Tegelikult on vihm looduse kehaosa

Seda nad räägivad, et igavus teeb imet. nii edasi läheb, siis saab Suveplikast ühel päeval kirjanik.
ainult minu süütenöör jääb selliste ilmade jaoks hetkel natuke lühikeseks. peamiselt muidugi sellepärast, et Pääsut ju purgis ei hoia ja mina ei viitsi enam ammu kangelast mängida. andsin juba linna häiret, mis tähendab, et  kavatsen alla anda ning mõneks päevaks siit põgeneda. kuni esimeste päikesekiirteni.

keegi pole kunagi oma kehaga lõpuni rahul, eks ole.

Illusioon

Loen ja mõtlen, et eranditult kõik paarid, kes Teisele maailmasõjale jalgu jäid, kaotasid lapse või lapsed. naise või mehe. kodu. õe või venna. või siis lapse ja mehe. lapsed ja kodu. venna ja naise. või veel rohkem.

kui me eile siia Suvekuningriiki jõudsime, kus päike paistis. kus on nii ilus ja hea ja soe ja turvaline, et õhtuks tundub lausa võimatu, et kuskil maailmas saaks üldse midagi halba olla või juhtuda.
ning kui ühele ilusale päevale järgneb veel teinegi selline, siis ainuüksi nende mõne päevaga hakkab tasapisi ununema ning muutub uskumatuks, et juba homme võiks päev läbi vihma kallata.
inimene harjub hea ja mugavaga ikka väga kiiresti.

ja siis tuleb Pühapäevalehes keegi Trubetsky, kes nimetab Oudekki Loone tegemisi ja sõnavõtte julguseks. minu meelest on see kuritegu ning vääriks karistust.

ma ei tea, mul ei lähe see meelest. see oli ikka nii masendav.

Eesti kirjanduse kullavaramust

Palumuse, Kõrboja ja Vargamäe

copy-paste

otseülekanne FB-st

6 aastat tagasi astusin ülikooli ja nüüd lõpetasin logistika bakalaureuse! selle ajaga juhtus nii mõndagi - alustasin tööstus- ja tsiviilehituses, vahetasin eriala logistika vastu, käisin sõjaväes, mängisin FC Viljandis, FC Floras, FC Kuressaares ja FC Nõmme Kaljus. tegin koondise debüüdi, tahtsin 2 korda jalgpalli lõpetada, sain jälle koondisesse ja väga palju muud. kõik need õpingud oleks ju võinud palju kergemini minna, kuid alati tuli midagi uut ette, mingi takistus, mingi võimalus, ootamatus. ma ei otsinud põhjuseid, miks alla anda, vaid ma otsisin lahendusi, kuidas hakkama saada. see on kõigest üks vahepeatus, uued väljakutsed ootavad. millised? seda ei oska ma veel öelda. hetkel olen ma kuradi õnnelik, et ma siiamaani jõudnud olen!:)

Troonipärija on kuradi õnnelik. ma jõudsin ka viimasel minutil, juuksed märjad peas. aga vähemalt jõudsin.

Sego

Tuul on täna nii tugev, et lipp tahaks nagu lendu tõusta. punane õhupall ja väike Oskar tulevad meelde. äkki sellepärast, et loen Neverlandi.
eile järsku mõtlesin, et kui autorit ei teaks, siis eestlase tunneksin vist juba tekstist ära. Midagi on neis/meis ikka sarnast, kuigi ma pole veel päris pihta saanud, mis see täpselt on, mis reedab.

Klient on printsess

Käisin eile koos Suveplika ja Pääsuga auto ülevaatust tegemas. jätsin auto sinna ja käisime vahepeal lähedal asuvas poes, aga tagasi jõudsime ikkagi pisut liiga vara. mis tähendab, et vaatamata sellele, et ma mõnda aega vastu punnisin, räägiti meid lõpuks ikkagi nii seitsmeks minutiks sinna pisikesse klaasist kuubikusse ootama.
teadagi, väikese lapsega, või siis vähemalt Pääsuga küll, pole sellised mõned ruutmeetrid, kus aega veeta just meelakkumine. sel ajal, kui mulle ülevaatusest üle vaatust anti ning ma arvet maksin, andis Pääsu oma ahistamisest veidi kõvemahäälselt märku. mitte just ülemäära häälekalt, aga siiski piisavalt arusaadavalt, et ruumis viibinud teine mees, kes teab mis põhjusel siis täpselt, kas suurest südamest, kliendisõbralikkusest või siis hoopistki madalast valulävest tingituna Pääsut lohutama tõttas ning talle oma nutitelfonist taskulampi näidata üritas ning männikäbi pakkus.

kahjuks ta muidugi ei võinud teada, et tegemist on laps-misantroobiga. õnneks sai arve aga enam-vähem samal hetkel makstud ning me kõik pääsesime. kes millest. aga Suveplikale tegi see taskulambi asi veel millegipärast pool õhtut nalja, ta küsis mult hiljem vähemalt paar korda, et nägid mis see onu tegi ja siis ise naeris jälle. täna hommikulgi rääkis seda veel Giovannile.

aga isenesest mõjus selline mehelikult kohmakas lähenemine last aidata väga nunnult. kui meeste puhul käib armastus kõhu kaudu, siis naiste Achilleuse kand on sageli laps(ed).

Vanus

Loen Eesti Suuri Armastuslugusid. Ludwig Treffneril on väimees. keegi mees, kelle perekonnanimi on sama, mille mu sõbranna oma mehelt kaasavaraks sai. ja siis on veel seal keegi teine samanimeline mees, kes kodu kihelkonna koori tippu viib.
ma tean, et ka tema tuleb Lõuna-Eestist. helistan kohe, kuule, loen siin praegu Eesti Suuri Armastuslugusid, kas sa tead...

nii põnev.

Suvekuningriik rockib.

just sellised päevad ongi elus lust ja lillepidu. anult ole, hinga ja naudi. õhtuks oled sest rahust ja ilust purjus.

Vihmaristsed

Kui mul endal on hea, siis mul on hea. kui vaatan lapsi ja nendel on hea, siis ma lihtsalt sulan. vahel võin nutma ka hakata. mu enda hea kahvatub selle kõrval.
on selline eraldi liik tundeid ja rõõme, mida pole võimalik seletada. seda saad kogeda ainult ja ainult siis, kui sul on lapsed.                                                  

Cornwall

Võitlesin ikka üsna visalt, et Doktor Martinile mitte näppu anda, aga nüüd on see ikka läinud. lisaks olen seriaali mõnel hommikul Giovannile kiitnud, kui ta veel kodus juhtub olema, talle möödaminnes õhinal tegelasi tutvustaud, näed see ongi see ja see on see. ning aeg-ajalt õhtuti üht koma teist talle sellest ka jutustanud. mis päädis siis täna hommikul sellega, et tundus, et ka Giovanni ei saanud hästi kodunt minema. lõpuks ta ikka kangutas end poole pealt püsti ja läks, aga tundus, et see nõudis talt pisuke tahtejõudu.

praegu tuli meelde ja vaatasin järgi, et kus see filmitud on, sest loomulikult on seriaali silmanurgast jälgides tekkinud arvestatav soov seda kohta külastada. ilus on seal, kas pole? aga kui ma midagi või kedagi sealt endale tahaksin, siis tädi Ruth'i. selline inimene võiks meist absoluutselt igal ühel tagataskus olla.

ning see pole veel kõik. tööpäeviti on nüüd veel õhtuti ka Downton Abbey, mida ma lihtsalt pean nägema. sel aastal olen jõudnud koguni nii kaugele, et mul on terve aeg paber ja pastakas näpu vahel, et tabavad ning meeldivamad ütlemised kiirelt üles kribada, sest need on inglastel kohati lihtsalt võrratud.

Maalehest inspireerituna

Uuringust "Eesti ühiskond kiirenevas ajas" tuli selgelt välja, et on palju inimesi, kes tahaksid oma aega hakata aeglustama. nad tahaksid uuesti seda keskkonda, kus saab inimlikus mõõtmes ka ennast leida ja ennast avaldada, rääkis Marju Lauristin eilses Maalehes.

lugesin seda ja küsisisn Giovannilt sama küsimust juba mitmendat korda viimaste kuude jooksul, et kuidas on võimalik, et aega vähemaks on jäänud? pole ju?

ok, on inimesi, kes peavad õhtuti kauem tööl olema. paljud neist käivad tööl vahetustega, mis tähendab, et neil on ka siiski ka vabad päevad. ok, on kindlasti teatud hulk inimesi, kes elavad sellisel vaesuse piiril, et peavad ellujäämise nimel rabama mitmel töökohal. aga nemad jätaks ma siinkohal välja, see on eraldi teema.

ok, ka sellega olen nõus, et võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga kulub paljudel vanematel enam aega, et omi lapsi autoga lasteaeda, kooli või huviringidesse vedada. kuid mulle tundub, et ka see on peamiselt pealinna probleem. vaevalt, et see teema ka väikelinnades nii suurt hulka lapsevanemaid puudutab.

mis siis veel? millele veel rohkem aega kulub, kui aastaid tagasi? ostukeskused? veel midagi?
aga see kõik on jällegi inimese enda eelistused ning valik(ud).

samas, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga, kus kogu pesu pesti käsitsi. samuti nõud. voodilinu keedeti pliidil tohutu suures potis. polnud robottolmuimejaid ega -muruniidukeid. lastel olid mähkmed. poodides ei müüdud valmistoitu, mis tähendab, et sul polnud võimaluski vähemalt mõni päevgi kergemalt toidu valmistamise osas üle elada. süüa tehti alati kodudes. ning ringi liikumiseks olid paljude jaoks vaid bussid ja rongid.

peaks kogu see määratu aeg tänapäeval tegelikult inimesele ju hoopiski kätte jääma. kes mäletab, see ometi tu teab, millise to-hu-tu aja see kõik röövis. selle järgi tundub mulle, et aega peaks pigem üle, kui vähemaks jääma. millest see mõiste kiirenev aeg siis õigupoolest kokku tuleb?

isiklikult näen sellele probleemile vaid üht selgitust: kõiksugused nutiseadmed ja arvutid, millele kulutatav aega röövib tunde. see pidev nende vahel tõmblemine, mis loob kokkuvõttes tunde, nagu aega õieti polekski. aga palun väga, niipea, kui kui ma eile arvutile või telefoni näppisile vähem aega kulutasin, said nagu möödaminnes puhtaks mu kodu aknad, pesud pestud ning isegi triikimata riiete kuhi on kontrolli all.

aega on tegelikult oi-kui-palju, kui inimesed vaid netisõltuvusest vabaneda suudaks.

kas tegu pole järjekordse pseudoprobleemiga, küsiksin mina.

Terve päev täis pimedust ja vihma*

sirelimeri

Alguses sadas vahtrapuudelt kollaseid õisi. nüüd on maas heleroheline vahtraninade vaip. ilus. ma ei saa aru, kuidas ma seda mitte kunagi varem pole märganud. kas asi on minus või pole olnud õige koht.

kõikvõimalikku värvi sirelid õitsevad siin auulis praegu korraga ja õhk on sireli lõhnast nii tummine ja paks, et sellest tuleb end lausa läbi lõigata. põõsaste alt läbi jalutades hakkab pea ringi käima.

täna aga sajab vihma. ja tuult pole.

eile ilmus ekspressi vahel Rahva Raamatu tore vihikuke Suvelugemine. Poe kaupluste väljapanekujuht ning tootepaigutaja vastas, et kui ta saaks ehitada lõpmatu suurusega raamatupoe, siis üks asi, mis seal leiduks, oleks privaatne vannituba, mida rentida, et vees lõõgastudes raamatut lugeda ja hiiglasuurest aknast elu möödumist jälgida. naljaks, kui erinevad on ikka inimesed ja nende ettekujutused mõnusast äraolemisest. ma pole muidugi kunagi raasugi vanni-inimene olnud, aga vannis raamatut lugeda on minu jaoks veel eriti ebamugav. esiteks väsivad käed ära, sest pead raamatut pingsalt üleval hoidma. teiseks saavad lehed keerates märjaks. kolmandaks jahtub vesi ära, aga jahe vannivesi on nagu jahtunud kohvi, mis tähendab, et siis pead pidevalt vett timmima, et vesi ikka kuum püsiks. kui vesi jooksma jätta, siis tundub see jällegi tohutu vee raiskamisena. ühesõnaga, paha siga, sada viga, eks ole.
minu nägemuses on raamatu lugemiseks maailma mõnus-magusaim just tänane ilm. mõnus suur voodi, soe paks tekk, kohvi ja väike lambike. ja too hämarus ning krabin akna taga. kui saaks, siis ei tulekski terve päev voodist välja.
täna jah, on natuke teisiti, aga vähemalt sama magus on teadmine, et ühel päeval jälle.

eile muide vahetasin auto talverehvid suve omade vastu. Troonipärija kaitses oma Suure Spordi kõrvalt lõpuks ometi bakatöö ära ja Ruudi sai matemaatika eksami läbi. suur kergendus, sest matemaatikaga pole ta raasugi sina peal. Troonipärija aga triumfeerib homme õhtul jalgpalliväljakul ja televiisoris, kui ta muidugi platsile lubatakse. aga isegi see pink on tema jaoks preemia, sest ta on selle nimel viimasel ajal ikka mehiselt tööd teinud.
tore.

ühesõnaga, tegelikult läheb. mis sest, et kohati on ikka tohutud augud sees. lausa kottpimedad sügavikud.

* Õnnepalu

Mina olen ka üks piisake plastikut ses muinasjutus

Appi! praegu lugesin, et katseaeg sai läbi ja Eero Reinu ei jätka enam Terevisioonis. tunnen end kole halvasti, nagu osake süüdlast, sest olen siin ka tema kallal mõned korrad võtnud. noh, minu maitse pole ta tõesti algusest saati olnud, aga nii karmi karistust ma talle muidugi ei soovinuks.
mul oleks igal juhul hulka kergem, kui kuskilt ilmuks nüüd too kolmeteistkümnes haldjas, kes uudist pehmendaks ja ütleks, et tegelikult oli see ka mehe enda soov.

Evolutsioon

Arstitudengi evolutsioon, Foto: Märt Kose ja Andres Raudjalg

Alles see oli, kui ta ühel soojal augusti õhtul, auto maast laeni asju täis Tartu poole minema kimas. Nüüd on ta kõigi asjadega Tallinnas tagasi ning hakkab täiskohaga tööle. Doktor BM. viis aastat nagu niuhti mööda lennanud.
ainult lõpueksam järgmisel aastal veel ongi jäänud, siis kaotab kehtivuse ka Tudengi nimi ja tiitel.

Hommikukured

Tänaseks on selge, et Pässu on meil pisike misantroop. lisaks sellele loobub ta väljapool kodu söögist ja unest. päris tegemine.

Mis sa arvad, kas meil oleks kodus lihtsam?
Ma ei arva.
Jääme siis ikka siia edasi?
Muidugi.
Jumal tänatud, ma mõtlesin, et äkki sa oled siin ainult minu pärast.

Tähendab

..aknataguse džungli järgi võib ju järeldada, et aastaajad siiski vahelduvad, aga tegelikult vajab see kevad ja suvi antidepressante. minu taluvuse piir selles kohas on juba ammu käes.

hakkame õhtul Suvekuningriiki sõitma, aga valmistuma ja pakkima peab nii, nagu sõidaks suusalaagrisse. ausalt, kohutavalt närvi ajab. ja seda on veel vähe öeldud.

Sisenen ohutsooni

Giovanni rääkis ühel õhtul, et ta eks oli talle helistanud. kuulasin, mis ta rääkis, jutt käis rahadest ning mulle meenus seepeale Ritsiku blogis kommentaariumis ühe naise ja ema kommentaar, kus ta ütles, et kui ma ei oleks aastaid jõuga oma laste ja nende isa vahelist suhtlemist elus hoidnud, näiteks helistanud ja palunud, et ta ise lastele helistaks või natuke huvi tunneks, siis ta ei tunneks oma lapsi tänaval ära ka. Tegemist on kõrgharidudega ja aastaid juhtivatel positsioonidel töötanud inimesega.

tähendab, teoorias ma tean tegelikult väga hästi, kuidas see käib. kuidas peaks. et alustuseks tänad ja meelitad ja moosid, kui tubli mees ikka, et rahadega toetab. või siis räägid, kui väga laps tahab koos isaga olla, kuidas ta ikka ootab, kui rõõmus ta on ja nän-nän-näää. ühesõnaga, esmalt korralik uimastav egolaks ja sellelt platvormilt edasi oma rida ajama. ma alati mõtlen, kuidas see küll töötab, sest see on ju ometi nii läbinähtav, kas see oksele ei aja, aga ometi ma tean, et see töötab. pea sada protsenti.

aga mina ei suuda. võin helistada ja nt rääkida, et lapsel oli ratast vaja, ma ostsin, kas mees on nõus toetama. või last isa juurde saatma, kui isa ise huvi tunneb. aga ma ei suuda sinna ette lipitseda, pardon. sest minu arvates ei peaks ma paluma, see peaks olema täiskasvanud mehe oma soov, vastutus- ning kohusetunne.
mõistagi, mõlemapoolsest mõistlikkuse printsiipist lähtuvalt.

aga kui lapse isa pole lapse vastu üheksa kuud kordagi huvi tundnud, siis mina mõtlen, kas lapsel üldse ongi hea sellise inimesega suhelda? iseendal oleks ehk mõnevõrra lihtsam ja mugavam, aga jah. sellepärast ma ilmselt ka nälga sureksin, kui häda käes.