Head!

Kui üks uks sulgub, siis avaneb teine. kui üks aken sulgub, siis avaneb teine.
Kannatlikkust ja rahu see ära oodata!

Kikerikiiiiiii!

Vaidlemis(t)est

Lähen sisemiselt tohutult keema, kui vaieldes jõuab vastaspool tupikusse, kus ta hakkab:
a) kasutama nuge, mille ainus eesmärk ongi täitsa teadlikult võimalikult palju ja valusalt haiget teha, nii sügavale ning nõrka kohta, kui vähegi annab. eriti hästi õnnestub see veel juhul, kui omada vastaspoole kohta mõningast siseinfot ning lähe(dase)mat positsiooni.
b) raiuma, raiuma, raiuma, lihtsalt raiuma. nui neljaks, täiesti lollilt ning järjekindlalt
c) looma absoluutselt absurdseid seoseid ning tegema neist siis veel absurdsemaid järeldusi.
d) demagoogia, oo õudust
e) füüsilise ja toore jõuga asju paika panema. aga no see on juba äärmus, kus tegu erilise koletisega.

sest:
esiteks on täiesti kindel, et kui keegi võtab ühel hetkel kasutusele mõne neist eelpool toodud võtetest, siis on täielikult välistatud, et juba alanud vaidlusele võiks järgneda ka mingi lahendus või edasi liikumine kasvõi suts kõrgemale levelile. teiseks tundub see absoluutselt lugupidamatu oma vestlus/vaidluskaaslase vastu, sest kogu eelnev on sel juhul olnud puhas teise inimese ning tema aja raiskamine. mina igal juhul tunnen end sellistel hetkedel puhta idioodina, nagu vastaspool lihtsalt irvitaks näkku. kolmandaks on see kohutavalt igav. neljandaks mõnevõrra isegi piinlik. viiendaks ka teatud mõttes pettumus, et teine nii nõrk on.

kuuendaks võib see olla veel ka väga kurb. seda siis, kui tegemist on lähedase inimesega. sest kõigele lisaks on mul miski sügavam kõhutunne, mis ütleb, et sellised võtted ei võrdu hoolimisega. või ma ei tea ka, äkki just vastupidi? ükskõiksus pidi ju olema armastuse vastand. anyway, sel juhul on see üks väga eriskummaline armastamise ja hoolimise näitamise viis. mulle nagu hästi ei sobi. mina eelistan enda lähedusse igal juhul suuremat ning soojemat südant.

Jõulud 2016

muide, kui ta tol öösel tuli, siis see segu heast lõhnaõlist ning konjakist, huh.....ma ütlen, see võttis mu lihtsalt jalust nõrgaks.

Mis sa arvad, kui lükkaks sel aastal jõulud uude aastasse, tegi ta täna hommikul peale järjekordset hullumeelst ööd enneolematu ettepaneku. hm, see oleks täitsa põnev ja huvitav. mulle sobiks... kui oleksime kolmekesi. aga sa tead, vastasin talle. mingitel hetkedel taban end mõttelt, mis oleks teisiti. natuke teisiti. palju teisiti. hoopis teisiti. siis, kui oleksime kolmekesi.

et siis. panin liha ahju, kapsad pliidile, kohe puhastan juurikad. õhtuks peaks ikka ühe koogi ka ahju saama.

taarume edasi. sest mul on tänaseks päevaks kindel teadmine, et ka neil hetkedel, kui tundub, et nüüd on küll piiride piir,  inimvõimete piir. siis ühel päeval on jälle palju lihtsam. ka tugevam tunne. alati.

Häid pühi!

Vihmakrabinal

Mehka on täna kodune. nice, lähen koogitan sõbranjega kodukohvikus ühe jõulukoogi. eile oli Giovanni jõulupeol. tasakaal peab olema, eks ole. muidu ühel päeval enam ei jaksa. õhk saab otsa.
Käpik jäi öösel tatiseks. pole ka ime, Suveplika ja Ruudi on kuu aega vaheldumisi köha-nohu-palavikus olnud. maskitad, mis sa maskitad, aga lõpuks poeb ikka kuskilt vahelt ka Käpikule ninna. ausõna, need pidevad viirused ning sääsed ongi meie maal need kõige tüütumad. hing saab kohe täis, kui neile mõtlen.

ja, ta-ta-ta-taaaa.....täna oli 555. üks koma oli ka vahel. ilus, kas pole.

?

Kas väsinud inimene on aus? või on ta rohkem väsinud?
varem olin kindel, et aus. täna ma enam kindel pole.

kas purjus inimene on aus? või lihtsalt purjus?
kas ecstasyt tarvitanud inimene on inimene, kes ta oleks ilma komplekside ja kammitsateta? või on ta üksnes narkouimas?

kas.

Blogimaailm

Viimane kord, kui psühholoogi juures käisin, siis ta küsis, kas ma praegu lapsepuhkusel olles millegi "omaga" ka ikka vahel tegelen. mõtlesin ja mõtlesin, mis see minu asi siis on. no teatris, kinos meeldib käia, aga praegu on see raskendatud. ja raamatuid loeks, aga ka see on hetkel olude sunnil nimekirjast paljuski maha tõmmatud. ehk liigutaks end, aga see on nüüd juba enam laiskuse, kui millegu muu taga kinni. mõneti kompenseerin seda enda jaoks jalutamas käimisega, see on ju ka ometi liikumine. mõnus ja head tunnet tekitav pealegi.

aga mis kõige tähtsam, unustasin sel hetkel täielikult blogimaailma. hiljem mõtlesin, kuidas see võimalik on, aga ju seepärast, et see käib nii iseenesestmõistetavalt mu igapäeva elu juurde. nagu söögitegemine. või lapse kantseldamine. et ei tulnud eraldi kohe meeldegi.
eile, kui jõulu-pappkarbid, mille sel aastal mõnele blogiljale saata otsustasin, lõplikult kinni plaasterdasin, siis mõtlesin, et armastan seda blogimaailma. just selle kerguse ja kohustustevabaduse poolest. mitte mingeid ootusi ega pettumusi. lisaks võimalus paljude hulgast välja noppida just need, kellega on huvitav. päris elus seda endale ju lubada ei saa. ning see on väga väsitav.

tegelikult tahaksin kirjutada natuke kõigist, kes mu blogirullis aastate jooksul oma kindla koha on sisse võtnud. lihtsalt suurest tänutundest, sest nad on olulisemad, kui ma ise ja nemad ehk arvata oskavad. ma ei liialda, kui ütlen, et blogimaailm on see "oma", mis mind toidab. rivis, joonel ja elus hoiab.

Alias

Kuulsin ühel päeval möödaminnes lauset. raadiost vist. et valget aega on praegu ainult kuue tunni jagu. ma viimasel ajal kuulengi vist ainult lausejuppe. siit ja sealt. aeg lendab lihtsalt nii tohutu kiirusega. millegipärast tundub mulle, et need vähesed laused, mis minuni jõuavad, on mingil põhjusel vajalikud. need kõige vajalikumad. lausa hädavajalikuud, et minimaalseltki ümbritsevaga kursis olla. sest iga päev on praegu nii tohutult palju. nii-nii palju juhuslikke vestluskatkeid, lauseid, märkamisi mu ümber ja peas. aga nii palju saginat ja tegemisi, mis neid segab, et ma lihtsalt ei jõua praegu kõike lõpuni mõelda. veel vähem kirja panna.
mulle näiteks meeldib, et valget aega on vähe. õigupoolest mulle praegu lausa sobib, kui päris valgeks ei lähegi. ja kui lähebki, vahel kohe liiga valgeks, lausa kriiskavaks, siis ootan juba hommikust saati, millal hämarduma hakkaks. päevane valgus on praegu nii vale: kahvatu ja lahja. mingil põhjusel see ärritab mind. pimedus seevastu on õige: paks ja hästi tume. väga rahulik ja rahustav. öine selge taevas voodis lebades meeldib mulle veel eriti. sügav, selline tinane. ja magamistoa aken, mis öösel koos puuokstega varjuna toa seinale ilmub. veidi müstiline. aga väga ilus. igal ööl seda pole. pole viitsinud välja ka mõelda, millal ja millest see täpselt tekib. kas selgest taevast. või põleb neil õhtutel väljas enam tänavalampe. ma ei tea. eile öösel igal juhul seda polnud. aga eile õhtu oli siin ka hullumaja. võib-olla olin selle nägemiseks lihtsalt liiga väsinud. võib-olla on see nähtav ainult siis, kui on aega ja rahu märgata. sest lisaks kõigele muule, ega need Käpiku viimase aja ööd pole kah ju miskid ööd. eile valvasime Giovanniga teatris näiteks kordamööda, et teine magama ei jääks. hea üldse, et Giovanni paar tundi enne minekut hakkas algusaega üle vaatama. mina oleks üldse tund aega hiljem kohale jõudnud. lisaks läksime valesse saali. õnneks olime nii palju varem kodunt välja sõitnud, et jõudsime ka õigesse. kõht oli kangesti tühi. kolm minutit enne algust kugistasime veel kumbki pokaali salatit sisse. no ja siis valvasime. kuigi etendus oli ka tore. mis sest, et mind mõnevõrra üllatas, et mind lõpuks millegagi ei üllatatud. kõik oli alguset peale nii arusaadav ja etteaimatav. kuigi ma ei saa aru, miks see mind tegelikult üllatas. Kivirähk kirjutabki ju tavalistest asjadest.
seevastu see laupäevane Piip ja Tuut jõuluetendus, kuhu ma täiesti plaaniväliselt Suveplikaga sattusin, oli lihtsalt pööraselt vahva ning vaimustav. kohe nii, et mõtlesin, et jumal tänatud, et mul Käpik on: sedasi on mul põhjust veel pikka aega lasteteendustele sattuda. üleüldse. kui üldse. hakkasin mõtlema, et just lastetendused, mida olen viimaste aastate jooksul külastanud, on iga kord mu ootusi kõrge kaarega ületanud. kas pole huvitav.

rohemaks polegi praegu aega. kuigi tahaks. nii palju väikseid asju. nii palju. aga seda ma vist juba kirjutasin. teate ikka seda lasteluuletust? mu lapsepõlve ühest lemmikust. kus, kord üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja, hommikuti piriseses, uneajal virises, pisaratest jooksid ojad, ojadest said märjaks kojad, vesi veeres nutumaale, nutu-muinasjutumaale, kus üks pirr-pirr piriseja, igavene viriseja....

selline tunne, et olengi see hamster. jumal tänatud, et puur ümber on, muidu astutaks mind lihtsalt toapõrandal surnuks. ja on suur õnn, kui siis puuris vähemalt üks ratas leidub, kus päevad läbi ringe joosta. kusjuures, hamster ei pruugi tegelikult sugugi nii nüri loomake olla, kui teile paistab.

Minud

Tutikad snoobid meie köögikapil

Lõpuks ometi olen jõudnud punkti, kus tunnen ära, mis on minu. kõik mu viimaste aastate jooksul tehtud ostud valmistavad mulle rõõmu absoluutselt iga kord, kui neid kasutan või vaatan. paistab, et ma ei väsi neist vist kunagi. mu kaunitarist kristalllühter köögilaua kohal, laualamp, mida võiks veel üks olla, sel suvel Haapsalus silma jäänud ning sügisel ära ostetud valge laelamp, redel-seinariiul, mida juba aasta aega olin vaikselt mõelnud-piielnud, üks isa poolt jõuludeks kingitud kardin, mida toast tuppa vean, pikkadel sihvakatel jalgadel väikse sahtliga öökapike, mida sai algul Suveplikale mõeldud, aga mis nüüd meile kõigile silmailu pakub, Suveplika romantiline valge metallvoodi ja üleeilsest siis ka need naljakad paksukesed kodumasinad. Ruudi naeris terve esimese õhtu iga kord, kui neid vaatas. ausalt öeldes need ongi lõbusad ning panevad minugi muigama: täpselt sellised, et mul on tunne, et nad ärkavad ellu, kui me parasjagu ei näe.
Jõuludeks peaks muu seltskonnaga liituma veel ka viis diivanipatja.

tore. see on absoluutselt fantastiline tunne, kui ühel hetkel nii kaugele välja jõuad. niimoodi läbimõelduna ning -tunnetatuna ei tundu see isegi raiskamisena. ok, kui, siis kohati ning õige natuke.

Kuu Skorpionis

Otsustasime Giovanniga, et korjame kaubandusest piltidena kokku kõikvõimalikud selleks päevaks ilmunud abimehed ning kirjutame endale neist lõpuks kokku selle kõige parema. algus on tehtud.

jah. päev on nüüd paigas. huvitaval kombel isegi see, mis me soovisime. et siis jääb ikkagi sel reedel. mul on nimetatud numbriga tekkinud oma suhe: see on toonud mulle läbi elu kaasa kas väga head või väga halba. aga otsustatud sai kuupäev muidugi mitte minu ebausust tingituna, vaid peamiselt siiski sellepärast, et imelikul kombel on sel kuupäeval järgmisel aastal ka kaunis numbriline kooskõla. mis täitsa juhuslikult langes kokku minu ebausuga. kui langes, eks ole. kas elus on juhuseid? või mis värvi see armastus oligi?

nüüd julgesin lõpuks ühendust võtta ka Pr. Kleidiga. ka tema on mul läbi aastate siit ja sealt silma jäänud. kõhklesin, kas ma pole liialt naiivne, et nii hilja peale jäin. aga Pr. Kleit vastas, et jõuab küll, kuid peaksime siis võimalikult kiiresti kohtuma. minuga on muidugi kõik väga lihtne. kuna meie mõlemaga ei juhtu see esimest korda, siis peab kleit olema suhteliselt minimalistlik ning põlveni. seejuures peaks ta sisaldama mõnda kiiksuga detaili Alice`lt Imedemaalt. olema Kokamäelikult veidike ebamaine. ning seejuures peaks ta loomulikult olema absoluutselt tõsiseltvõetav ning mitte teps naeruväärne. kantav nii suvel, kui talvel. pole ju kuigi keeruline, eks? ma isegi kujutan midagi oma vaimusilmas juba ette.

fotograafi tean põhimõtteliselt ka. tedagi olen juba sest saati jälginud, kui ta FB-sse ilmus. loodetavasti ei saa vähemalt fotograafi puhul takistuseks kuupäev ega kiire-kiire, sest valitud päev ei lange õnneks selliste sündmuste tipphooaega. ainuke asi, et ma ei armasta sugugi tähelepanu keskpunktis olla, aga need pildid, mida ma samuti vaimusilmas juba ette kujutan, nõuavad seda. seega, karta on, et pean end kuidagi kokku võtma. sest soov Giovanniga kahekesi must-valgetele piltidele mahtuda on siiski palju-palju suurem, kui pelgus märgatud saada.
Giovannil õnneks selliseid muresid pole.

mõtlesime ka, kuidas lastega toimetada. palusin täna Giovannil sellele mõelda, kui ta Narva sõidab.

ma ei tea. on veel midagi või?

ah, meelde tuli. jalanõud.

Mäm-mäm

Kuna linna peal liiguvad kõlakad, et Ruudi ema olla Ruudi toast juba paaril korral leidnud tühje ökobeebitoidu puuviljapüree pakikesi, siis tõi päkapikk täna Ruudilegi sussi sisse ühe sellise lilla suure korgiga lutipudeli.
Ega ma päris täpselt aru saagi, miks neil pakkidel vanuselised piirangud peavad olema. tõtt öeldes peab endalgi olema iseloomu, et neist kapis mööda vaadata

Sinised alustavad ja võidavad!

Mõni päev jällegi on selline, et alguses tundub, et läheb päris käest, aga õhtuks saab lill, mis lill.

9 Kuud Kõhus, 9 Kuud Maa peal

babybornid

Arhiveerin:

Nääpsuke tüdruk, tänased jõu- ja ilunumbrid: 7,9 kg ja 73,5 cm. Pea ümbermõõt 46,5 cm.

muidu igati tublike, teeb kõike peale käimise. mulle tundub algusest peale, et teab täpselt, mida tahab. kui kõht tühi, sööb isuga. hetkest, kui täis saab, tõmbab lusikapealt suu kriipsuks ja pöörab pea konkreetselt vasakule ära. ses osas on temaga lihtne. 6 hammast (all 4, üleval 2) ja 3 sõna (emme, näe, aitäh). lehvitab ukse pealt lahkujatele. oma helerohelist potti kasutab sihtotstarbeliselt vähemalt paaril/kolmel korral päevas. vastav number on korrelatsioonis beebit ümbritsevate täiskasvanute mugavusega. juuksed on hakanud viimane kuu järsku kasvama. naerab keskmisest harvem, pigem on nagu Väike My, tõsine ja põrnitseb altkulmu. endiselt meisterklass võõrastamises. öise magamisega on viimasel ikka päris nadi olukord, kui mitte rumalamini öelda:) magab sünnist saati öösiti ema ja isa vahel. isa alguses pabistas, et nii võib ehk laps rikutud saada, aga nüüd paistab olevat suurem beebi kaisus magaja ning kanaema, kui ema ise.
heal lapsel mitu (hüüd)nime: lisaks Käpikule ka Mugul, Tossutaja, Nööp, Nösperi Nönni Natuke, Elfi ja Pätakas.
Täna sai hakkama oma elu esimese pahandusega: tõmbas orhideepoti aknalaualt Suveplika voodisse. Suveplika lumivalge lumekakk sai hoobilt porikakuks. õnneks on orhideemuld teadagi kuiv ning purune. seepärast on alust arvata, et hilisem Suveplika pahameele puhang jääb olemata.

Lennuliin avatud

Täpselt kaks päeva võttiski aega, et uus lennuliin aktiivseks muutuks. päris ninaga vastu akent veel olla ei kannata, aga paar sammu eemal, kraanikausi juures me Käpikuga enam liiklust ei häiri. pakun, et umbes nädala pärast võib neid väikseid tiivulisi peaaegu juba katsuda.

teiseks läks lahti õpetaha jõulukingi ralli. huh, avasin selle peale kohe Ferrero Rocheri kommipaki, mille Giovanni mulle öösel riietekuhja alla oli sokutanud. teate miks ma sellistest vestlustes umbes peale teist last taandusin? aga just sellepärast: 2, 3 või 4 eurot.

*kas 100 eur kinkekaart pole natuke palju, sest jõulukink peaks olema ikka sümboolne, 
*100 eur on ülepingutamine, 50 eur on täiesti piisav,
*jõulud on niigi kommerstlikud ja ma leian, et suurem number ei näita suuremat hoolimist,
põhjendavad 2 eur pooldajad. vähemalt 3 eur nõuavad nad juhul, kui 4 eur pooldjad ei tagane.

Teiseks ei saa maa aru, miks on sobiv ja viisakas kinkida üksnes Piletilevi kaart, sest 100 eur ostukeskuse kinkekaart ei sobi, kuna sellega ei saa elamust, sellega võib üksnes shoppama minna.
miks peaksime täiskasvanud inimest kasvatama ning teadma, mis on talle õige ja parem?
kuidas ma /me julgeme või teame öelda/hinnangut anda, millest teine inimese elamuse tohib saada? seda enam, kui me teda ei tunnegi?
miks on uus kleit, uus ehe, mitu raamatut või minu poolest või uus ja uhke soeng tühisem ja halvemad, kui Piletilevist saadav elamus?

oh, võtaks kohe pitsi konjakit, kui saaks:) üritan küll sajaga sellistest teemadest kõrvale hoida, aga näha on, et piisavalt paksu nahka pole suutnud endale ses küsimuses ikka veel peale kasvatada.

Seisab. ka see laps. juba viiendat. ja viimast korda.

Kui tavaliselt kasvavad teiste lapsed kiiresti ja märkamatult, siis Käpiku puhul toimub see kõik mu oma silme all. aeg kaob lihtsalt linnutiivul. ma ei mäleta, et mul kunagi varem sedavõrd kurb oleks olnud, et laps nii kähku suure(ma)ks saab.
äkki tuleb see teadmisest, et rohkem seda kunagi kogeda ei saa? viinamarjad on teadagi hapud.
kes teab. tõenäoliselt on ikka veel midagi.

Pühapäeva hommikul

Huvitav, mida Käpik mõtleb, kui ta nii hoolega jälgib, kuidas ma muna koorin?
Eks ta mõtleb ikka nagu kass: kõike tehakse siin minu pärast.

- - -

Tuttav Anonymous oli täna hommikul hoogu sattunud ning kommenteerinud muuhulgas ka ühte mu lauset:

"ootan millal ma valmis saan. seda õiget hetke. see tuleb varsti. ma tunnen."

2) ära sellele nüüd enam mõtle: oled endale juba liiga teinud. tulevad appi. varsti. peavad tulema. ma tunnen. soe tunne on. väike vihje: sa oled juba peaaegu pool sajandit valmis.

Lugesin seda koguni Giovannile, et kas ma saan ikka õigesti aru. kas selles on vihjatud, et varsti viib mind surm ära. kas tõesti on võimalik nii kaugele minna?
nojah.  ausalt öeldes, olen sõnatu.

muidu. sulatasime ja puhastasime kodus külmkapi. sel ajal, kui kapp sulas, käisime Käpiku ja Giovanniga Hansaplantis ning Horteses. ostsime linnumaja. paar pisikest maiust sussi sisse. ning Käpik nägi oma elu esimest Jõuluvana. mulle mingil põhjusel meeldis, et see esimene kokkupuude oli ääretult meeldiv ja soe.
õhtul lähme joome kohvikus veel tõenäoliselt ühe kohvi.
Õnneks tahan kodus olla.

- - -

Olen vahel mõelnud, kas üldse võis siis mil määral suudaks unistuste kodu vähendada muresid, probleeme, kurbust, eluraskust? hakkama saamist?
mina tundliku inimesena usun, et sel võiks olla päris oluline mõju.

selles magamistoas tunnen end näiteks tohutult kergelt ja hästi. miski kõhutunne ütleb, et selline avarus ning tühjus lahustaks ning vähendaks mu pulbitsemist ning emotsioone päris arvestatavalt.

ruum. voodi. suur aken. ning kaugusesse ulatuv vaade.
kuidas sa seal ikka rabeled ja lahmid. see keskkond iseenesest kutsub korrale, rõhutades oma suuruses ja minimalismis inimeseks olemise väiksust.

- - -