Friday, September 28, 2018

- - -

Rääkimata prillidest, polnud Grete Lõbul eile stuudios isegi mitte meiki, lisaks oli ta ka higine.

isegi, kui tegemist on väikse konnatiigiga, ütleks ma selle peale, äge!

Thursday, September 27, 2018

Kombluspolitsei

Kui veel mõni aeg tagasi valvas Pääsu teraselt, et Giovanni jumala eest isegi mu kõrvale ei istuks, siis täna on seis selline, et hommikuti enne Giovanni tööle minekut on kord majas, esimesena musitab ja kallistab Giovannit loomulikult tema, siis tema valvsa pilgu alla peame musitama ja kallistame meie Giovanniga ning kõige lõpuks tuleb grupikalli.

eile vaatasime enne lõunaund Lotte raamatut, Karu Eduard seisis koos teistega laadaplatsil. Näe, see on Eduardi naine, jutustab Pääsu kavala näoga, ta armastab teda.

see on tore. pmst jõuavad kõik ühel päeval selleni, et kui üleüldse midagi, siis armastus. mis tähendab, et otse loomulikult peaks paavsti külaskäigu puhul andma inimestele vaba päeva.

Wednesday, September 26, 2018

- - -

Eile käis meil fotograaf, kes soovis omaniku palvel korterist kuulutuse tarvis pilte teha. pildid jäid tegemata, hiljem oli ta omanikule saatnud kirja, milles oli lause, et see osutus võimatuks, sest korter oli nagu kaubaladu.
fotograaf väitis, et pildistamiseks peab korter olema nagu hotell, vaid mõned üksikud iskilikud asjad võivad pildile jääda, näiteks nagis rippuv jope ja köögirätik. ausalt öeldes ei saa ma sel juhul aru, mida nad eest leida ootasid, teades, et me ju veel elame siin sees, kas oleksime pidanud pildistamise pool-tunniks kogu oma elu lahti kruvima ja õue puu alla tassima.

Eveliisil oli mõni aeg tagasi postitus, kus ta rääkis mingist suurest majast ja et inimesed lihtsalt valetavad, kui ütlevad, et tasuta ka ei tahaks. ma küll lugesin postitust ülejala, rea siit ja sealt, aga oma elus kahes majas elanuna võin omalt poolt öelda, et käsi südamel, mina võtaks selle maja tasuta küll, ainult mitte elamiseks, vaid sel juhul maha müümiseks, et siis üks armas natuke korrast ära pisikese rõduga ning ahjuküttega väiksem korter osta.

täna eelistaksin elamiseks kahtlemata juba pigem natuke pisemat, kui suuremat korterit. väiksem elamine on palju kodusem ja hubasem. miski nurk ehk tuba peaks muidugi olema, kus end koguda ja laadida, aga üldiselt olen jõudnud tõdemuseni, et kui kodus elavatel inimestel on omavahel koos hea olla, siis pole ka suur(em) ruum ega elamine sedavõrd oluline.
ja milleks on vaja end koormata/vaevata üleliigsega. korista, puhasta, pese aknaid, maksa laenu. milline aja ja raha kulu.

ühesõnaga, eile sain taas kord kinnitust, et inimesed on ikka sedavõrd erinevad (ja imelikud), mis ühele on kaubaladu, on teise jaoks mõnus, ilus, armas ja hubane olemine ja elamine. oma kodu.

ok, tegelikult läks see väljend mulle ikka hinge ka, miks ma siin muidu.

eile autoga linna sõites kuulsin Kuku raadiost, kuidas üks vihane naisterahvas ärritunult pritsis, et mis vaba päev paavsti puhul, meil on siin 6000 katoliiklast ja siis veel arutatakse, kas anda vaba päev.
öelge, kuidas saab hea peale nii halb olla? mis teeb/muudab inimesed nii kurjaks? ma olen paadunud ateist, aga nutsin hommikul lahinal, kui väiksed Eesti lapsed paavstile lennujaamas laulsid.

või kuidas sul ikkagi jätkub...ma ei teagi siis mida, äkki enesekindlust?, kasutada teise inimese kodu kohta väljendit nagu kaubaladu?

Monday, September 24, 2018

Moeminut

Olen siiani end pidanud ikka inimeseks, kes jumaldab kerget elegantset lohakust ja korrapäratust nii sisekujunduses, riietuses kui elus laiemalt, seda üllatavam mulle endalegi, et mind häirivad jätkuvalt Viirpalu asümmeetrilised prilliraamid, millel üks pool on kandline, teine ümmargune. kui ta kaadris on, kipub mu tähelepanu pidevalt prillidele ära h(v)ajuma.

veel totakam näeb aga minu arvates välja Allar Jõks oma uute ....eee, hulknurksetega, mis on tõsi, sümmeetrilised, aga nii-nii-nii ultramoodsad?, et ei lase enam üldse sisule keskenduda, ma kuulen ja näen ainult neid alpe prille.

tähendab, mulle sobib ikka see sauruse-teooria, et kui tahad leida midagi täiesti uut, käi vanu radu, eks. eriti, kui sa enam päris esimeses nooruses pole.

Sunday, September 23, 2018

Punase defitsiit

Punast on see aasta karjuvalt vähe. vahtralehti ja pihlakamarju. vist isegi kibuvitsamarju, mõtlen praegu, aga päris kindel ei ole, võib-olla see lihtsalt sobib siia lõppu võimenduseks. ma ei tea, kas metsas punaseid pilvikuid on, räägitakse, et sel aastal seeni justnagu jagub, aga metsas seenel olen elus ise äkki .....kolm korda? ...käinud.

Friday, September 21, 2018

- - -


Ma arvan, et ma pole tegelikult üldse emaks ja pereinimeseks loodud, minus puudub vajalik elurõõm ja elujõud, tervisest pakatav jume ning punased põsed.
sellepärast on mulle siiani arusaamatu, kuidas need kaks plikat ikkagi nagu puugid mu küljes kinni on ega väsi võimalusel korrutamast, et las ema teeb, las ema loeb, las ema tuleb, jne, jne.

Giovanni raiub järjekindlalt, et ma tahan lastele meeldida ja mul puuduvad reeglid, sellepärast. midagi sinnapoole, et minuga on lihtsalt mugavam ja ma ostan nad oma "headusega" ära. ise ma muidugi olen kindel, et mul on reeglid täiesti olemas, võib-olla tõesti ehk pisut laiemad ning klappideta, mitte ainult, et nii peab ja teised ka. mina usun, et ma annan inimestele niimoodi õhku ja ruumi ja usaldust (ning seda mitte ainult lastele, vaid ka suurematele). 

vahel ma hoopis hirmuga mõtlen, et äkki see on hoopis midagi muud, minu nö külmus ja tagasihoidlikkus, ükskõiksus ja distants, küll koos, aga ikkagi natuke omas maailmas, mu suur vaikuse ja rahu vajadus, ruumi suurus ning omamoodi kättesaamatus, ikka ju tahetakse neid, keda hästi ei saa.

ma ei tea, aga on hetki, kui oleksin lausa rõõmus, kui lapsed jookseksid isade järgi. et isa oleks parem. ma lepiks täitsa teise kohaga, minu au pihta see päris ausalt ei käiks.

Thursday, September 20, 2018

See saab olema vist nüüd juba ... seitsmes

Olen tänaseks päevaks juba nii palju kolinud, et kokkuvõttes võiks öelda, et olen juba peaaegu kolimise professionaal, too asjalik pool mind igal juhul enam raasugi ei eruta, see on käpas, peaaegu, et une pealt. loomulikult tekitab see mus endiselt siiski teatavat ärevust ning unetust, aga veel rohkem tüdimust ja väsimust.
raskeks teeb kolimise aga medali teine külg, see irratsionaalne, mis tähendab, et olgu või võõras, aga koduks saab aja jooksul absoluutselt iga kodu. igasse kodusse on tilkunud päev päevalt minu hinge ja armastust, mis ajaga aina omamaks ning kodusemaks on muutnud.
ja siis tuleb jälle minna, uks enda selja tagant kinni panna ning see kõik jätta. see kodustatud kodu ja tunne. tuttavaks saanud kohad ja harjumused. tuttav-võõrad inimesed ja aknatagused, pisiasjadest nii armsaks saanud ja suureks kasvanud oma kodu ja mälestused.
kolimine on raske just emotsionaalselt, mitte materiaalselt ning füüsiliselt.
vahel tunnen, et mul lihtsalt ei jätku enam jõudu lahkuda.

kolime nüüd pmst minu koju, mulle on öeldud, et lõpuks ometi, saate päris oma kodu, aga ma tean, et sellest ei saa kunagi mu päris ja lõplikku kodu. sellest saab taas ainult üks vahepeatus ja kui elu annab, siis kolin enne surma kindlasti veel üks kord.

sellesse Roosasse Kodusse jääb mind ja minust maha väga palju. umbes sama palju, kui Kollasese Majja. väga raske on minna, väga raske.
püüan küll kange ja üle olla, aga tegelikult on sitaks valus.
 

Monday, September 17, 2018

Tilgub




Õisel vihmapladinal akna taga on sarnane mõju, nagu näiteks pliidi peal kahiseval kohvikannul või vaikselt uriseval külmkapil. see on nii eriliselt rahustav, hinge poeb turvaline teadmine ja kindel tunne, et paha pole üldse tegelikult paha ning kõik saab paremaks minna.
midagi sarnast, kui treeningutega alustades. kus alguses tekib sama efekt. ainult treeningutega on see jama, et treeningmahtusid pead pidevalt suurendama, et too jumalik efekt ei kaoks, kuniks ühel hetkel jooksed end lihtsalt surnuks. aga veekeedu kahina, vihmapladina ja uriseva külmkapi suurrahu ei suurene ega vähene, olenemata mahtudest ja kogustest mõjub see alati. ühepalju ning ühtemoodi
kui te mõistate, mida ma mõtlen.

Tuesday, September 11, 2018

Pealkirja ma ei suudagi välja mõelda

Eile rääkis AK-s Mart Helme, vaatasin, et tal on otsmikukortsud, vertikaalis ja horisontaalis, nagu mu vanaaegsel vahvlimasinal, selline suur ruudustik.

hääl on mul enamasti maas või ühe/kahe peal, vaatan rohkem pilti, mõnel juhul siiski keeran volüümi juurde ka, aga suuremalt jaolt on ruudustik siiski märkimisväärsem, kui sõnad. umbes-täpselt sellepärast pole ma tänaseni nt kordagi mõelnud ka selle peale, kas Vabaerakond võiks Riigikokku pääseda või mitte. tundub, et olen vist jõudnud Marju Lepajõe staadiumisse, et loen ajalehti pigem selleks, et aru saada mingitest üldistest meeleoludest, seostest.
tahaks loota, et päris maha ennast veel ei müüks, aga eks ma seal ääre peal kuskil kõigun. samas, mida päev edasi, seda enam mulle tundub, et millestki oluliset ilma ka ei jää.
lõppstaadiumis võiks see välja näha nagu Kiviaja puudutus. Hendrik Relve korowaid, keda teps ka mitte ei huvitanud, mis elu need valged mehed seal omal maal elada võiksid.

lõpetuseks näpuotsaga kodurindelt ka paar lauset. pigem on praegu üks Pääsu lemmik sõnadest samuti, ma ütleksin pigem vahtraleht, mitte liblikas, targutab ta potil istudes. teine lemmik on iseenesest, iseenesest on nii, selgitab ta meile asjalikult
mõlemad sõnad on see kord minu sõnavarast pätsatud.