Thursday, September 20, 2018

See saab olema vist nüüd juba ... seitsmes

Olen tänaseks päevaks juba nii palju kolinud, et kokkuvõttes võiks öelda, et olen juba peaaegu kolimise professionaal, too asjalik pool mind igal juhul enam raasugi ei eruta, see on käpas, peaaegu, et une pealt. loomulikult tekitab see mus endiselt siiski teatavat ärevust ning unetust, aga veel rohkem tüdimust ja väsimust.
raskeks teeb kolimise aga medali teine külg, see irratsionaalne, mis tähendab, et olgu või võõras, aga koduks saab aja jooksul absoluutselt iga kodu. igasse kodusse on tilkunud päev päevalt minu hinge ja armastust, mis ajaga aina omamaks ning kodusemaks on muutnud.
ja siis tuleb jälle minna, uks enda selja tagant kinni panna ning see kõik jätta. see kodustatud kodu ja tunne. tuttavaks saanud kohad ja harjumused. tuttav-võõrad inimesed ja aknatagused, pisiasjadest nii armsaks saanud ja suureks kasvanud oma kodu ja mälestused.
kolimine on raske just emotsionaalselt, mitte materiaalselt ning füüsiliselt.
vahel tunnen, et mul lihtsalt ei jätku enam jõudu lahkuda.

kolime nüüd pmst minu koju, mulle on öeldud, et lõpuks ometi, saate päris oma kodu, aga ma tean, et sellest ei saa kunagi mu päris ja lõplikku kodu. sellest saab taas ainult üks vahepeatus ja kui elu annab, siis kolin enne surma kindlasti veel üks kord.

sellesse Roosasse Kodusse jääb mind ja minust maha väga palju. umbes sama palju, kui Kollasese Majja. väga raske on minna, väga raske.
püüan küll kange ja üle olla, aga tegelikult on sitaks valus.
 

Monday, September 17, 2018

Tilgub




Õisel vihmapladinal akna taga on sarnane mõju, nagu näiteks pliidi peal kahiseval kohvikannul või vaikselt uriseval külmkapil. see on nii eriliselt rahustav, hinge poeb turvaline teadmine ja kindel tunne, et paha pole üldse tegelikult paha ning kõik saab paremaks minna.
midagi sarnast, kui treeningutega alustades. kus alguses tekib sama efekt. ainult treeningutega on see jama, et treeningmahtusid pead pidevalt suurendama, et too jumalik efekt ei kaoks, kuniks ühel hetkel jooksed end lihtsalt surnuks. aga veekeedu kahina, vihmapladina ja uriseva külmkapi suurrahu ei suurene ega vähene, olenemata mahtudest ja kogustest mõjub see alati. ühepalju ning ühtemoodi
kui te mõistate, mida ma mõtlen.

Tuesday, September 11, 2018

Pealkirja ma ei suudagi välja mõelda

Eile rääkis AK-s Mart Helme, vaatasin, et tal on otsmikukortsud, vertikaalis ja horisontaalis, nagu mu vanaaegsel vahvlimasinal, selline suur ruudustik.

hääl on mul enamasti maas või ühe/kahe peal, vaatan rohkem pilti, mõnel juhul siiski keeran volüümi juurde ka, aga suuremalt jaolt on ruudustik siiski märkimisväärsem, kui sõnad. umbes-täpselt sellepärast pole ma tänaseni nt kordagi mõelnud ka selle peale, kas Vabaerakond võiks Riigikokku pääseda või mitte. tundub, et olen vist jõudnud Marju Lepajõe staadiumisse, et loen ajalehti pigem selleks, et aru saada mingitest üldistest meeleoludest, seostest.
tahaks loota, et päris maha ennast veel ei müüks, aga eks ma seal ääre peal kuskil kõigun. samas, mida päev edasi, seda enam mulle tundub, et millestki oluliset ilma ka ei jää.
lõppstaadiumis võiks see välja näha nagu Kiviaja puudutus. Hendrik Relve korowaid, keda teps ka mitte ei huvitanud, mis elu need valged mehed seal omal maal elada võiksid.

lõpetuseks näpuotsaga kodurindelt ka paar lauset. pigem on praegu üks Pääsu lemmik sõnadest samuti, ma ütleksin pigem vahtraleht, mitte liblikas, targutab ta potil istudes. teine lemmik on iseenesest, iseenesest on nii, selgitab ta meile asjalikult
mõlemad sõnad on see kord minu sõnavarast pätsatud.

Friday, August 31, 2018

Venitame suvekummi

võrgutab
Suvekuningriigis on maad võtnud suve lõpu suur vaikus. Loodus on kuningriigilt taas kord volitusi üle võtmas. elu siin sarnaneb päev päevalt aina enam sellele, kui mai alguses siia saabusime. jänesed on tagasi, sisalikud siblivad varvaste vahel, linnud lendavad lahtisest uksest tuppa ja tagasi ning kalad löövad sadamad sabaga selliseid sulpse, et meri lainetab.
kes sina inimene veel oled? ja kui oledki, siis mäletad, külaline.

ilmad see aasta hellitavad. endiselt on päevad veel suvesoojad, ööd mõnusalt paksud ja pimedad. iga õhtu istun veel enne tuppa kolimist trepil, ahmin seda kõiksust ning olen lõpmata tänulik.
ikka veel käin paar korda päevas merevees ujumas.
kui keegi mulle vaid Suvekuningriigi valvuri kohta pakuks, võtaksin selle praegu hetkega vastu.

see on siiani mu elu esimene suvi, kus kolisin sisse sisuliselt mais ja pole siiani jalga lasknud. linnas olen viimase paari kuu jooksul olnud vist kokku, äkki kolm päeva? tahtmist venitada jaguks veelgi, aga ei sobi vist Suveplikale kohe esimesel koolipäeval vabastust kirjutama hakata.

Sunday, August 26, 2018

Kaader 238

Mis ma teile süüa teen?
Mmmmm, see on mu elu üks igipõliseid küsimusi, tundub lihtne, eks, aga kui seda endalt iga päev küsida, siis võib halvemal juhul hullumajja välja jõuda.

Thursday, August 23, 2018

Külalised

Tänane hommik on erakordselt vaikne ja rahulik, kuna Tudeng (kes tegelikult pole enam Tudeng) saabus veidi enne südaööd paari kursakaaslasega ning praegu magab  siin meie häärberis teisel pool seina. Pääsu ei julge suurt hingata ega liigutadagi. korra käis ja piilus sõrmede vahelt, aga toimetab siiani ainult me voodi piires. puder on ka juba söödud.

tõsi, laivis näeb Mõhku ja Tölpat tõesti üliharva, isegi mind paneb kergelt võõrastama.

Wednesday, August 22, 2018

Minu võitlused


Ma ei tea miks, aga tunnen end täna nagu sitaks üksildasena. juba hommikul silmi lahti lüües olin pmst kindel, et ma ei saa hakkama ja lähen koju tagasi, kuigi tegelikult ma tean, et ilusate ilmadega hakkan linna jõudes kohe mõtlema, et mida kuradit ma sealt lootsin leida ning täpselt samal hetkel hakkangi juba Suvekuningriiki tagasi tahtma.

õnneks on täna vähemalt ilm meiega ja ujumine muide teeb musta masendusega imet. suurema ängi ja raskuse võtab vesi mingil põhjusel isegi korraks  sisse visates peast ja õlult. kuigi vesi on nende kahe päevaga arvestatavalt jahedamaks läinud, on vee toime enesetundele seda teraapilisem,  tõhusam ja kangem.

ainult kriipiv igatsus Giovanni järele täna vist on ja jääb, selline täitsa kõikehõlmav ja otsatult-üüratu, mis ei taha mitte mingi valemiga järgi anda.