Saturday, November 3, 2018

Natuke HIngedepäevast ja hiinlastest


teraapia*
Teate, millega ma ei suuda siin harjuda? Siin on ümberringi arvestatavalt maju, iseenesest mitte kõrged, enamasti kahe-, kolme, neljakordsed, aga arvatavasti ma palju ei liialda, kui ütlen, et umbes 75% akendest tõmmatakse  õhtuti ette pimendavad läbipaistamatud rulood ning üejäänud akende ees on kas väga häguselt läbipaistvad või siis päris valgust läbilaskmatud rasked kardinad. saan aru inimeste privaatuse vajadusest, aga see tekitab mus välja vaadates kogu aeg tunde, nagu elaksin ühiselamus ning samal ajal on selles ka midagi hirmutavalt hitchcocklikku.

eile näitaks nägin ainult ühel aknal põlevat küünalt. samal ajal, kui paar päeva tagasi aga prõmmis me uksel kommvõipomm. sellised seigad mõjutavad mu meeleolu oluliselt enam, kui mulle meeldiks. ma tegelikult ju tean, et me sinnapoole liigume, aga ilmselt on mul siiani olnud lihtsalt õnne elada kohtades, kus see kordades vähem silma ja kõrva karjub. ilmselt on mul lihtsalt vedanud end seeläbi petta, kui muidugi pea liiva alla peitmist saab pidada enese petmiseks, kui ise midagi probleemi paremaks muutmiseks ette võtta ei saa

vähemalt raamatutesse saab põgeneda. kui Giovanni mult nädalakese tagasi küsis, mida ma tahaksin (oodates sel hetkel muidugi vastuseks midagi päevakajalisemat), siis vastasin, et kui sa nii küsid, siis raamatut lugeda. mõni aeg tagasi olin just mõelnud, et kui saaksin, siis tänasel hetkel ainult loeksin ja loeksin ning ühel päeval, kui Pääsu peaks lasteaeda minema, tahaksin lihtsalt koju jääda ja suures plaanis päevad läbi lugeda. ma ei tea, kaua see võiks kesta, kuu, kaks või koguni neli, aga kui saaksin, siis just see oleks see, mida ma praegu kõige enam sooviksin.

mõned päevad tagasi sain läbi raamatu Köögijumala naine. nüüd, kus meil on ruumi, sain lõpuks kokku vedada ka oma ilma peal laiali olnud raamatud ning leidsin, et nende seas leidub veel üksjagu häid raamatuid, mida ma jõudnud lugeda.

see raamat oli kohutavalt hea, just nimelt kohutavalt hea. kohati nii julm, et lugeda saab sellist asja vist ainult seetõttu, et see on juhtunud nii kaugel ning normaalsele inimese jaoks lihtsalt niiiiii ebainimlikult jõhker ja julm, et ainult see teebki nende kohtade lugemise võimalikuks.

mina oma mätta otsast võtaksin selle raamatu kokku just nende paari lausega,  ära löö kirpu tiigri pea peal!, ehk ära lahenda üht muret, et saada kaela suurem.

mulle imponeeris tohutult see väline rahu ja teadlikkus, kuidas peategelane sel ajaperioodil oma elule lähenes. oh ei, ta polnud kaugeltk tundetu ega leppinud sellega, aga kõige kiuste säilitas ta ka neis ebainimlikes oludes ja jõhkruses, paljuski paratamatuses, selle vähese väärikuse ning selgroo, mis võimalik. alati pole võimalik olukorda kohe muuta, aga sul on kindel teadmine, et niipea, kui olud vähegi  võimaldavad või oled ise tugevam ning suudad uutes oludes kaitsta ka endast väetimaid, siis sel hetkel sa teed seda. ning isegi, kui selleks tuleb oodata teinekord ka aastaid, on see ilkkagi kordades parem, kui üldse mitte kunagi.

omal moel andis see raamat mulle ka vastuse, kuidas on võimalik edasi elada inimesel, kes kaotab korraga kolm last. kõik kindlasti ei suuda ja seda ei saa neile kindlasti ette heita või pahaks panna, aga vähemalt mõnel juhul on see võimalik ja nüüd ma ehk mõistan, mida selleks vaja läheb

päev hiljem võtsin kätte Mae soovitatud raamatu Vene veri, mis mul täitsa üllatuslikult samuti kolimise käigus välja tuli. omamoodi isegi võrreldavad raamatud, ses osas, et paljuski käib jutt minevikus toimunud sündmustest.
suurim erinevus seisneb aga selles, et ühel juhul on su kõige lähedasem inimene koletis, teisel juhul aga mõistev, toetav ja armastav tugi ja kaaslane. ning just see on elus see võti, mis rasketest aegadest ja muredest üle saamisel aitab. sind ümbritseva maailma koledustest ning koletistest on võimalik võitu saada, kui on vähemalt üks inimene, kes sind mõistab, kellele saad loota ja kindel olla.
teiseks kultuuur. loen ja mõtlen, et kannatus kannab endas vist ka kultuutiliselt  erinevaid omadusi. kui näiteks hiinlaste puhul paistavad need olema tohutu alandlikkus ja leplikkus, siis eestlase kannatlikkus koosneb pigem visadusest, jonnist ning trotslikkusest. venelasel on see segu ühes ja teisest, aga temal lisandub veel miski vitaalsus ning klaasitäis viina.

* sõbranje küsis mult FB-s mu uut profiilpilti nähes, "no mis see on?.  selgituseks siis, et fotol on osa mu pimeduse vastasest teraapiast, mida ma kaks päeva tagasi peaagu kolm tundi kivi kivi haaval läikima lõin. kolm tundi, saate aru.

1 comment:

Emmeliina said...

Loo algus tegi kurvaks, mõtlen neid kortermaju. Muuseas, ilma kirjelduseta mõtlesin, et tegemist mingi põllupealse uusarendusega. Ka minu blogis kurtis üks tundmatu Anonüümne küünalde vähesuse üle akendel ja võõrkultuuri sisseimbumist.