ütleme, et see mis toimub, ärritab mind jätkuvalt

Mare Liiger, Malle Pärn, Kristiina Ojuland on mida kõike, aga selline tekst Kaur Maranilt terve mõistusega täiskasvanule on muidu täitsa ok, eks?
Mulle tundub seda lugedes, et ma ei täpselt ei mäleta, kas ma ikka triikraua võtsin hommikul kodunt lahkudes vooluvõrgust välja.

Pühapäeval liitusid otsimisgrupiga ka Vao pagulaskeskuse elanikud. Gruppi juhtinud Aare Rüütli sõnul olid nad väga tublid ja abivalmid, sellistes otsingutes võivad pagulased osaleda ka tulevikus.

„Mõte tuli sellest, et meedias kirjutati, et neil pole midagi teha ja nad mängivad iga päev jalgpalli,“ ütles Aare Rüütli. „Siis ma mõtlesin, et kui midagi teha ei ole, siis kas nad äkki tahavad appi tulla, kuna meil oli inimesi vaja. Tegelikult tuli küll välja, et nad teevad ka muid asju peale palli mängimise, õpivad eesti keelt ja nii edasi, aga nad tahtsid ise tulla.“

Vao pagulaskeskuse juhataja Jana Selesneva sõnul suutis keskus kiiruga organiseerida kaks autot, millega läks kadunud Karli otsima kokku kümme keskuse Ukraina, Sudaani, Kuuba, Albaania, Eritrea ja Inguššia päritolu elanikku, lisaks kaks keskuse töötajat. Tegelikult oleks tulla tahtnud rohkemgi, aga kiiruga ei jõutud lihtsalt rohkem autosid leida

Raporteerin

Jõin viina ja sõin seeni. Pisut liiale läks, hommikuks oli see selge, aga enne keskpäeva olid jalad siiski kenasti all. isu tuli õhtuks. mehed said 10 kala. mees värvis terrassi. kena jäi. Haapsalus kolistasime. Promendaadil ja mänguväljakul. tornis ja Kuursaalis. Suveplika sai suure klaasi jäätisekokteili, aga joogikõrred olid otsas. ma alati imestan, kui vabandatakse, et sellised pisiasjad on otsas, kui lähim pood asub mõnesaja meetri kaugusel. vihm sadas, aga oli siiski nii viisakas, et oskas õigel ajal lahkuda. juustusaiu grillisime. teiste lihade ja vorstide kõrval. avokaadot määrisin paksult peale. maitses ülihea. mees eile väitis, et arbuus oli selle jaanipäev hitt. seega, läksime otsapidi teemasse. Suveplika andis endast viimase. nagu ikka. ma siis vahepeal hoidsin pead kinni ja käed silmade ees. ka kõige suurema tahtmise juures kaob pind aegajalt jalge alt. kannatlikkust, kannatlikkust, kannatlikkust, tohutul hulgal. mõistust juurde. aga alati ei jätku ega jagu nii palju ja kauaks, kui vaja oleks. aaa, üks poissbeebi on sellest suvest meie Suvekuningriigis juures. selline rahulik ja hea laps. nagu suured inimesed tavatsevad öelda. esimene läks ka kenasti mööda. alguses kuningriiklased läksid meie häärberist kuidagi naljakalt kiirustades ja pisut külg ees mööda. aga järgmiseks päevaks vaatasid juba kõik otsa ja ütlesid kenasti tere. eks ta ole. tuleb rahulikult ja vastu võtta, arusaadavalt olen oma eluga neile selleks õigust ja põhjust ka andnud. jäätist sõin ühel päeval. vanilje-muraka vahvlituutu. eile see kummaline punaste-siniste juustega nõid õhtul telekas ütles, et vanilje toob armastust. seega, jälle joppas. õhtul praadisin kodus veel haugi, mis kuningriigist kaasa pandi. Tudeng ütles, et mu toorelt praetud kartulid ja kala on tema vererõhule ja tervisele kahjulikud, soolased ja rasvased, aga väga maitsvad. hommikul saabus, jõi meiega tassi kohvi ja pani pani jälle ajama. mehel on sünnipäev. Ruudi jäi haigeks. mida ajastust.
ja ups, kuidas ma unustasin. mu/me esimene ujumine sel suvel. pea keskööl. otse saunast.

vat nii. täna on jälle reede ja nädalalõpp. juba viimane sel kuul. eile õhtul jalutasime. kastanipuu alt läbi. ja üllatusin, et uhketest küünaldest on väikesed teravad kastanimunad saanud. mis mõttes, alles ju olid küünlad. millal ja kuidas see kõik nii kiiresti muutub ja lendab?

midagi veel. eile ühtäkki tõdesin, et nii palju igati toredaid, normaalseid, pealnäha kindlasti keskmisest paremini elavaid inimesi mu ümber on jooma hakanud. ok, jooma on muidugi liialdus, aga siiski vägagi märgatav üksinduse ja rahulolematuse lahjendamine ja tuimestamine. ma ei saa aru. millest see kõik. loen praegu Underi elulooraamatut, kus nad aastaid ja aastaid elasid perega kuuekesi paarikümne ruutmeetristes üürikates. ja meil tänapäeval on depressioon. kus inimestel on raha ja töö ja reisid ja autod ja uhked (korralikud? soojad? suht muretud?)elamised. vähemal ja suuremal määral. aga siiski, siiski. või nii.
peatumise koht. kui kõik peaks olema ju hoopiski palju paremini, siis miks see pigem niimoodi läinud on. jube kurb ja veidi arusaamatu.

Esimesed

Ütlesin eile öösel mehele. Et kui ma midagi küsin. Või kui ta ise midagi räägib. Mõtleb. Selgitab. Lahendab. Pabistab. Jagab.
Mis iganes teemal. Siis mul pole enam mingit hirmu. See ei muuda minu suhtumises temasse mitte midagi. Nii hea ja rahulik tunne.
Mees vastas, et huvitav, tema mõtles eelmisel öösel minu kohta täpselt sama. Et talle tundub, et see lisab alati pigem grammikese juurde.

Täna võtab Mehe Suvekuningriiki kaasa. Ma ei ütleks, et ma ses osas päris tundetu oleks, ikka ja alati on ja jääb miski ärevus ja pinge selle esimese ees. Ma tean, et inimestele tuleb aega anda. Ja ma tean, et püüan seejuures olla nagu tavaliselt, aga tegelikult ma ju tean, et pole see esimene kunagi nii tavaline ühti.
Kahjuks ei mängi ka ilm minu poolt ja minuga kaasa. Aga mis seal ikka.Võtame jooksvalt.

Suveplika seevastu oli teinud üleeile avalduse, et tema tahaks Suvekuningriiki elama asuda. Ja üleüleeile sõi ta koguni Doktori vorsti.

Suveplikaga maailma päästmas ehk Supilinnas

It's Party Time

Afterparty Apollos ehk järelmõjud

 

Vat selline vaga vesi ongi. Kinos niheles ja pöörles. Tundus, et pool jooksis mööda külgi maha. Päris lõpuni ei vedanudki välja.

Tegelikkus lõi hiljem välja. Jätkus koju välja.

 

Jumala eest, oskan vaid kokku võtta, et ärge kunagi uskuge üksnes seda, mida näete.

 

p.s täna hommikul kuulsin kodus Vikerraadiost või äkki oli Kuku ka, et keegi accepted meesterahavas kommenteeris, et oli kindlasti üks asi, millest ta seda filmi vaadates aru sai, et abielu nimel tasub pingutada, et mitte sellisesse olukorda sattuda. Ise olen näinud ainult treilerit, aga oma vähese vallalise elu kogemuste juures võin sellele avaldusele pea pimesi alla kirjutada. Vallalise elu pole meelakkumine. Mida aasta edasi, seda meeleheitlikum. Mhmh.

 

mitte, et see oleks nüüd muidugi miski absoluutne tõde @ Hiiumaa

Järellainetus. vesi ja pori ja lombid ja rentsel ja muu selline värk. veits piinlik on ka. aga õnneks on vihmavari. kui on.

Kui juba jutuks tuli, siis seoses tolle kerglase blogiauhindade galaga veel. Mõtlesin, kui oleksin inimene, kes blogidest ja blogimisest mitte midagi varemalt kuulnud pole. Ning saanuksin oma esmamulje, tunde ja kokkupuute antud teema kohta hiljuti meediast läbijooksnud info, pildikeste ja videode põhjal. Siis. See on ju kurb.
Blogimaailm pole ju üknes seesugune pinnapealsus ja -virvendus.

Lotman kunagi ütles, et Vene paradigma järgi on info mitte varandus, vaid kohustus. Vastutus ühiskonna ees.
Pagan võtaks, minu arust võiks sama öelda ka ande ja intelligentsi kohta.
Mulle oleks siiski väga meeldinud, kui üritusel osalenuks ka tõsiseltvõetavam blogijate kahurivägi. Ehk oleks neist pisutki abi olnud, et blogimise lipp vähe kõrgemale vardasse tõmmata.
Muidugi on raske uskuda, et see üldmuljet ja-pilti palju muutnud oleks, aga siiski siiski.
Mul oleks vähemalt süda rahul olnud.
Praegu läks mu meelest ses küsimuses nagu Triin Tulevi raamatuga. Puhas devalvatsioon ja teema lörtsimine.

Vabandust.

Hunt ulus kunagi midagi mugavuslikust ignoreerimisest. Et ignoreerimine tekitab juurde ignoreerimist.
Halvemal juhul koguni ükskõiksusest. Kas mitte kõik ei hakkagi pisiasjadest?
Lõi täiesti lambist pirni põlema. Kuidagi otsapidi haakus. Justnagu. Või siis ainult mulle.

Uuu, kus te kõik jäite?
Minu eneseabiõpik. psühholoog. tugi. mõtted. usk. lootus. armastus. silmaring. lohutus. jagamine. kogemused. üllatused.
Minu virtuaalne elu. Sõbrad. Ja eeskujud.

p.s postitus inspireeritud tänastest klikkide arvust. Pelgasin juba, et mu klatš on mõnuga kuskile puu otsa üles riputatud ning varsti on oodata Malluka vägede pealetungi.
Aga paistab siiski, et õnneks vist mitte. Ju siis lihtsalt vihmane ilm.

p.p.s äkki siis tulete hoopis minu sünnipäevale? väga šeff oleks.

Suhte alaliigid

Eile mõtlesin. Et kui Mees räägib, et tema jaoks on kõige eelduseks verbaalne suhtlus. Sõnad. Siis minu jaoks on raudselt õiged huuled. Suudlus. Suudlemine.
Suhte platvorm. Riik riigis.
Kõige alus ja eeldus.
Ilma milleta ei saa midagi alata. Või siis jätkuda.

Inimloomu allhoovused. Tuuline, noh.

Vaatasin siis minagi seda pikka ja põhjalikku reportaaži Malluka pulmadest ja no ma tõesti ei saa aru, mis asi see siis ikkagi on, mis sunnib oma elu ja oma lähedaste ühest tähtsamast päevast sellist palagani korraldama?
Miks peab kõik ilusad ja pühad asjad ära lörtsima ja kaubaks tegema?

Samal ajal mulle tundub, et on korrelatsioon. Mida kuulsamaks, seda enam krampi ja pingutatud.
No mida skandaalsust, piinlik on. Ma ennustan, et mõne aja pärast kukub päris kokku.

Magus esmaspäeva hommik ehk La Torre di Pisa kontorilaual

@ kolleegid

Ma mõtlen, et kui kõik inimesed märkaksid torne ehitada, siis oleks maailm kindlasti palju ilusam paik.

Paras paar

"Sa oled tark."
"Mh? Mis sa ütlesid? Kas ma kuulsin õigesti?"
"Sa oled tark."
"Vau. Tuleb tunnistada, et seda pole mulle küll varem öeldud. Jutulind!"
"Sa oskad olukordi/asju analüüsida ja mind kaasa tõmmata. Mulle meeldib see."
"Väga huvitav. Mehed tavaliselt nii ei arva. Siiani on mulle pigem öeldud: ära mõtle nii palju, ela!"

Jaanalind

Kui tekib mõni arusaamatu, ebamugav, piinlik või segane olukord/seis. Siis, kui ma täpselt aru ei saa, kas ja kuidas olla. Teha. Liigutada. Astuda. Öelda.
Kui ma aru ei saa, kas üldse ja mida mult oodatakse. Tahan ära, tööle.
Oma katusekambris tunnen end kaitstult ja turvaliselt. Mul puudub võimalus õigesti ja valesti käituda.
Siin olen nähtamatu. Pilgud, vaikus, ootused ei survesta ega pingesta mind. See annab mu segadusele ja mõtetele aega rahulikult settida.

Mehele ei meeldi, et ma tööle tahan.
Mulle jälle tundub see pea ainuvõimalik.
Lahendus.
Pääsemine iseendast.

Eksiil keset tormist merd. Milline kaitstus!
Õnnepalu loomulikult. Temal on kõige jaoks vastus(ed) olemas.

Naine ei ole ori

Lugesin eile, et naised jätavad laped sünnitamata loru mehe ja ebakindluse tõttu. Et nad pole rahul oma paarisuhtega.
Naised sooviks enam lapsi, aga nende saamise takistusesks võib sada kindlustunne. Ainult raha pealemaksmine ei aita, ühiskonnas tuleb hoiakuid muuta.

Pealinna toimetaja märgib, et kuniks üldisem suhtumine ja hoiakud ei muutu, ei muutu ka peresuhetes palju.
Samas aga kirjutab, et selle asemel, et soodustada noorte emade osaajaga töötamist ning luua päris väikestelegi lastele hoiuvõimalused, nagu teevad mitmed tugeva sotsiaalsüsteemiga riigid, püütakse meie naisi helde emapalgaga võimalikult kauaks kodu külge aheldada.

Ehk alustaks selle hoiaku ja suhtumise kujundamisest ja muutmisest, et lapse saamisesse ja võimalusse temaga poolteist aastat kodus olla ei suhtutaks, kui kodu külge aheldatud olemisse.
Mulle isiklikult tundub, et kui lapse seisukohast võtta, siis oleks kõigile ainuõige seda hoidu minekut pigem aaastakese võrra kaugemale lükata, kui luua võimalused, et see veel ettepoole tuua. Minu arvates Eesti emadele loodud helde emapalk too poolteist aastatki muretult lapsega koos kodus olla on suisa taeva kingitus.
Huh, ma ei tea, kuidas teile, aga mulle kõlab igal juhul selline aheldav sõnakasutus ja mõtteavaldus kuidagi eriti pragmaatiliselt ja .... edukalt?

Kodu külge aheldatud.
Kus õunapuud õitsevad....

Saartel ära

Vaatamata sellele, et Suveplika Mehega väga teravaid koha- ja enesekehtestamise võitlusi on maha pidanud, isegi nii tuliseid ja kirglikke, et esiti olin mina see, kes päeva lõpuks selle kõigega hakkama ei saanud ja diivani peal pillis.
Siis ühel õhtul mänguväljakul küsis ta Mehelt: "Kas ma võin sind oma isaks kutsuda?"
Ning mõnel korral viimaste nädalate joooksul on ta Mehele isegi vabatahtlikult sülle pugenud.

Hm. See on armas ja kurb üheaegselt.
Mis toimub ühe väikese tüdruku peas? Keegi pole talle ju kunagi rääkinud, et ühes korralikus perekonnas peab ilmtingimata olema ka isa.
Ja ometi, räägi või ära räägi, vaistlikult me vist kõik tajume seda. Et nii on hea. Kõige parem ja õigem. Ilma ütlematagi.

Nädalavahetusel, kui Mees Hiidu oma vannituba ehitama läks, käisime meie Suveplikaga kahekesi seal teise saare peal asuvas Veeelukate Mekas. No nii profülaktika mõttes. Esiteks linnast minema ja teiseks mõni päev just two of us.
Mida kõike Suveplika ei karda, aga vesi on kindlasti tema element. Huh, kuidas ta kroolis. Ma polnud varem näinudki. Terve mitukümmend meetrit ujub vee all ja vee peal nii, et pole asjagi.
Pea viis tundi passisin ööpäeva jooksul bassu ääres, kuna ise vette minna ei saanud.

Väga ilus oli. Ja väga kallis. Kohvi oli lausa häbematult kallis.
Aga kallid asjad vist ongi kallid.

Hommik

Ma kukkusin. Täpselt selles punktis lõppes ja murdus ka mu Suur iseseisvus.

Istume keset hommikut maantee ääres puu alla maas. Seestpoolt väriseb veel ikka kõik mu sees.
Täna hommikul olid sa sama jõuline,kui rollu.

Mhmh. Absoluutselt õigus.
Vahel ongi vaja selleks kukkuda, et aru saada.
Kui kohutavalt hea on kaisus ja nõrk olla.

Kuldne Põrnikas ja Kolmas Noorus ehk lugu sellest, kuidas mõned ajas aina nooremaks saavad/jäävad. Yeeeeh...



 

2. juuni ehk pagulaste eri

Kes pruun on?