Sunday, March 10, 2019

Kolimine. Kui juba läks.

Keiti Vilms kirjutas, et lapsed ei tea enam, mida tähendab müre ja tilgastanud. Üldse ei imesta. See läheb pmst samasse kategooriasse kingapaeltega. Tahes või tahtmata kipuvad osad tegevused ja nähtused vaikselt ajaloo hõlma vajuma.
Sest olgem ausad, tänapäval peab juba päris arvestatavalt vaeva nägema, et piim tilgastaks. Ma mäletan veel liiga hästi seda jogurtit, millega ma huvi pärast kunagi töö juures katseid tegin. Külmakapis avatuna seistes oli too söödav isegi kuu aega peale avamist, prrrr.....

Aga tilgastanud piima juurest tilgastanud blogile edasi minnes, siis nüüd on nii, et kolin wordpressi üle  Põhjus väga lihtne, mõned kuud tagasi sai ta sõnumi, milles oli muuhulgas ka lause: Blogis seda kajastada pole vaja.
Suppi kuumalt ei lahmita, seepärast ma settisin ja settisin ja mõistin, et jah, mul on sellest tegelikult kõriauguni. Selliseid inimesi käib siin ilmselgelt liiga palju. Isegi kolm-neli on minu jaoks nüüd juba liig.

Wordpress dubleerib mul blogspoti tegelikult juba alates päevast, mil veel Suveplika isa üritas mu blogi ühel öösel oma(tema)voliliselt kustutada, aga jäi õnneks sel juhul parooli taha. Mis oli üks väheseid, kui mitte ainuke, mis mul tema käest päästa õnnestus.

Ja väidetavalt saab wordpressi´s postitusi ka parooli alla panna, mida ma pole seni endale veel selgeks teinud, et kuidas see täpselt käib, aga kui vaja, eks siis tuleb sellega tegeleda.

Kohtumiseni "uues" veebikodus.

Tuesday, March 5, 2019

Klassika, igal kodul on mitu otsa

Kaktuse all, mis minu ellu saabudes oli vaid sõrme pikkune, võib varsti jõule pidada. 
Mina võin siin paguluses ju ving(d)uda, aga taimedele/lilledele paistab see kodu hästi sobivat. Jõulukaktus , kes seni (4.a) on üksnes puuks kasvanud, puhkes esimest korda õide.

Kaunis.

Monday, March 4, 2019

Eile Trumpitas täiega

Eilsest (täht)päevast puges mulle hinge üksnes rahutu ja ebakindel tunne, et meiegi liigume täiskiirusel Brexiti suunas. Kui killuke läänest.
Nibin-nabin suutsime džinni veel pudelis hoida.
Samal ajal, kui Raisakotkad istuvad rahulikult oksal ning vaatavad mõnu ja kahjurõõmuga pealt, kuidas luik-haug-vähk koalitsioon seda lääne vankrit igaüks eri suunas sikutab.

Sunday, March 3, 2019

Vaikselt tiksume

Sajandivanune kaunitar taastumas peale väikest esteetilist iluravi kortsude korrigeerimiseks.

Eile saime lõpuks kätte neli kuud tagasi tellitud telekakapi, uhh, ma ütlen, vajas see ikka kannatust ja närve. Koos sellega saime lõpuks seinale ka kella. See on pärist minu vanatädilt, kes oli paras frukt, aga oma elu ajal siiski väga elus.
Eelmises kollases majas elas ta kohati suht oma elu, lõi tunde, nagu endale meeldis. Praegu tiksub veel üllataval kombel minuti pealt ja pommitab, nagu temalt oodatakse. Ju on õnnelik, et jälle pildile sai, aga kauaks tema heldust jagub, kes teab.

Aastatega olen aru saanud, et (seina)kella tiksumine on üks indikaator, mille järgi võin üsna täpselt määrata oma vaimse tervise hetkeseisundit. Kui tikusmine mind (oluliselt) ei sega, siis on päris hästi.

Öösel kella poole kolme paiku oli Giovanni ta seisma pannud, mul polnud probleemi, sest magan kõrvatrpoppidega (p.s pikaaegse kasutajana soovitan vetsupaberit, kõige pehmem).Hommikul lükkasime pendlile uuesti hoo sisse.
Kui ta suuremat numbrit lööb, paneb Pääsu kõrvad kinni.

Ikkagi uus pereliige, kõigil vajab harjumist.

MRT

Mul oli täna magnetuuring ja tahan siinkohal soovitada kõigile, kes kunagi tulevikus sinna torusse peaksid sattuma: pange soojalt riidesse.
Seal puhus terve see pool tundi selline jahe tuul, et tundsin kogu protseduuri vältel meeletut puudust soojast tekist, nii külm oli.
Tõenäoliselt peab see värske õhk ja ventilatsioon vähendama ärevust ja paanikat, aga mul oli tunne, nagu Eurovisiooni laval esineks.