Thursday, April 26, 2018

Lugupidamisega,

Kõige keerulusem ongi alati see hetk, kas joosta või mitte. praegu just jooksin, ja...jõudsin. mäletan, et õel oli kunagi Sopranodest üks tõeliselt äge ütlus, miks ei peaks, kui endast lugu pead, aga vot ei mäleta. nii palju siis mu eneseväärikusest. aga James Galdonfili on täna juba surnud ka nii, et nüüd vast on jälle lubatud.
kuniks elu!

Tuesday, April 24, 2018

Pohmell

Eile jõudsin taas kord seda tunnet tunda, et kui on nii sitt olla, siis mõte surmast on lohutavalt päästev, üldsegi mitte hirmutav. kannatasni seal ja mõtlesin, et  saab olla kindlasti veel kordades halvem enesetunne, aga mul oli siiski piisavalt jube, et see tunne taas kord ära tunda. arvan, et see on ka üks põhjustest, miks ma väga surma ei karda. mitte, et ma kaugeltki veel tahaks, aga kui väga halb on, siis pole mõte surmast üldse hirmus, pigem kergendus. 

viidi kiirabiga otsapidi koguni haiglasse. ise vaikselt lootsin, et ehk lahendavad/leevendavad miski süstiga mu olukorda, aga Tudeng ütles, et kuna sellisel kujul esmakordselt, siis neil on kohustus ära viia ja maššinatega üle vaadata.

muide, üks väike soovitus, ainuüksi sellepärast oleks mõistlik end päeva alguses puhtaks pesta /at least strategic parts/ ning puhtad riided selga tõmmata, et mitte kunagi ei tea, milla sind pool- või koguni päris paljaks kistakse.
näiteks Ruudit sünnitama minnes lõigati mu riided suurte kääridega ülevalt alla eest puruks, nagu filmis juba. tagantjärele on muidugi tore naerda, lausa kangelase tunne:)

aga nii, kui inimese tunne hakkab taas sisse pugema, on elada väga ilus. täna pole ka veel päris klaar, aga juba jalgadel ja elan.

Pääsuga vaktsineerimast tagasi tulime, siis lõikasin varbaküüned ning pesin jalad ja varbavahed ka puhtaks.

Sunday, April 22, 2018

Pidu

Pingelangus. Giovannil hakkas eile õhtul vaikselt nina tilkuma. ja minu distsipliin kipub iga tunniga aina enam hajuma. Pääsu seevastu on nagu pisike puuk Giovanni küljes kinni. mina ei saa enam naljalt üldse löögile, ei Pääsule, rääkimata siis veel Giovannist.

Wednesday, April 18, 2018

Kohtumiseni

Olen teinud sammu, et jõuda sinna, millest olen unistanud. see on iseenesest juba äge tunne ja Suur Vastus, kuidas iganes see lugu ka ei jätkuks.

Tuesday, April 17, 2018

Tiira-taara



Päevad lähevad lups ja lups, selle vahega, et kogu Giovanni äraoldud aeg tundub nagu üks pikk-pikk päev. ainult too esimene päev oligi lausa tinaraske, aga kui juba rütmi kätte saan, siis tiksub kenasti. kummalisel kombel olen Giovanni ära olles alati ka märksa tegusam ja tublim, kodus on pmst kõik tehtud, õues kulgeme kordades enam, kui tavaliselt, isegi poeringid saame kuidagiviisi ringitatud ja muidu kah. äkki see on alateadvuse ja ellujäämise instinkt, mis üksi olles sisse lülitub, et endale vähem ülemõtlemise ning haletsemise aega jätta, mis hoobilt võimalikku ärakukkumist võiks tähendada.
samas, eks ajaga samuti joppas, ilmad on andnud kohe kindlasti olulise panuse me mõnusasse kulgemisse.
igal juhul, kokkuvõttes on see paljukardetud nädal läinud üllatavalt kenasti ning lausa lennates. ma pole kohe kindlasti see tüpaaž, kel on ilmtingimata vajadus moodsalt iseseisev olla, aga mulle annab siiski teatavat kindlust, kui ma kasvõi omal tasasel moel väntan ja toimin ning hakkama saan.

umbes niimoodi, natuke tiira-taara ma liigungi, aga tõtt öeldes olen selle üle tegelikult päris õnnelik. kõik pole kindlasti kaugeltki ideaalne, aga suures plaanis on siiski hästi.

Sunday, April 15, 2018

isssssiiii..


Nüüd siis ongi käes see aeg, kus saab kolm-neli tundi päevast väljas olla. nii armsad päevad on olnud.
täna õhtul jäi ta mu kõhu peal magama, mu väike tüdruk. pisar tuli silma.

Saturday, April 14, 2018

Tudeng naases kullakaevandusest kodumaile

Krt, kes mulle ja Ruudile asju pärandab, ah?:)
Sinu pàrandus on su pea. Vòta heaks.

Friday, April 13, 2018

Päevaliblikaliselt

Nõjatud seljaga vastu puust kiigeposti, nina päikese poole ning kiigutad laisalt oma last. laps lõkerdab naerda. jumal, kui ilus ja elus ta on. liivakastis, liumägedel, vedrukiikedel, puude all toimetavad veel paljud sama masti väikesed inimesed koos oma vanematega. kollane liblikas laperdab mööda. õhk lõhnab. mehed saevad eemal puid. värskenduskuuri läbi teinud maja pargi ääres hakkab lõpuks valmis saama, midagi veel nokitsetakse vundamendi kallal, see on äraütlemata ilus ja maitsekas kokku saanud. naine vaatab ja mõtleb, et tahaks väga isegi seal elada. noor õhetava näoga näitsik, kõrvaklapid peas jookseb kergel sammul mööda. linnud laulavad. kusagil koduhoovis kuivab päikse käes pesu. ja lumikellukesed õitsevad nüüd ka siin, kevad on lõpuks ometi jõudnud otsaga ka pealinna.

keset seda elu ja soojust on praktiliselt võimatu uskuda, et kuskil on näpuotsga inimesi, kes on end nii kõriauguni täis õginud, võimu ja varandust, et nad tõenäoliselt lihtsalt enam ei tea, mida tahta. nad on jäänud pimedaks. neil pole jäänud ühtegi liblikat, mis neile rõõmu valmistaks, õnnelikuks teeks.
sein on ees, on jäänud ainult miljardite inimeste kollased liblikad, väiksed elud ja päike, millega oma suures tühjuses mängida.

mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas lubatakse asjadel nii kaugele minna, jõuda, et ühe käputäie tõttu ei saa terve maailm liblikatest täiel rinnal rõõmu tunda? mis mõttes peab terve maailm ainult jõuetult nende tegemisi pealt vaatama ja hinge kinni hoidma?
pagan võtaks, vanasti ju mürgitati kõige muu hulgas ka kuningaid.

saaks midagigi teha, kui pelgalt käed rüpes oodata ja vaadata, oleks endal ka hulka kergem. mitte, et ma kardaks, see oleks mõttetu, aga see pidev ettearvamatu säutsumine ning alaliselt vahelduv vool ajavad mind kokkuvõttes lihtsal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi.

Thursday, April 12, 2018

no messages

Ma talle mõni aeg tagasi ütlesin, et sa oled nagu kuivatuspaber, tilgutad piisa peale ja sellest saab hetkega suur meri.

tore on selle juures vähemalt see, et ta teab, mis on kuivatuspaber.
aga kuivatuspaberi nõrk koht on see, et pole sugugi kindel, et seitsmes päkapikk on positiivne.

ise triikisin, triikisin. ja köhisin, köhisin, köhisin. täitsa ulme, kuidas kogu see kodune mansahvt siin juba paar nädalat vahelduva edu ja vooluga vindunud on. kopp on täiega ees juba.
õhtul saime tunnikeseks ikka välja ka. hea oli.
küll linnud alles laulsid.

Wednesday, April 11, 2018

Päeva sònum

No mis me siin ikka. riputasin esimesed kindad, sallid, mütsid akna taha. saapad puhastasin ja panin karpidesse. vaip läks õue nöörile. väike poe ja värske õhu tiir. aga endiselt tatiselt ja röginal. pusime.

vastu tuli kas
a) väsinud
b) tüdinud
c) tõbine
d) vihane
e) tusane 
või siis
f) kombinatsioon eelnevatest
vastus.

kuidagi ebamààrane tunne jäi, aga õnneks mul siin veel liigset träni, asju ja tolmu, mis kevadega alati nähtavale ilmub, ikka jagub, et kõiksugu üle-mõtted ja tunded sahmimise ja tuulutamise alla matta.

Tuesday, April 10, 2018

Pisarad enampakkumisel

Tegin eile suure plaadi pisarakooki, vàga ilus ja maitsev tuli, aga. Giovanni sòitis ju àra, Tudeng on endiselt Soomes, Troonipàrija Taanis. Ruudi kùll kuskil on, aga tema eelistab pigem soolast.
Nùùd me siin oleme, kolm naist ja plaadikook. Ainuke, kes meist kolmest seda endale kùhvliga lubada vòiks, on too kòige pisem.
Ma ei tea, mida ma kùll eile mòtlesin. Tàiega probleem, noh.

Monday, April 9, 2018

Kõik hea on alati ka plahvatusohtlik

Mäletan, et nuhutasin kohvi lõhna juba siis lummatult, kui ma veel kohvi ei joonudki. ja ma ei tea miks see tunne, aga just kohvi assotseerub mulle mingil põhjusel tumedate punase veini pudelitega. ainult tagasihoidlike, mitte edevate siltidega. kuigi olen viimase poole aasta jooksul joonud ehk paar-kolm klaasi punast veini, siis võin täiesti lummatult ning absoluutselt lõputult imetleda punase veini pudeleid. 

puzzle sain ka juba ammuilma kokku. võib öelda küll, et ma lihtsalt kadusin selle sisse mõneks päevaks, kulutasin sellele paaril päeval oma iga jumala vaba hetke. jäin mõtlema, et puzzled võiks minu jaoks vabalt sümboliseerida igavikku, kui juba tükid laiali laotatud, siis see pilt lihtsalt imeb su endasse. aeg kaob linnutiivul ning tunnid libisevad täiesti märkamatult su elust. ma isegi mõtlen, et see võiks olla tegevus, mida saab nimetada suurimaks aja raiskamiseks, sest sa lausa loobid aega üle õla, justnagu ei saaks see iialgi otsa.
ning samal ajal on praktiliselt võimatu sellele tõmbele vastu saada.

Giovanni sõidab ilmselt juba homme nii kümneks päevaks Saksamaale. ta hoiatas mind selle sõidu osas sel korral tegelikult juba reedel ette, aga täna hommikul ma enam ei suutnud ning nutsin ühe korraliku peatäie. see on minu jaoks ilmselegelt liiga pikk aeg, kuidas ma ei taha, kuidas ma küll enam ei taha  maailmale ega endale midagi tõestada ega olla iseseisev ning tublim, kui olen.
jumal, kui emotsionaalselt me võime tülitseda ning kui vastik ta mõnel hetkel võib olla, aga iga jumala hetk, mis neist plahvatustest väljaspoole jääb, ta meeldib mulle. vaatan teda ja ta meeldib mulle. vähemalt sama palju. ikka veel.
mul on tunne, et olen täiesti lootusetu. ja siis ma nutangi. sest ma ei leia enam mõtet teha nägu, et mu elu mulle korda ei lähe.

eile käisime oma pühapäevaõhtusel kohvikuringil. Pääsust on tänaseks juba täiesti tõsiseltvõetav kohvikukaaslane ning koogisõber saanud. selle väikese inimese koogiarmastus aga on nii uskumatult suur, et otsustasime, et järgmine kord peaks talle vist juba päris tema enda maiuse tellima.

Tuesday, April 3, 2018

"Oma ema matustele"

ma ei tea, mis needus Kodutunde saatel ühtäkki peal on. alles oli uudis, et maja, mida Kodutunde tiim taastada aitas, põles kogu täiega maha. vaevalt jõudis see kaduda, kui juba tuli uudis, et ootamatult suri saates abi saanud noor 27-aastane pereema ja naine, kellel oli kuus last, viimane kõigest nädalane. ja nüüd siis saatejuht ise. ausalt, ma mõistusega saan aru, et see on juhtunud, aga ma ei suuda seda ikka veel uskuda. täna öösel ei saanud ma pool ööd magada. siiani on tunne, et kohe-kohe öeldakse, et see on siiski vaid eksitus ja...täitsa absurd ühesõnaga!

lugesin täna Epu ääretult kurba ja ilusat järelehüüet ja mulle tuli meelde, et möödunud jõulupühade ajal Hiius sirvisin üht kollast ajakirja, kus oli pikem lugu Veronika Portsmuth'st. kui tema ema suri, olid nad õega mõlemad veidi üle kümne aasta vanad ja nüüd, kus nad on mõlemad juba 40 lähedal, pole nad sel teemal õega siiani kordagi rääkinud. minu arvates ütleb see kõik, mida vanema surm lastega teeb.

ja siis ma mõtlen, et isegi blogi maastikul on paar blogijat arendanud teemat, et lapsed on juba piisavalt suured ning neil võiks olla ilma emata koguni parem.

see on väga kohutav! ma ei tunne isiklikult ühtegi neist emadest ega lastest, aga nii valus ja ängistav on ainuüksi mõelda, mis siis veel neist endist rääkida, kes leinaga reaalselt hakkama peavad saama.
minu siiras kaastunne Signe perele ja lähedastele!

Monday, April 2, 2018

Tuhat ja tuline

Käisime eile raamatupoes ja ma ei tea, kas sellepärast, et Pääsu on meil lausa hämmastavalt suur puzzletaja ja see on nakkav, aga igal juhul ostsime sealt sel korral muuhulgas ka endale Giovanniga ühe tuhandese pusimiseks kaasa. kodus tegime kohe lahti ja läksime päris hoogu, kuniks Pääsu juba väga vihaseks sai, aga jah. otsustasime, et kui kokku saame, siis paneme selle Suvekuningriigi häärberi seinale. või siis ei pane ka, leiame pildile hoopis siin kodus õige koha. seda ei saa/tea päris täpselt enne öelda, kui pilt lõplikult koos.
igal juhul mulle see jubedamalt meeldib.

tegelikult läksin Karl Ove Knausgaard'i kolmanda raamatu järele. eelmine suvi lugesin esimest osa ja suures plaanis sai lausest ma vihkan võimu, mis tal minu üle on mu enese SUUR võitlus terveks ülejäänud poolaastaks, tegelikult võikski see vabalt olla ka mu eelmise aasta märksõna. pean tunnistama, et sellele kulus hulka auru ja energiat, üks vahe tundsin, et lihtsalt füüsiliselt enam ei jaksa kedrata, aga tänaseks on kogu mu vaev päädinud siiski oluliselt suurema leppimise, paika loksumise ning rahuga mu sees. see oli vajalik.
väikse lõpumärkusena olgu öeldud, et vaadata tuleks  lausele just lapse ja vanema kontekstist lähtuvalt.

see on teema, mis aastatega mu sees aina enam ja enam on võimendunud ning selgust ja väljapääsu otsinud.
tahaks sellest kohe eraldi kirjutada, aga ma ei tea, kas ma oskan.