3, 2018

- - -

Täna on see kortermaja mulle küll liig olnud. ma ei mõista, mis nipi või hoopis nupuga see Pääsu lõunaunne vajus, aga õnneks ma ei peagi, peamine, et magab.