Thursday, February 14, 2019

Mõttekoda S&G

Lugesin siin Konna geniaalsest turunduslikust mõttest (Lendav Konn, 2019, Lust ja Lõbu). Sellega meenus, et me paar õhtut tagasi pidasime Giovanniga kodus samuti maha produktiivsed mõttetalgud, mille tulemulsel sai välja filtreeritud uus ja praktiline lah(end)us. Nimelt, Eestis võiks keegi toota riideid: kampsuneid, jopesid, mantleid, pusasid, kus ärakäiva kapuutsi saaks asendada kiivriga. Juhuks, kui talvel on liiga palju lund ning Tallinna linn ja laisad majaühistud ei tule katustel oleva lume ja purikatega toime.
Ohtlikes piirkondades hea vajadusel pähe tõmmata ja probleem kõigi osapoolte jaoks turvaliselt lahendatud. 

Tuesday, February 12, 2019

Uka-uka, kõik on priid!

Vestlesin siin mõni aeg tagasi messengeris oma isa noorema õega, kes ütles muuhulgas, et olen kuskilt lugenud või kuulnud,et kui suguvõsas on korraga 5 põlve, siis kustuvad suguvõsas kõik endised patud.

Täna siis lunastas Troonipärija meid kõiki pattudest. Ühtlasi ronisime vanemlikul karjääriredelil kõik astme võrra kõrgemale.

Tuesday, February 5, 2019

Kuninga uued rõivad

Oh-oh-oh-oooo...
Vaatan ja imestan, pole võimalik.
Ja bojaar ongi sündinud.

Monday, February 4, 2019

Ütle, milline on su raamaturiiul.......ja küll ma siis juba tean...

Meie raamaturiiul, ootab riiuleid

Pääsu raamaturiiul(id)

Suveplika raamaturiiul

Viimase kuu jooksul oleme sukeldunud Pääsuga ülepeakaela muinasjuttude maailma. Lasen nagu orav rattas Bremeni linna moosekantide, Lumeeide, Lumivalgekese, Hundi ja seitsme kitsetalle, Okasroosikese, Punamütsikese, Hansu ja Grete ning Merineitsi vahet. 

Mis on kabjaga, mis on poodnik, mis on pagar, mis on halastamatu,mis on mölder, mis on uppus, mis on ubin, mis on ei mallanud, mis on meelemärkus, mis on riivi ette, mis on värten, mis on prantsatas, mis on heitis hinge....
Mis on, mis on.......????

Ühes raamatus tuleb karpi panna Lumivalgekese süda, teises maks.
Teises raamatus upub hunt kaevu, kolmandas raamatus jõkke.
Kolmandas raamatus peidab kitsetall end teki alla, neljandas raamatus kardina taha.
Neljandas raamatus täidavad kitsetalle hundi kõhu kividega,viiendas topivad hundi kõhu kive täis.
Viiendas raamatus on Lumeeidel hirmuäratavad hambad, kuuendas pole neist juttugi.
Kuuendas raamatus läheb hunt magama aasale, maja ette, seitsmendas raamatus lähedalasuvasse metsa, puu alla.

Pääsu kuulab hoolega ja on segaduses, minul on keeruline selgitada, miks ühes on nii ja teises naa. Ja multifilmis võib veel olla täitsa nii-ja-naa.

Pääsu on jõudnud selleni, et absoluutselt iga sellise koha peal ta täiendab vahele, aga ühes teises raamatus......

Mina olen jõudnud selleni, et vähemalt klassikalised muinasjutud peaks olema patenteeritud ses mõttes, et nad peaks olema igas raamatus sõna-sõnalt samas sõnastuses, isegi pisikesed detaili erinevused tekitavad lastes ainult.mõttetut arusaamatust.

Täiskasvanud topivad koerad riidesse, sest arvavad et neil on külm ning võtavad neid tööle kaasa, sest kodus tunneb loom end nii üksikuna. Sama teeme lastega, kanname oma tunded ja emotsioonid neile üle, tegutseme ja arvame endist lähtuvalt. Sest sama lugu aina samas sõnastues lihtsalt peab ju olema igav, eks? Ja siis hakkame vaheldust pakkuma.

Huh.

Saturday, February 2, 2019

Üksinda kodus, ok, Ruudi on ka, aga magab ja see ei loe.

On kummaline tunne, kui ma vahetult enne Giovanni ärasõitu just rääkisin talle, et kui nüüd niimoodi terve mõistusega vaadata, siis on ikka tegelikult äärmiselt totter, et raistakse aastaid sellisele asjale nagu Brexit. Siis nüüd, paar nädalat hiljem Kivirähk kirjutab tänases LP-s täpselt sama, isegi sõna raiskama langeb meil kokku:)  
Aga jah, ma mõtlen, et peab ka olema aega, mida raisata, see tähendab vist, et elatakse juba liiga hästi.

Agr Margus Tabori persoonilugu samas lehes oli nii soe ja armas, et ammu pole sellist lugenud, väheks jäi.Teiste hulgas oli küsimus, et millisena mäletad lapsepõlvest mõnda päris hetke, kõige heledamat? Mul on ka selline hetk, huvitav kas kõigil? Tegelikult puudub mul igasugune teadmine, kui vana ma täpselt olin, aga pakun, et ehk selline 4-5-aastane, kes teab. Olin vannis, mängisin, hästi soe ja valge oli. Ühel hetkel astus vannituppa ema, pesi mind, mähkis seejärel mu suurde vannilinasse ja võttis sülle. Lükkas siis vannitoa ukse hooga lahti, ma ei näinud, aga tean kindlalt, et õues pidi olema pime, kõõgis mängis raadio, sealt tuli Alice laul ja kogu õhtu ja elamine lõhnas pannkookide järele. Õhk oli kodususest, hubasusest ja kindlustundest paks, nii kindel, et täna julgeks väita, et sellel püsiks terve maailm.
Alice laul sümboliseerib mulle turvatunnet tänaseni, iga kord, kui seda kuskilt kõlamas kuulen, fikseerib kõrv selle koheselt ning mind valdab seletamatult hea ja helge tunne.
Samas ei saa ma aga kahjuks lõpetada seda nii ilusti nagu Margus Tabor, et see võtab kokku minu lapsepõlve. 

Küll aga riivab minu  üleliigset õiglustunnet järjekordselt fakt, et mu laupäevaõhtune Õnne tänav lükatakse alati nagu muuseas tee pealt eest, kui mingi Eesti laul, või nii suvatseb vahele tulla. Õelge mulle, kes võtab õiguse teada, et neil pajatsitel (sõna pätsatud Tabori artiklist) on meile midagi rohkemat anda, kui Õnne elanikel?
Ehk näpates Indigoaalase sõnastuse, siis kak(a) raz on see näitlik suhtumine, et vanemad inimesed üle 50 aasta on surmaeelikud ja mõttetu sihtgrupp. Või nagu eestiaegne hoone, mis lammutatakse, et ehitada asemele neli kortermaja.
Jaa, trambime jalgupidi turumajanduses, see ei peaks ju üllatama, aga ikkagi viskab vahel see rahamaitse üles.

Aga see eelmine postitus oli muidugi liialdus, ma valin ikkagi Isamaad. Ainuüksi sellepärast, et selle taga on aastaid seisnud Mart Laar. Ja kui on olemas isamaa, siis on see minu jaoks läbi aegade just Mart Laar.
Ainult nüüd ma tean tänu Hääleandjale lisaks ka mulle sobivaimat nime. Tänud Ritsik, Kaarist on siiski kasu!

Vat nii. Ma olen praegu muide üksi kodus. Nii hea, et pea käib ringi:)

Friday, February 1, 2019

Üks helevalge tuvi, lendas üle Eestimaa...


Jumal tänatud, et meil on blogimaailmas korralik ja põhjalik Ritsik, mullegi veits ema eest, ma tegin ka nüüd tänu talle Postimehe Hääleandja läbi.
Mis tähendab, et kui enne ma teadsin täpselt, keda valin, siis nüüd on mis mõttes, sest selgus, et enam sobivad 1 Refom, 1 Isamaa, 1 Sots ja mulle täitsa üllatuslikult 2 Vabaerakondlast.
Täitsa pael, ma lootsin, kah Kaaludena märksa kergemat karistust

Olukord on mul nüüd tänu sellele peas umbes nagu õues ilm. Pole vahet, palju lund või palju infot, ühest hetkest on see probleem, pole teist enam kuhugi panna ega lükata.

Lõpeb see teate ju isegi kuidas, seda ütled sina, vana tatinina.
Peab vist küüslaugu ja mee kogust vähendama, see on ainuke lahedus, mis ma hoobilt nãen.

Pagana Ritsik, ma ütlen!

Thursday, January 31, 2019

Tagasi Maale




Pääsu ei taha viimasel ajal enam pildile jääda, seevastu Suveplika on nõus seda tegema meie kõigi eest.

Aga, Giovanni jõudis koju, see tähendab, et  tuleb taas normaalseteks ja korralikuks hakata. Me ikka lastega panime südamest need 9 päeva hiiri. Seda enam, et Suveplika oli samuti kodune, võis vabalt elada peaaegu paralleel universumis.

Aga nüüd siis Giovanni ja Suveplikal uuesti kool ja järgmise nädala eamaspäeval kohtun ka lasteaia juhatajaga, vormistame ja siis tulebki meil hakata Pääsut lasteaiaga harjutama. Appi, ega ma seda veel ette ei kujuta. Minu laisad ärkamised ja hommikud Pääsu kaisus, mis neist nüüd saab? Ühest küljest olen tühi, mis tühi, teisest küljest kohe mitte kuidagi ei taha sinna tormlemisse tagasi tormata.