Olen juba mitu päeva mõelnud kirjutada
Kuldsest lapsest, aga kogu aeg tuleb midagi vahele, pühapäeval sõitis Giovanni minema ja nüüd tegi Emmeliina mind vägagi kõnetava ning puudutava
postituse.
kui eraldi raamatu postitust elu hästi teha ei võimalda, siis alustaks siinset vähemalt ühe lausega nimetatud raamatust:
Silva ohkab: Kuidas on võimalik tunda ühe lapse üle nii suurt rõõmu ja teise üle nii suurt meeleheidet?
Suveplika on ka väga
keeruline laps, seepärast tunnen väga hästi seda
juemaikkaeiteavõieioska tunnet ja pilku.
tänaseks olen sellega juba päris kaua leppinud, ma enam isegi ei ürita ta veidrusi ja kummalist käitumist seletada, sest elu on näidanud, et see on ainult iseenda kulutamine ja hävitamine.
täna käib Suveplika tänu mu parima sõbranna abile Lastehaigla psühholoogi vastuvõtul ja see on esimene inimene, kellele ma olen saanud tõesti kõik südamelt ära öelda, tõenäoliselt ka mõtteid ja hirme, kuidas
tunda ja mõelda ei tohiks.
ja mul on tunne, esimest korda elus, et keegi saab must päriselt aru, ei mõista mind seejuures hukka ega ütle, et peaksin mõtlema teisiti.
kuskilt olen kuulnud/lugenud, et on tehtud uuring, kust selgus, et seni, kuni,
keerulisel lapsel on vähemalt üks vanem või lähedane, kes jaksab olla tema kõrval, tema jaoks, kes usub, toetab, kuulab, turgutab, lohutab, seletab, siis on kõik hästi. kui koorma all peaks murduma ka selle inimese jaks, siis on too laps pmst kadunud.
kõige rohkem kardangi, et võiksin kõigi nende probleemide keskel kaotada oma jõu seda last kasvatada ning armastada, tunnistasin ühel vastuvõtul psühholoogile. on tohutu kergendus, kui saad selle lõpuks välja öelda.
Olavi Ruitlane kirjutab viimases EMA ajakirjas oma pojast, kes murdeeas "transformeerus" täiesti arusaamatuks olendiks:
kuhu jäi minu väike ime, see, keda ma kuus esimest eluaastat muinasjuttudega magama panin, kuhu jäi see tüüp kes kaheksakuuselt kõndima ja kolmeaastaselt abiratasteta jalgrattaga sõitma hakkas? Või kus on see väike mees, kes pipratoosi lauale keeras ja seejärel endal silmad musta pipart täis puhus, nii et mul ei jäänud muud üle, kui need oma suuga puhtaks pesta? Ma mäletan seda inimest, kes püüdis kuueaastaselt kahekilose haugi ja kes käis kaasas mu raamtukoguesinemisel ja joonistas terve selle aja mu kõrval paberile kahe udaraga lehma...
Isa hoolis ja püüdis, lugematuid päevi ja öid, rääkis, rääkis, rääkis, kuni väsis:
lõpuks ma kalestusin, ja see oli vaat et kõige jälgim tunne, mida ma elus olen tundnud. ma tegin veel nägu, aga sisimas enam ei tundnud. mul oli ükskõik.
tühja tal oli ükskõik, tegelikult oli see väsimus. ja tunne, et olen kõigega üksi.
aga. poisist sai inimene.
ma ei tea, võib.olla ma ainult tahan nii mõelda, aga mulle tundub, et armastus, mis talle osaks on saanud, ei ole kuhugi kadunud, see on temas jätlkuvalt olemas ja see ta lõppkokkuvõttes kõigest läbi tiriski, head võidavad alati, võtab ta teema lõpuks kokku.
mina usun ka, et kui üldse, siis ainult armastus saab päästa maailma.