Nii ta vaikselt veereb

Päeva kokkuvõte

Eile oli selline eriliselt mõnus ning rahulik päev, mis sedasi tasapisi ja sujuvalt õhtusse tiksus. vastupidiselt sellele eelnenud ööle, kus mu viimase aja pinged korraks ühte tundi kokku kukkusid. no ma olin lihtsalt väsinud. ei muud.
tegelikult on väga hea. ja armas. isegi kui Päskini isa taas kord mõneks päevaks meist eemal. ning mind sellevõrra rohkem jaguma peab. on sellistes üksinduse päevades miski täiesti omamoodi. teistmoodi võlu.
teate või mäletate ju küll veel neid õhtuid. kui lapsed juba magavad. kus sama palju, kui on väsimust on ka rahulolu. sellist mõnusat rammestust kordaläinud päevast. ning magama minna ei raatsi kohe sugugi. nii hullutavalt mõnus vaikus ja rahu. aeg üksnes omaenese mõtete ja iseenese päralt. yeah!

Mainor garanteerib TEERULLI*

Kui ma selliseid kampaaniaid näen. ei usu ma oma silmi. ning mõistus lihtsalt tõrgub uskumast.
kas selleks me õpime? elame?
kas tõesti sellised märksõnad müüvad? öelge, on see võimalik?
millises kontekstis, valguses või olukorras võim üldse hea noot oleks? juba mitmendat päeva mõtlen.

mina põgeneks sellise kombinatsiooni eest esimesel võimalusel. tundub, et olen ajale ikka totaalselt jalgu jäänud.

- - -
*
Tuuni
End
Edukaks
Rulli/Ruuli (vabaained, millest üliõpilane saab valida ühe)
Uhkesti
Läbi
Lollide

ühe lausega

pühapäev

Meie Päskini isaga sõitsime maailma väiksema ja värvilisema vaaterattaga. Tudeng saabus koju ja ajas mulle taas kord totaalse Lissaboni isu peale. Troonipärija lõi värava. Ruudi on minu arvates väga lähedal oma elu esimesele armastusele. Suveplika tegi Suvekuningriigi lähistel oma uue ratta ja vanade sõbrannadega läbi oma elu esimese rattaralli. Päskin seevastu sooritas oma elu esimese uperpalli. Exlife helistas ja küsis, kui tohib siis ühe täitsa kõrvalise küsimuse, kas tõesti on võimalik, et Suveplika isa tähistab 30. augustil oma abiellumise esimest aastapäeva juba uue naisega. õest ma ei tohi rääkida. sest ema ei luba. ja isa on endiselt rahutu.

Mänguväljakul

Kuidas sa neid lokke endale teed?, seisavad kaks plikat Suveplikal risti ja põiki ees ning vahivad talle vastust oodates ainiti otsa. nii nagu ainult lapsed seda oskavad.
Neid või?, küsib Suveplika ja tõstab ühe rokokoo peast eemale. Näe nii, vastab ta seepeale ning keerutab surmtõsise näoga rullis juuksesalku kiirelt ümber oma ühe sõrme.

no nii loomulikult ja usutavalt, et ma ei imestaks põrmugi, kui tüdrukud seda kodus järele proovivad.

Äge, ütlen mina. mulle meeldib, kui inimesed midagi hästi teevad. see on alati nii vaimustav.

kuidas kodukana poliitikasse sekkub ja presidendikandidaate näeb

no nii. kõiksugu väitluste ja debattide jaoks kipub mul hetkel aega väheseks jääma. seepärast olen presidendikandidaatidega kiirkorras Pühapäevalehe vahendusel tutvunud.
Helmega on lood nii, et tema on liiga äärmuslik. sinna juurde veel liidetud äärmine sõjakus. selline kombinatsioon pole mitte. kunagi. head. toonud.
mitte kunagi.

Marina Kaljurand jällegi on kogu aeg liiga heas tujus ja aina naeratab. kuigi iseenesest ei peaks see veel midagi tähendama, aga millegi tõttu vähendab see alati tõsiseltvõetavust.

Jõks. haaa, tema osas mu kõhutunne mind ei petnudki. mõnele mehele peab lihtsalt rohkem sõna ja aega andma. ja ta jookseb päris vabatahtlikult ise kraavi ära. astu ainult eest ära.

Nestor ja tema naine on sellised armsad mõmmid. nagu vana hea Rüütli paar. must leib, muhumustriga labakindad, triibud rahavariide seelikus. ja muu selline kraam. mõnusalt soe ja kodukootud. aga suur maailm vajab eurot mitte etnot.

Reps. no temal on tõsiseltvõetavuse jaoks ilmselgelt liiga palju lapsi ja vähe aega. kaks last ja koer on ühe presindendi jaoks enam kui küll. lisaks läheb ta sõna võttes tihti väga ägedaks ja hakkab kole kiiresti ja kõvahäälselt rääkima. ning vastupidiselt Kaljurannale võiks tema just rohkem naeratada. poliitika on küll  tõsine asi. aga mitte nii tõsine nüüd ka.

Kallas juba ei eksi ja mööda ei pane. ilmed ja olek on kenasti balansis. seepärast ka pisut igav. tema välaöeldu on enamasti kindla peale minek. pisut kuiv ja maitseb nagu saepuru.

ise mõtlen, et Kallasele võiks näiteks väga kõva ja arvestatav konkurent olla hoopis ta tütar. ja teate kellest minusugune veel veidi puudust tunneb.  ühest krutskitega ja pahelisest tegelasest. nagu näiteks keegi /Chur/chill. kes  võiks vabalt kogu loole vürtsi ja värvi juurde lisada.

Kapslisse

Päskini isa pani jälle Rootsi poole ajama. mis tähendab, et mul on ees taas kord neli päeva, kus ma ei tohi. ära väsida. kurvaks muutuda. haigeks jääda. nõrk olla. ära tüdineda. enesehaletsusse langeda. alla anda.

Päskini isa ei mõista, miks ma ei taha temaga sel ajal suhelda. eile ma talle siis seletasin. et seetõttu. et absoluutselt iga vahepealne kontakt temaga õõnestab sel perioodil mu tugeva naise platvormi. ning mul võtab jälle vähemalt tund. kuni mitu, et end kokku korjata ning taas supernaiseks üles ehitada.

mul on tunne, et sellistel päevadel on kogu vastutus minu peal. mil vähimgi emotsioon segab keskendumist. vat seepärast ei tahagi. sest ma ei ole oma loomult ellujääja. vaid selline, paras hädapätakas.

- - -

Ma olen sulle kogu aeg rääkinud, et lõpeta see blogimine juba ükskord ära. su blogi on igav. see on jama. see on mõttetu. nõme. näed ju isegi, sul pole peaagu üldse kommentaare. kes seda lugeda tahab.
 
See on olnud terve elu mu ema viis mulle mõistust pähe panna. ta soovib mulle parimat. kusjuures. täna ma juba usun, et see nii on.

Mul on alati õigus. aga sa ju ei kuula mind.

võib olla. võib-olla on tal tõesti alati õigus. aga see on pagana raske. mis sest, et oled püüdnud aastatega tugevamaks saada. õppinud paksu nahka kasvatama. teist poolt mõistma. aru saama. millest asjad tulevad.
ning vaatama mu ponnistustele. lasen ma läbi. ning see kõik teeb minuga oma töö. natuke ehk on lihtsam. aga seda on vähe. liiga vähe.

üks asi on küll. ma enam ei solvu. nõutuks ja kurvaks teeb, seda jah. ok, haiget ka ikka. aga ma ei solvu.

mis ma teha saan, kui mind stiiliga kui sa ei õpi, saab sust õmbleja, ei motiveeri.  ainult tapab. kuigi mõistan siinkohal ka ema. kes töötas omal ajal pikka aega suures õmblusvabrikus. ja eks ta nägi. et see polnud neil naistel kõige lihtsam leib.

kahjuks olin liiga arg. või liiga nõrk. ning läks liiga kaua, et iseennast tundma ja mõistma hakata. iseennast kuulama. uskuma.
mõnigi otsustav suund oli selleks hetkeks juba võetud. ning nii mõnigi rong jäädavalt läinud.
täna oleksin nõus vabalt ka õmbleja olema.

hommikul istusin beebiga Suveplika voodi äärel ja mõtlesin. kas elu eesmärk ongi siis kiviks muutuda? mida kõvem kivi. ja mida varem. seda suurem võitja. ja õnnelikum oled.

Ajale jalgu jäänud

Saatsin Päskini isale nutikaga sõnumi, et ta beesule saabunud paki Mustika Prismast ära tooks. mitu korda kirjutasin enda arvates Mustika, aga kohale läks ikka Müstika. alles kolmandal korral tabasin ära, et see neetud masin mõtleb ja kirjutab jälle minu eest. kuidas see mind alati ärritab, kui masinad võimust võtavad. kuigi ehk on tal selleks isegi natuke õigus, kui selle välja raalimine mul nii kaua aega võttis.

teistpidi annab see aga ilmselge  signaali, et tänases maailmas on trendikam  müstika, kui mustikad.

Mustika Prismal oleks ehk aeg Mystika Centre`ks üle minna!

- - -

peegeldused

Öeldakse ju, et elus tuleb sulle lõpuks kõik ringiga tagasi. mõne(l) puhul ei näi see kehtivad, aga minu juures paistab, et toimib.
kui mina olen ülemõtleja, siis Päskini isa on seda kindlasti veel rohkem. olen varemgi öeldnud, et ta on nagu mu peegelpilt. saan nüüd vaat et käega katsuda, kuidas see kõrvalt paistab.
kui viimase kahe lapsega sünniga tunnen aina enam, et lapsed on minu tunnete lakmuspaber. osa mu vereringest. mida ja keda ei peta. siis nüüd ongi nii, et laste pealt näen justkui seda, mis toimub mu sees. ning Päskini isa peegeldab mu olemust väljast poolt.

segast panen, eks ole? aga ongi hästi kummaline ja uus tunne. sageli väsitav. jahmatav. sõnatuks tegev. aga vähemalt samavõrd huvitav. isegi põnev.
ning kuigi see võib mind kohati ja korraks ka võrdlemisi endast välja viia. julgen täna siiski väita, et pole ennast kunagi sedavõrd tasakaaluka ja rahulikuna tundnud.
esimest korda elus ma ei karda. st, et loomulikult ikka natuke kardan ka, aga mitte niimoodi. sest ma ise vähemalt arvan, et nüüd ma lõpuks tean, mida tahan. julgen olla täpselt see, kes olen.
mõelda. paista. välja öelda.

nii on imeliselt lihsam elada. tahaks väga loota, et see ühel päeval üle ei lähe.

Annad näpu, võtab käe. ehk viis kuud täis.

Viimasel ajal viskab meie öödesse sisse öökulli tunnikaid. esimene pool öödest on juba nii pimedad, et ma ei näe enam õieti Päskini nägu ega silmi. annan talle oma käe ja tunnen, kuidas viis pisikest sõrme tugevasti mu nimetissõrmest kinni hoiavad.

milline tohutu vastutus ühele näpule.

La petite fille

Eile õhtul saabus Suvekuningriiki pisike prantsuse tüdruk. tema ema on eestlanna ning isa prantslane. see pisike tüdruk on minu Suvekuningriigi lemmik laps. nii seest, kui väljast. kuigi ta käib siin iga suvi ainult tuld toomas.

mulle meeldib tema juures absoluutselt kõik. kui lapsi saaks poest osta, siis sooviksin teda endale sünnipäevaks.

armastus või sõltuvus?

Nüüd on nii, et kui Päskini isa jälle mõneks päevaks minema sõidab. panen ööseks selga tema T-särgi. ning tulenevalt meeleolust, tujust, tujutusest, ilmast, olukorrast. või kõigest kokku. võib vahel isegi ette tulla, et ei võta seda seljast enne, kui ta tagasi koju jõuab.

nii on hea. päevad loksuvad kindlamas rütmis. ja rahulikumalt.

Suvekuningriigi iluaiast

Suvekuningriiklik aas

Juhtusin kevadel nägema jupiti üht loodusdokki: Kuninglik aednik. selles oli juttu 6 h aiast, mida prints Charles 30 a tagasi oma maamaja juurde rajama hakkas. Tema palvel tekitati sinna ka printsi lapsepõlve mälestustest tuttav ja armsaks saanud aas. no ütleme, et selline armas nostalgialaks. koos sinna juurde kuuluvate värviliste aasalillede ja kõrrelistega. ühe naisterahvast aedniku sõnul röövis sellise tagasihoidliku lapsepõlve mälestuse rajamine. ning edasine käigus hoidmine. ikka tohutu varanduse. ja hulka tööd.

peale seda näen ja vaatan trepist vaid mõne sammu kaugusele jäävat Suvekuningriigi aasakest hoopis teise pilguga. milline taevast alla sadanud varandus. ja ei mingit tööd ega vaeva. rahast rääkimata. ainult naudi.
milline kuningriik, ah.

Elust trepil

Ühel päeval, kui trepi peal traadi peal istuvaid pääsukesi vaatasime ütles Suveplika, aga Pääsu on pääsukeste boss.

kätte on jõudnud see aeg, kus Päskin on hakanud märkama. suure maailma vastu huvi ilmutama. nüüd suudab ja oskab ta juba pilguga jälgida kärbest aknaklaasil. linnukesi taevalaotuses. üle õue jooksvat suurt valget koera. merelained. rääkimata pihlakaokstest ja muudest tuule käes õõtsuvatest puudest. sada protsenti holistika ja hallo kosmos. see tundub mulle nagu nii äge ja õige. kohe täiega Poku. kohe nii, et ma ei kujuta hetkel ettegi, kuidas ma sellise looduslapse. just nüüd ja praegu . siit Suvekuningriigist loetud nädalate jooksul linna ära pean viima. ei taha. saate aru, nii väga ei taha. see tundub nii vale ja vastutuult.

eile käisime Päskini, tema isa, Suveplika ja ühe mu sõbranna ning tema lapsega ühes suures talus loomi uudistamas. Päskin, kes on meil võõrastamise maailmameister, hakkas nutma ja võõrastas isegi kitsetalle, kes temaga ninad kokku pani.
Suveplika oli seevastu tubli. seisis küll loomulikult kõikide aedade/piirete taga. pidi muuhulgas üle elama ühe mööduva hobuse, ühe lähedal seisva poni ning ühe lombaka kassi. aga lõppkokkuvõttes ikkagi tubli. seda oli talle ikka väga palju.

õhtul, kui Päskin oma õhtust sutsakat magas, vedelesime meie Päskini isaga madratsi peal trepil. rääkisin talle, et pole nüüd vist nii umbes-täpselt kolme nädala jagu uudiseid vaadanud/kuulanud. päevalehti ega delfit lugenud. ning poleks eales ette kujutanud, kui tohutult hästi ja puhanuna ma end seepeale tunnen. i have absolutely no idea, whats going on. you know. ja isegi, kui homme peaks algama sõda, olen saanud need viimased nädalad rahulikult ja õnnelikult elada. küsisin, kas ta oleks nõus mulle siia korraliku maja ehitama, kus saaksin niimoodi jaanalinnu kombel edasi elada. no et tema käiks tööl ja oleks mu suurim ühenduslüli välisilmaga. samal ajal, kui mina vaataks siin lilli ja liblikaid. tuuli ja torme. jääd ja tühjust. linde ja loomi. uudiseid ei loeks. televiisoris oleks vaid üks kanal, kust näeks Plekktrummi, Õnne 13, Downton Abbey, Prillitoosi, Puutepunki, vahel jalgpalli EM-i või MM-i, Me armastame Eestit, OP. -i. ja siis veel vahel mõnda filmi ja saateid, mis mulle kohe ei meenu. sirviksin õhtuti oma kümmet pehmot ja vahel ka natuke kollasemat ajakirja. no ja nii elaksingi. lapsed kasvavad, käiksid siin lähedal asuvas küla lasteias ja -koolis. vahel sõidaksime Müüriäärde oma kooki sööma. vahel põikaks Hiidu. teinekord ehk vaataks mõned päevad ringi ka veidi kaugemal. aga kõike täpselt nii palju, et siis üsna pea jälle oma pelgupaika tagasi tulla.

no vat siis.

õhtul voodis ütles Päskini isa, et väga ilus päev oli, aitäh!
mõnedel õhtutel teatavasti ongi tal tavaks nii öelda.

Mis selle siis sinu jaoks nii ilusaks tegi?
Mmm....kajakate vähesus.
/naer saalis/

Väga hea. selle ilusa mõttega me siinkohal tänase päeva lõpetamegi.

klõps. uuuuuu....
tähistaevas. ja palju tuult.

Kiire päevakajaline teadaanne

Oleme sisenenud turbulentsi piirkonda. kogu meie pisike häärber nagiseb ja vappub. uuuh, sellist asja pole mina varem kogenud. paneb mõtlema, mis siin veel sügisel ja talvel võiks olla.

kinnitage palun turvarihmad!

sume on öö

vahel on nii kohutavalt mage, et sooviksin, et valgeks ei lähekski. et aeg teeks oma töö. ja öö kestaks seni. kuni julgen taas silmad maast tõsta.

vesi peale. ehk kuidas beebimajandus suurde poliitikasse sekkub

Ei tule kakanaljad. hoopis lugu sellest, kuidas kodukanad presidenti valivad.

Elu on liiga lühike, et seda keskpärase õlle peale kulutada.
/made by Allar Jõks/

ja täpselt sel hetkel. on minu jaoks pilt ees. kipun otsustama just selliste tilkade põhjal. kusjuures, just ainult selliseid lauseid ma persoonilugude seest millegipärast alati välja loen, näen ja leiangi. mu arust need lausa karjuvad muu teksti sees. üks sõna või lause mõjutab mind rohkem, kui tuhat sõna.

olgu, olgu. see on tegelikult alati nii olnud. isegi siis, kui ma veel ärinaine olin.
tundun iseeendalegi jube primitiivne. aga mis teha. tuleb sellisena läbi ja lõpuni välja vedada.

Linnulennult

Täna mõtlesin, et piiraks siis magusaga. no ja siis tegi ema pannkooke. maasika toormoosiga. no mis te ise arvate. kahtlemata on minu parim dieet see, mida Kivirähk kunagi soovitas. et kõige parem on komme üldse mitte koju osta. siis toimib. ja üleüldse. on mul tunne, et kui üldse, siis kõik minu elu senised saavutused. ei tulene mitte raasugi mu tahtejõust ega järjekindlusest. mis mu geneetilisest koodist sootuks välja on ununenud. vaid on kõigest  valikuvõimaluste puudumise tulemus.

Lillelaps(ed)

Tunne on nii õnnelik. lähen pesen veidike sauna juures pesu. muidu lähen lõhki.

Maailma kõige igavamad inimesed ei.....

* leegi mööda Eestimaad
* tripi mööda kodu- ja välisriikide rahvus-looma-teemaparke
* peesita kuumadel liivadel ega limpsi värvilisi kokteile kaugete maade basseinide ääres
* snorgelda-surfa lõunamaa vetes
* liigu trajektooril folk-ooperipäevad-öölaulupidu-bluus-jazzkaar
* külasta suveetendusi
* läbi triatlone ega jooksumaratone

maailma kõige igavamad inimesed:
* passivad vähemalt viis nädalat jutti Suvekuningriigis
* söövad linnas käies kooki ning joovad teed või kohvi ainult ja ainult Müüriääre kohvikus

ning on oma elukorraldusega pealtnäha õnnelikud ja rahul.

Me sinuga oleme maailma kõige igavamad inimesed, tead....
Mmmm, võib-olla. aga mulle meeldib.
arutlevad nad isekeskis. kui beebi magab.

ja isegi. isegi, kui üks neist valetab. teeb ta seda maailma paremini.