"Siin on mingi lõhn" ehk kuidas me Pääsu pühapäeval loomaaeda viisime

tasakaal

Baabalindude ja kängurude juuurde, nagu tema enne kohale jõudmist loomaaeeda oma vaimusilmas ette kujutas.

kohal olles tõmbasid teda hoopiski puidust sillad, kõikvõimalikud madalamad ja kõrgemad kiviseinad, mille ääri pidi käest kinni hoides (meie tungival nõudmisel) laveerida, metsaalused, talveks suletud seikluspark. ning otse loomulikult ka too naljakas puidust vankrike.
ühesõnaga rippuda ronida, turnida, joosta.

meie korrutasime, vaata, elevant! vaata, elevant ! vaata, elevant, aga tema vahtis ennastunustavalt üksnes meie ümber sahmivaid teisi lapsi.
õhtul küsisin, mis loomi, Pääsu, sa loomaias nägid, tema vastab, elevanti!. jeee ta nägi, pigem kuulis meid Giovanniga niimoodi meeleheitlikult karjumas.

rohkem loomi tal endal ei meenunud. meie abiga siiski lõpuks veel mõned.