Friday, October 19, 2018

- - -

Kandsin täna Martinile 10 eur. mul on tegelikult umbes poolteist aasta tagasi tehtud Kingitud Elu kontole ka püsikorraldus, aga mõned korrad aastas teen siiski ka 10 euroseid lisasüste.
siin kohal kutsun ka kõiki teisi/teid kuus üks vein või mõni Statoli kohvi ostmata jätta ning kinkida see raha kellelegi, kellel seda 10 eurot meist o/eluliselt rohkem vaja võiks olla.
kunagi ei tea, millal me ise ühel hetkel väga suures hädas oleme.

nii palju, kui minu võimuses ennast ja teisi aidata, ma püüan teha. käin mammograafi juures, naistearstil, olen mõned korrad lasknud üle vaadata oma naha.
näpuotsaga annan ka ümberringi, mul on too mainitud püsikorraldus, aga annetan vajadusel ka lisaks, kui kellelgi maja maha põleb, kuskil  suur pere hätta jääb, Jõulutunnelis, kuidas kunagi.

aga mida teha, kui juhtub midagi nii kohutavat, kui möödunud nädalavahetusel, kus pere kaotab korraga kaks last ja siis veel mõni päev hiljem ka kolmanda lisaks?
kuidas neid inimesi aidata? ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ja kas need vanemad leiavadki enam jõudu ja mõtet edasi elada?
täielik jõuetus, mitte kuidagi pole võimalik aidata, aga mõtetest ka kuidagi ei saa.

Wednesday, October 17, 2018

Tere(visooni)kaksikud



Tuesday, October 16, 2018

- - -

Ah, ma olen rahul. see koos ühise asja nimel toimetamine teeb õnnelikuks.

Monday, October 15, 2018

Argipäev

No, mis sa seal nüüd siis tegid?, hüüan köögist pliidi äärest, ise lusikaga hakklihakastet segades.
Pissi ja kaka, nad on tegelikult sõbrad, kostab vetsust vastuseks.

mäletate ikka, tegelikult olen otsapidi veel ju kakamaailmas ka sees.

Sunday, October 14, 2018

Sügis pillub kulda





Seisatagem hetkeks. Ja võtame seda hetke nagu kingitust.

p.s postituse sisu on plagiaat Topeltelust. Fotod pärinevad tänasest väljasõidust Suvekuningriiki.


Saturday, October 13, 2018

Võin end ribadeks sättida, puhastada ja põletada, aga ma ei näe ega tunne

Igatsen nii kohutavalt oma roosat kodu, et kuigi ma ei tea, mida tähendab lein, siis kujutan ette, et see võikski olla midagi sarnast. tunnen, et olen suurest kurbusest ning igatsusest lausa haige. kuskil pole hea, midagi ei sobi. jõud on otsas. järsku, kolinal. nüüd siis vajus kokku.

mulle ei meeldi siin mitte midagi, mite midagi. isegi hommikukohvi võiks vabalt joomata jätta, sest sel pole maitset. pisarad lihtsalt voolavad suvaliselt, tahaksin ainult lamada, päevad läbi, näpud kõrvas, tekk üle pea, mitte ainsatki heli.

siin oleks iseenesest justkui kõik, või vähemalt palju, aga see pole minu.

Thursday, October 11, 2018

Koha võrra kõrgemale


Ma pole siin suure kiirustamise ja rabelemise vahele jõudnud rääkidagi, et saan peagi vanaemaks. alguses ei lubatud välja hüüda, aga nüüd loodetavasti on aeg juba nii kaugel, et vast juba võib.
Giovannit muide ootab ees sama staatuse muutus, ainult tema peaks vanemasse generatsiooni kukkuma minust pisut varem, juba loetud nädalate pärast.

suvel Hiius provotseeris Giovanni õde, et no Giovanni, mis tunne siis on vanaisaks saada? Giovanni ei osanud sellele midagi sobivat kosta, mõmises üksnes midagi ebalevalt, umbes midagi sarnast, et eee, no ma ei teagi. 
Nojah, kui midagi ei tunne ega oska öelda, mis siis ikka teha, võttis õde teema kokku.
meile mõlemale tundus, et sellisel süüdistav-etteheitval toonil, umbes nii, et oma laps saab lapse ja sind ei huvitagi.

igal juhul oli see nii palju ebamugav, et arutasime seda hiljem omavahel. esiteks on kindlasti roll esimesel, esimene laps, esimene lapselaps, esimene-esimene-esimene.....teoorias võime ju kõik teada ja targad olla, aga päriselt kohale jõuab see esimene alati siis, kui õhel hetkel käes on. teiseks, meil on endal väike laps. üsna kindlasti oleks olukord ja tunne sootuks teine, kui väikseid lapsi peres juba ammuilma siblimas nähtud pole.
tõenäoliselt me oma olukorrast tulenevalt ei suuda parimagi tahtmise juures vanavanemaks saamise staatust oodata nii, nagu inimene, kel enda laps või lapsed juba kaua aega titeeast väljas. samas, väga mõistetav ning arusaadav, et inimesele (meie lapsele) endale on lapseootus väga oluline ning eriline sündmus, seda enam esimese lapse puhul, nii peabki olema, aga.....tulenevalt Pääsust jääb meie õhin eesootava sündmuse ees kindlasti tagasihoidlikumaks, kui ehk mõnel teisel, mõtlen mina.

Mhmh, põhimõtteliselt jätame me seetõttu siis oma suured lapsed milleski ilma, konstanteerib seepeale Giovanni.
Põhimõtteliselt vist jah, tuleb mul nõustuda.
oleme ja nagu ei ole ka päris süüdi.

aga jumal tänatud, oleme ses küsimuses vähemalt samas paadis, kahekesi koos on seda süümekat ikkagi suts kergem kanda.
me ei saa vanavanemaks olemisele pühenduda ehk nii palju, kuij uhul, kui Pääsut me elus poleks, aga päris kindlasti oleme me olemas.