Friday, April 13, 2018

Päevaliblikaliselt

Nõjatud seljaga vastu puust kiigeposti, nina päikese poole ning kiigutad laisalt oma last. laps lõkerdab naerda. jumal, kui ilus ja elus ta on. liivakastis, liumägedel, vedrukiikedel, puude all toimetavad veel paljud sama masti väikesed inimesed koos oma vanematega. kollane liblikas laperdab mööda. õhk lõhnab. mehed saevad eemal puid. värskenduskuuri läbi teinud maja pargi ääres hakkab lõpuks valmis saama, midagi veel nokitsetakse vundamendi kallal, see on äraütlemata ilus ja maitsekas kokku saanud. naine vaatab ja mõtleb, et tahaks väga isegi seal elada. noor õhetava näoga näitsik, kõrvaklapid peas jookseb kergel sammul mööda. linnud laulavad. kusagil koduhoovis kuivab päikse käes pesu. ja lumikellukesed õitsevad nüüd ka siin, kevad on lõpuks ometi jõudnud otsaga ka pealinna.

keset seda elu ja soojust on praktiliselt võimatu uskuda, et kuskil on näpuotsga inimesi, kes on end nii kõriauguni täis õginud, võimu ja varandust, et nad tõenäoliselt lihtsalt enam ei tea, mida tahta. nad on jäänud pimedaks. neil pole jäänud ühtegi liblikat, mis neile rõõmu valmistaks, õnnelikuks teeks.
sein on ees, on jäänud ainult miljardite inimeste kollased liblikad, väiksed elud ja päike, millega oma suures tühjuses mängida.

mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas lubatakse asjadel nii kaugele minna, jõuda, et ühe käputäie tõttu ei saa terve maailm liblikatest täiel rinnal rõõmu tunda? mis mõttes peab terve maailm ainult jõuetult nende tegemisi pealt vaatama ja hinge kinni hoidma?
pagan võtaks, vanasti ju mürgitati kõige muu hulgas ka kuningaid.

saaks midagigi teha, kui pelgalt käed rüpes oodata ja vaadata, oleks endal ka hulka kergem. mitte, et ma kardaks, see oleks mõttetu, aga see pidev ettearvamatu säutsumine ning alaliselt vahelduv vool ajavad mind kokkuvõttes lihtsal niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi.

No comments: