Friday, November 30, 2018

Juured II

äge pilt, nii ehe, et paaril korral arvati ta olevat kohalik.

vahel võib ta olla ülimalt terav ja vastik, aga täna tuiskas siit läbi ja mõjus kui sõõm värsket õhku. sõi jooksu pealt mu eilsed ahjusaiad, käis pesemas, võttis puhtad riided ja pani kotitäie musti asemele, muljetas, näitas kiiruga pilte ning tormas rongi peale, veel paariks päevaks enne Pudrumägesid Tartusse. paistab, et Tartu on talle nende kuue aastaga armsaks saanud.

alles kuu aja eest tuli ta riigist, mis asub korraga kahel madril. eile naasid juba kahe kursavennaga Aafrika surfi- ja turismiparadiisist. selle juures saab veel igapäevaselt kenasti elada ning arvestatavalt kõrvale panna.
mina mõtlen, et jumal tänatud, et on sõbrad ja pered ja lapsepõlv ja juured ning isamaa. muidu võiks juhtuda, et siinne arstiabi piirdukski suuresti plaastrite peale panemisega.

õnneks lubas ta järgmisest sügisest residentuuri minna. isekas minust, aga mul on kuidagi palju rahulikum, kui lapsed lähedal, st kuskil siin maal ringi toimetavad.

Friday, November 23, 2018

juured


Pääsu on laps, kes sööb lusikaga meepurgist mett, näpuga suhkrutoosist suhkrut ja võipakist võid. sedasi isukalt ja mõnuga, ilma igasuguse süümepiinata
midagi mind ses vaatepildis hullupööra lummab. too ehedus mõjub veganluse taustal nagu maasool. lolli(tava)lt rahustavalt, nagu kõik polekski ses maailmas veel päris lootusetult kadunud.

Sunday, November 18, 2018

Puhas porno

Olete te teinekord vaadanud lastega paare ja mõelnud, et selleks, et neid lapsi saada, peavad need kaks inimest olema omavahel maganud, just see mees ja just see naine? sellele naisele meeldib mees piisavalt, et teda endale nii lähedale lubada ning seda meest erutab naine sedavõrd, et sünniks laps.

spa keskond, kus inimesed poolpaljalt ringi takseerivad, jätab säärase mõtte jaoks veelgi vähem fantaseerimisruumi .

eile, kui me Pääsule väikest vaheldust otsustasime pakkuda, oli veekeskuses teiste hulgas paar kahe väikese lapsega. naine oli väga paks, aga kokkuvõttes lihtsalt paks. ühest küljest päästis teda natuke kindlasti ujumistrikoo ja teisest küljest võib ka olla, et ta oli mehest lihtsalt noorem, et veel ainult paks olla. kuigi mõlema kaalu kohta nii vaevatu liikumise põhjal julgena arvata, et kummalgi polnud vanust palju üle kolmekümne. kui sedagi, sest suur kehakaal tavaliselt üksnes lisab vanusenumbreid.
mehe kaal oli aga kaugel üle paksu, see oli juba lausa inetu. kohe väga inetu. igalt poolt üle ääre ja kõht rippus nagu suur ja raske põll üle ujumispükste ääre. muud detailid jätan siin kohal pigem üldse kirjeldamata.

ma tean, et see pole elus peamine ja lastega olid nad tegelikult väga kenasti, aga no....mis liig, see liig.

nende kahe puhul läks mu mõte aga teineteise veetlemisest märksa kaugemale, juba täitsa praktilise küsimuseni, mis tehnika või nipiga need lapsed üldse valmis on meisterdatud?

Friday, November 16, 2018

Pisuke nõrkushetk

Tere hommikust!

Tere hommikust! Kuidas teil läheb?

Tegelikult ma helistan, et sulle korraldusi jagada, sa tead ju küll, ma ei armasta niisama telefoniga rääkida. Kui sa nüüd arvad, et helistasin selleks, et öelda, et armastan sind, siis sa muidugi eksid. Nii kahju.

No nii, mis ma siis pean tegema?

Ole palun hea ja mine raamatupoodi.

Raamatupoodi, ma ju alles eile käisin seal?

Käisid jah, ma tean, aga esiteks, mulle sa sellest enne minekut ei rääkinud. Ja teiseks, ega ma enne eile õhtut veel teadnud ka, et seda tahan. Alles õhtul Maalehest lugesin.

Mis see siis on?

Tead seda kirjanikult kirjanikule sarja? Vat sealt, Jan Kausi. Ja kui sa seal raamtupoes juba kord oled, siis osta juba samast sarjast Sauter ka. Tegelikult olen seda ka kogu aeg tahtnud.

Olgu.

Ja täna on reede, tule siis veidike varem. Kui saad.

väiksed rõõmud.
mu hing tunneb end siin endiselt nagu asumisel või vangis. kätest jalust seotud. millegi taga kinni. näljas. pidetult ja silmapiirita.

mul pole siin oma kodukohvikut. raamatupoode. sätendavaid lampe. plinkivaid tulesid. suuri põlispuid. väikseid alleesid. jõulutulukesi. purskkaevusid. kangialuseid. nurgataguseid. väikseid parke. lilli. madalaid kivimüüre. tossavate korstnatega puumaju kõrvuti pilvelõhkujatega. koduseid tänavaid. kirikutorne. võõraid tuttavaid inimesi. koeraomanikke, lapsehoidjaid, emasid, isasid. uhkeid ilutulestikke. aknataguseid suuri puid, talvel raagus, kevadel helerohelisi, suvel ees, nagu müür ning sügisel lopsakalt värvilisi. linnatulesid. ega öiseid raagus puude varjusid seintel.
mitte, et ma kõike seda igapäevaselt tarbinuks, aga see teadmine. .

et elu on kohe, ainult ümber nurga. kõik käe jala juures. ilma autota, parkimata.  jalutuskäigu ja rattasõidu kaugusel.
ühel juhul hommikukohvi. teisel pits konjakit.

nüüd on nii, et ainuüksi raamatupoodi minek on omaette ettevõtmine ning ettevalmistus. mõtle ja planeeri. võta auto, sõida vähemalt pool tundi. otsi parkimiskohta. pargi, ära unusta. ja siis sama tagurpidi tagasi.
ilmatu aeg pluss täiesti mõttetu kulu bensiinile ja parkimisele. ainuüksi see teadmine võtab igasugu isu üldse minema hakatagi.

pigem siis juba helistada Giovannile. ja oodata õhtuid, kus on parem ja kergem, saab vähemalt väikseid teeküünlaid akendele panna.


Thursday, November 15, 2018

Kai Aareleid ja Vene Veri

Kui ma eile õhtul kella kuue paiku oma blogi vaatajate arvu nägin, siis mõistsin hetkega, et nüüd on mu nimi kusilt suurelt lavalt läbi käinud. viimati viskas numbri nii kosmilistesse kõrgustesse siis, kui Eveliisi blogisse kommentaari jätsin.

sel korral tiris mind rambivalgusesse aga Indigoaalane. ja nagu ma ta kommentaariumis juba ka mainisin, siis olen meelitaud ta tänust, aga kui ma üldse midagi punastamise ja kokutamiseni pelgan, siis avalikku esinemist ning suurt lava.
seda enam, et tegelikult kuulub see au ja kosmilised numbrid hoopis Maele, kes täpselt sel hetkel, kui mina omi raamatuid laiast maailmast järjekordsesse uude elamisse kokku kolisin, sellest oma blogis kirjutas ning mulle see täitsa juhuslikult kolimise käigus näppu juhtus.

samas, kui juba ütlemiseks läks, siis panen ka omapoolse vaimustuse paberile.

lugesin raamatut kohe peale Köögijumala naine lõpetamist. esimese hooga tundus mulle, et Vene veri jääb siiski lahjemaks, aga ma eksisin.

neid kahte raamatut on keeruline võrrelda, sest oma stiililt on nad sedavõrd erinevad. Köögijumala naine on stiililt selline pehme ja voolav, nagu naine ja kevadveed. ühtlane, rahulik, katkematu, sädelust pilduv ning kergelt hüplev vaikne vulin. kindla alguse ja lõpuga pikk lugu ja jutustus. üldiselt pole see päris minu stiil, sageli kipub see minu jaoks minema liiga paljusõnaliseks ning laialivalguvaks, aga Köögijumala naine oli ses osas meeldiv üllatus ning pigem erand, et seal ei ajanud mitte kuskil(t) üle ääre. suurepärane sõnakasutus, väljendusoskus, mõtted, kujundid ning tegelikult usun, et ka võrratu tõlge. esimest korda oma elus tekkis huvi, kes on raamatu tõlkinud, vähemalt mulle tundus tõlge lausa erakordselt hea.

Kai Aareleid ja tema Vene veri meenutas mulle aga oma stiililt väga Tallinna kaardi ja kompassiga Jan Kaus'i. selline ajateljel hüplik, terav ja nurklik, näpuotsaga ja õhkõrnade vihjetega, udulooris, ükshaaval justnagu juhuslikud ja seosetud mõtisklused ja tähelepanekud, märkamised, millest kokku saab siiski nukker ja vapustavalt kaunis tervik.
lakoolińile stiil, minu lemmik, kus iga jumala sõna sisaldab endas vähemalt kolme ning sellel on kulla kaal. vähem on rohkem, teate ju küll seda?
sõnu napib, aga need vähesed väljavalitud on see-eest nii hoolega nopitud ja mõjusad, et loovad hetkega su silme ette detailse pildi, rohkemgi veel. sõnade taha ja ridade vahele ning tekitavad tohutu tugeva emotsiooni. käed hakkavad värisema, kõht valutama, süda taguma ning veri tõuseb pähe, kuni peavalu ning magamata (öö(de)ni välja. lihtsalt nii hea.

lugeja jaoks arusaadav ja tervik, kirjanikule ehk paras tegemine, et niit, mis lõpuks kogu teksti ühtseks tervikuks kokku peab tõmbama, neis minimaailmades kaduma ei läheks. 

mina olen see, kes omi raamatuid sodib ja alla joonib ja omi (lisa)märkusi ning tähelepanekuid sinna samasse äärtele sodib. viimasel ajal olen hakanud ka alla joonitud kohtade lehekülje numbreid tahakaane siseküljele üles märkima, et soditud kohti vajadusel kiiremini leida. Õnnepalu on pmst ainuke, kelle alla joonimisest ma loobunud olen, sest tema mõtted on peaaegu kogu ulatuses sellised, et oleks minu võimauses, siis tahaksin neid osata peast deklameerida. Vene Verd joonisin ikka lõpuni, aga mida edasi, seda enam tahtsin anda kirjanikule loobumisvõidu, kuna ühest hetkest enam ei piisanud sõnadest, väljenditest ega isegi lõigust, mida alla joonida, vaid oleksin pidanud juba terve novelli ulatuses ühe pika pideva kriipsu ülevalt alla vedama, et kogu mõtet selle ilus ning terviklikkuses üles märkida.

muide, paarkümmend lehekülge enne lugemise lõppu tekkis järsku lausa poole sõna pealt huvi, milline kirjanik välja näeb. mis tänapäeval muidugi vaid mõne klahvivajutuse taga peidus on.

samal õhtul helistasin ka oma isale ning küsisin, kas ta oleks mu palvel nõus raamatu läbi lugema. et mul tekkis suur huvi, mida üks meesterahvas sellest arvab. vaatama sellele, et see on minu arvates nii hingekriipivalt hea, tundub mulle, et see võiks sellisel tormilisel kombel mõjuda üksnes naisele.
või mis te, naised, arvate, kas teie mehed loeksid sellist raamatut?

anyway, eks varsti kuuleb, mis mu isa muljetab, päris põnev kohe!

Sunday, November 11, 2018

Isadepäev


Nii nüüd tuleb isadepäevaõhtu küsimus, see pole lihtsate killast...

Ma tõmbad siis enne veidike hinge...

Parem oleks vist pits konjakit.....


mäletad, mõni aeg tagasi vaatasime üht krimkat, kus oli tüdruk, keda tema vanemad olid koos ta õdede, vendadega 10 aastat kinni hoidnud, nendega ebainimlikult käitunud ning seksuaalselt kuritarvitanud. hiljem leidis too tüdruk kaaslase, kes temaga sama jõhkralt ümber käis, teda alandas, haiget tegi, sest tüdruk vajas seda, ta ei osanud enam teisiti. ning koos tolle noormehega võtsid nad kinni süütuid tütarlapsi, keda poiss vägistas ning seejärel tappis. tüdruku roll oli pealt vaadata ning hiljem koristada.

ja mäletad, seal ülekuulamise laua taga too tüdruk provotseeris politseinikku, et "mäletad ju küll, kui su tütrel hakkasid rinnad kasvama, siis sa mõtlesid, kuidas oleks teda panna?"

mõni aeg tagasi lugesin Sauterit, kes kirjutas oma tütrest nii, kuula nüüd:

...kas ma ei ole siis mõelnud, et võiksin Siskiniga kunagi magada? Olen mõelnud küll. Igasugu mõtted käivad läbi pea. Ja minu meelest peabki need läbi mõtlema, kui nad tulevad. Kes mõtleb läbi hobusega keppimise ilu ja valu, kes oma tütrega keppimise. Kes oma poja või emaga. - - - lmselt oleks vahekord Siskiniga mõeldav siis, kui millegipärast oleks kohutavalt vaja stressi ja survet. Sest seda see kaasa tooks. - - - Isegi kui see olesk kohutav trauma. Traumasid saadakse muustki. Aga nüüd, kus Siss on üheksa, tõmbab füüsiline lähedus temaga ka vähem, kui ta oli, ma ei tea, neli või viis. Võib-olla on see hoopis, et imikuga ongi suur füüsiline lähedus vajalik ja millalgi peab see taanduma. Las ta siis taandub....

ma mõtlen, et võib-olla see ongi normaalne, et sellised mõtted peast läbi käivad. et igasugu mõtted peast läbi käivad. aga ma olin ja olen sellest ülestunnistusest ikkagi veits rabatud, et keegi julgeb need mõtted paberile panna. see ongi vist umbes see koht, kus küsitakse, on see julgus või juba rumalus. ma ei tea, aga ma mõtlen, et kas on?

igal juhul, siit tuleb nüüd küsimus: ma ei tea, polegi vist oluline, mis hetkel, on see siis kahe, nelja, üheksa, viieteist või kahekümne aastaselt, aga ütle, kas kõik tütarde isad mõtlevad ühel suvalisel hetkel, hm, kuidas oleks temaga magada?

ja tegelikult ma saan muidugi aru, et sul on mulle väga raske vastata. kui mitte võimatu.

Thursday, November 8, 2018

Peitus

No otsi üles, kus Suveplika peidus on!
/hüüa talle kuku/

Kukuuu!

Kes see oli....lehm või öökull?

Wednesday, November 7, 2018

Esimene ei söö hapukoort, teine on olnud absoluutselt kõiges kõige mõistlikum (v.a raha kasutamises), kolmas ei taha suppi, neljanda puhul on lihtsam üles lugeda toite, mida ta sööb ja viies keeldus eile rohust

See rohi siin sees.....need rohelised....need ei maitse mulle, teatab Pääsu stoilise rahuga.

varuge kannatust, nagu õpetas kannatlik kaelkirjak, lastega peab (hullumiseni) kannatlik olema, muidu hakkab kõht valutama.

Tuesday, November 6, 2018

Eile õhtul meil kodus Nabitas. ehk retsepti soovitus kõigile minusugustele, kel pea kohati otsas uugab, mida uut vahelduseks perele õhtuks süüa teha

allikas: LP
Toortatra asendasin tavalisega. omalt poolt lisasin retseptile ka Teriyaki Sauce kastet, mida kana valmistamise juures alati kasutan, see annab mõnusat lisamaitset. muu oli pmst sama, kaalumisega juuksekarva loomulikult päris lõhki ei ajanud.

kokku tuli väga maitsev, Giovanni ja Ruudi kiitsid väga. endale ka maitses, Pääsule, tõsi, jäi liialt võõras ja vürtsikas, tema sõi ainult tatart.

kokkuvõttes odav, tervislik, mõistliku ajakuluga ja väga maitsev, period. 
kingituseks boonus, et lihased kasvasid iga ampsuga.

Monday, November 5, 2018

"Siin on mingi lõhn" ehk kuidas me Pääsu pühapäeval loomaaeda viisime

tasakaal
Baabalindude ja kängurude juuurde, nagu tema enne kohale jõudmist loomaaeeda oma vaimusilmas ette kujutas.

kohal olles tõmbasid teda hoopiski puidust sillad, kõikvõimalikud madalamad ja kõrgemad kiviseinad, mille ääri pidi käest kinni hoides (meie tungival nõudmisel) laveerida, metsaalused, talveks suletud seikluspark. ning otse loomulikult ka too naljakas puidust vankrike.
ühesõnaga rippuda ronida, turnida, joosta.

meie korrutasime, vaata, elevant! vaata, elevant ! vaata, elevant, aga tema vahtis ennastunustavalt üksnes meie ümber sahmivaid teisi lapsi.
õhtul küsisin, mis loomi, Pääsu, sa loomaias nägid, tema vastab, elevanti!. jeee ta nägi, pigem kuulis meid Giovanniga niimoodi meeleheitlikult karjumas.

rohkem loomi tal endal ei meenunud. meie abiga siiski lõpuks veel mõned.

Saturday, November 3, 2018

Natuke HIngedepäevast ja hiinlastest


teraapia*
Teate, millega ma ei suuda siin harjuda? Siin on ümberringi arvestatavalt maju, iseenesest mitte kõrged, enamasti kahe-, kolme, neljakordsed, aga arvatavasti ma palju ei liialda, kui ütlen, et umbes 75% akendest tõmmatakse  õhtuti ette pimendavad läbipaistamatud rulood ning üejäänud akende ees on kas väga häguselt läbipaistvad või siis päris valgust läbilaskmatud rasked kardinad. saan aru inimeste privaatuse vajadusest, aga see tekitab mus välja vaadates kogu aeg tunde, nagu elaksin ühiselamus ning samal ajal on selles ka midagi hirmutavalt hitchcocklikku.

eile näitaks nägin ainult ühel aknal põlevat küünalt. samal ajal, kui paar päeva tagasi aga prõmmis me uksel kommvõipomm. sellised seigad mõjutavad mu meeleolu oluliselt enam, kui mulle meeldiks. ma tegelikult ju tean, et me sinnapoole liigume, aga ilmselt on mul siiani olnud lihtsalt õnne elada kohtades, kus see kordades vähem silma ja kõrva karjub. ilmselt on mul lihtsalt vedanud end seeläbi petta, kui muidugi pea liiva alla peitmist saab pidada enese petmiseks, kui ise midagi probleemi paremaks muutmiseks ette võtta ei saa

vähemalt raamatutesse saab põgeneda. kui Giovanni mult nädalakese tagasi küsis, mida ma tahaksin (oodates sel hetkel muidugi vastuseks midagi päevakajalisemat), siis vastasin, et kui sa nii küsid, siis raamatut lugeda. mõni aeg tagasi olin just mõelnud, et kui saaksin, siis tänasel hetkel ainult loeksin ja loeksin ning ühel päeval, kui Pääsu peaks lasteaeda minema, tahaksin lihtsalt koju jääda ja suures plaanis päevad läbi lugeda. ma ei tea, kaua see võiks kesta, kuu, kaks või koguni neli, aga kui saaksin, siis just see oleks see, mida ma praegu kõige enam sooviksin.

mõned päevad tagasi sain läbi raamatu Köögijumala naine. nüüd, kus meil on ruumi, sain lõpuks kokku vedada ka oma ilma peal laiali olnud raamatud ning leidsin, et nende seas leidub veel üksjagu häid raamatuid, mida ma jõudnud lugeda.

see raamat oli kohutavalt hea, just nimelt kohutavalt hea. kohati nii julm, et lugeda saab sellist asja vist ainult seetõttu, et see on juhtunud nii kaugel ning normaalsele inimese jaoks lihtsalt niiiiii ebainimlikult jõhker ja julm, et ainult see teebki nende kohtade lugemise võimalikuks.

mina oma mätta otsast võtaksin selle raamatu kokku just nende paari lausega,  ära löö kirpu tiigri pea peal!, ehk ära lahenda üht muret, et saada kaela suurem.

mulle imponeeris tohutult see väline rahu ja teadlikkus, kuidas peategelane sel ajaperioodil oma elule lähenes. oh ei, ta polnud kaugeltk tundetu ega leppinud sellega, aga kõige kiuste säilitas ta ka neis ebainimlikes oludes ja jõhkruses, paljuski paratamatuses, selle vähese väärikuse ning selgroo, mis võimalik. alati pole võimalik olukorda kohe muuta, aga sul on kindel teadmine, et niipea, kui olud vähegi  võimaldavad või oled ise tugevam ning suudad uutes oludes kaitsta ka endast väetimaid, siis sel hetkel sa teed seda. ning isegi, kui selleks tuleb oodata teinekord ka aastaid, on see ilkkagi kordades parem, kui üldse mitte kunagi.

omal moel andis see raamat mulle ka vastuse, kuidas on võimalik edasi elada inimesel, kes kaotab korraga kolm last. kõik kindlasti ei suuda ja seda ei saa neile kindlasti ette heita või pahaks panna, aga vähemalt mõnel juhul on see võimalik ja nüüd ma ehk mõistan, mida selleks vaja läheb

päev hiljem võtsin kätte Mae soovitatud raamatu Vene veri, mis mul täitsa üllatuslikult samuti kolimise käigus välja tuli. omamoodi isegi võrreldavad raamatud, ses osas, et paljuski käib jutt minevikus toimunud sündmustest.
suurim erinevus seisneb aga selles, et ühel juhul on su kõige lähedasem inimene koletis, teisel juhul aga mõistev, toetav ja armastav tugi ja kaaslane. ning just see on elus see võti, mis rasketest aegadest ja muredest üle saamisel aitab. sind ümbritseva maailma koledustest ning koletistest on võimalik võitu saada, kui on vähemalt üks inimene, kes sind mõistab, kellele saad loota ja kindel olla.
teiseks kultuuur. loen ja mõtlen, et kannatus kannab endas vist ka kultuutiliselt  erinevaid omadusi. kui näiteks hiinlaste puhul paistavad need olema tohutu alandlikkus ja leplikkus, siis eestlase kannatlikkus koosneb pigem visadusest, jonnist ning trotslikkusest. venelasel on see segu ühes ja teisest, aga temal lisandub veel miski vitaalsus ning klaasitäis viina.

* sõbranje küsis mult FB-s mu uut profiilpilti nähes, "no mis see on?.  selgituseks siis, et fotol on osa mu pimeduse vastasest teraapiast, mida ma kaks päeva tagasi peaagu kolm tundi kivi kivi haaval läikima lõin. kolm tundi, saate aru.