Mis maa see on

...kus ühelt poolt tulevad paljad varbad ja teiselt poolt talvesaapad?

Hommik anyway

Täna hommikul tundsin puudust, et mul pole kontoris villaseid sokke. Ja pitsi konjakit.
Õues oli nii vesine ja see niiskus puges mu paljastest varbaotstest kontide vahele.
Kui juba kontorist rääkima hakksin, siis mul on selline pisike armas katusealune kamber.
Istun oma "toakeses" üksi. Laua kohal on katuseaken ja seinas on diagonaalis puutalad. Olen mõelnud, et siia sobiks hästi säärane inglise stiilis tapeet ja siis üks mõnus sofa. Põrandalamp sobiks ka imehästi. Põrandakate on küll maas, aga kui juba siis juba - võiks ju olla hoopis villane vaip. Ja mitte sellised prostad kontoririiulid , laud ja tool, vaid midagi palju soojemat ja ilusamat.
Tooli asemel võiks olla näiteks ka lai tugitool (umbes nagu mul kodus magamistoas). Mulle nimelt meeldib istudes jalad mõnusalt enda alla kerida. Aga ma pole seejuures sugugi kindel, kas niimoodi laisas stiilis töötegemisest ka midagi välja tuleks.

Jah, kindel on igal juhul see, et mulle meeldiks. Pehmemalt. Kodusemalt. Ehk teine kodu. Kodukontor.
Ainult kontor kõlab kuidagi nii viigitult ja ametlikult, minu ärahellitaud olemisega sobiks üks võluvalt lohakas töine salong palju rohkem:)

Miks ei võiks.

Ega muud polegi öelda

....kui et mõnusalt värske hommik on täna.
Mulle meeldib, kuidas see jahedus end mu ümber mässib, vastu põski paitab ja puudutab.
Sisse poeb ja ellu äratab.
Nii on mind palju rohkem.

Kummaliselt sügav rahu.
Peab minema küünelakki ostma ja varbad punaseks võõpama.
See tahtmine tuleb mul alati, kui on hea ja ilus.
Äkki on see sellepärast nii, et sedasi on see tunne mul pidevalt silme ees.

Sellega ongi vist kõik öeldud.

Nädalavahetusest nõelatud

Täna olen oma võluvuse ja veetluse uimane tagajärg.
Ainult koju kulgema tahaks.Aias ringi tuiata. Muru niita. Rõdu peal toolil laiselda. Lilli vaadata. Linde kuulata.
Imeilusa nädalavahetuse äraolevalt head tunnet venitada ja selles ringi uimerdada.
Sellistel päevadel ei peaks õigupoolest kodunt välja tulemagi. Niikuinii pole must täna ühiskonnale miskit kasu. Olen iseenda ees relvitu. Laiali. Täiesti kättevõetamatu.
Hõljun unelevalt kuidagi õhtusse välja.

Suvehooaeg avatud

Ma käisin meres ujumas.

Kõvad kaaned

4. juunil avaneb mul suurepärane võimalus tehtud tööd maha tegema minna:)

Palju polegi vaja

Saan Itu just magama, laman selili murul ning vaatan tähistaevast.
Üle pika aja jaksan taas kord endalgi sutsuke ööst napsata.
Vaikne on olla.

Printsessi unejutud

23.46

"Iti, sa oled nagu kleepekas mu küljes!"
"Sina külmakapp!"

00.03 Vaikus. Öö.

Tüli

Paar õhtut tagasi lahvatas meil Teise Poisiga tüli. Ainult väike säde ja kus siis lõi korra heleda leegi üles.

Ei olnud ilus, mis ta ütles. Ma ei teagi, mida ma kõige enam sel hetkel tundsin. Kurbust vist ennekõike.

Eile õhtul tuli poiss koju. Kell oli natuke üksteist läbi. Olime Ituga end just voodisse sättinud.
Tegi köögis kiiresti paar võileiba ja enne ülesminekut jäi me ukse peal seisma.

"Ma tahtsin sult vabadust paluda: Ütlesin sulle eile väga halvasti!"

Eales varem pole keegi mu ees niimoodi vabandanud.
Niimoodi. Lihtsalt ja loomulikult. Üdini siiralt ja ausalt. Hoolivalt.
Niimoodi, et saad aru, et ta tõepoolest mõtles ka seda, mida ütles.

Tohutult hea tunne oli.

Stereotüübid

Vanem poeg saabub emadepäevale, kaks erinevat värvi roosi näpus.
Ema küsib, miks kaks.
Poeg vastab, üks on sulle, teine Itule.
Ulatab roosi Itule, Itu vaatab teda väga arusaamatu näoga.

Itu on nördinud, tavaliselt toob See Suur Mees talle draakonikomme.

Väike Naine paneb pea käte vahele ja ahastab.

Suur mees tõttab sundimatult/vabatahtlikult lähedalasuvasse "Kassipoodi".
Peaaegu lennates.
Rõõmuga. Saate aru.

Ema ei teagi, et keegi teine Suure Mehe üle nii suurt võimu omaks.

Suur Mees saab aina suuremaks.
Ema ei jõua ära imestada.

Itu näitab täna hommikul vanaemale kollast roosi. Suur Mees tõi talle.
Kommid on otsas
Lill on laual.

Vanad torisejad

Ma ei tea, kas "tänu" viimaste aastate pikkadele ja külmadele talvedele, või mis see on, aga mul on tunne, et ma muud viimasel ajal ei teegi, kui aina ootan.
Esmalt seda, et lumi kaoks. Siis seda, et kevad kevade nägu ja tegu läheks. Siis suve.
Ja kui see kauaoodatud suvi lõpuks tuleb, siis ootan sooja ja päikest. Ja ma ei tea, kas mulle ainult tundub, aga seda ilusat on siis ka nii korraks, et see on selle tohutu ootamise peale suisa narrimine.
Jah, tuleb tunnistada, et siis on viimastel aastatel olnud küll ilusad pikad soojad värvilised sügised, mis mulle iseenesest tegelikult vägagi meeldivad, aga neid minu mäletamist mööda kunagisi pikemaid kevadeid ja suvesid need päris ei asenda.

Täna hommikul tuiasin Ituga aias, paksud püksid jalas, punane talvemüts peas, villased sõrmikud sõrmes ja istutasin peenrasse värvilisi võõrasemasid. Koha valisn võimalikult aknale lähemale, et vähemalt toast vaadates natukenegi tuju tekitada.

Ise olen kurb, miks ma ometi siis ei muutu sutsugi positiivsemaks inimeseks, kuigi ma ju hullult endaga selles vallas tööd teen.

Aga pole ju normaalne mai keskel talvriietes õues käia. Või on?

Hommik

6.18
"Emme,...emme!"
"Siin olen."

6.24
"Emme kaisu!"

6.26
"Emme kaisus soe on."
"Emme kaisus on alati soe."
"Miks?"

Mul on ka praegu mitu küsimust.
Mitu miksi.

Kus on soe?

Mida sa nõuad, kui ise ei oska!

Kuidas ma saan laste peale kuri olla, kui nad midagi maha ajavad, kui ma ise absoluutselt iga kord süües midagi endale riiete peale pillan?
Täna siis õliplekk teksadel. Kas ei pane ahastama ?!?!

Vähemalt lastel veab, et ema selline käpard on.
Vähem tänitamist.