 |
Üksinduse vastumürk minu sahtlis |
Nii, Giovanni on siis läinud. eile õhtul lehvis veel korraks kodust läbi, andis mulle peoga lohutus šokolaadi ja kadus.
Eile käisin tunnikese hambaarstil. ema hoidis Käpikut, mis muide pole hetkel sugugi mitte kõige lihtsam ülesanne. Käpik on närb sööja ja sama närb päevane magaja. teeb omi pooletunniseid sutsakaid ja üleval olles on aina käed pikalt paremale:
emme ja emme. aga tunnikese said nad ikka siin kuidagi hakkama. ema ütles küll, et
ongi juba ärahellitatud:) tühja ta on, mina ikka usun, et pigem hambad. ja kui ongi, siis olgu. kuida sa Käpikut siis ei hellita.
hambaarsti juures selgus, et pooleteist aastaga null auku. ainult väike iluravi ja oligi kõik. ise olen ülimalt rahul. oskan selle kirjutada üksnes hambaniidi arvele, mida viimased aastad suhteliselt järjepidevalt kasutanud olen.
õhtul käisin veel ühe tunnikese Suveplika klassikoosolekul. vist süümepiinadest, sest Ruudi klassijuhatajat pole ma muide näinudki. selle tunnikese Käpik õnneks magas maha. ema jalutas temaga õues. seal võib juhtuda, et ta magab koguni kuni poolteist tund jutti. eile tuli täpselt see vajalik kuuskümmend minutit täis. mul oli hea meel, palju see ema ikka jaksab.
koosoleku võiks kokku võtta lausega, et ei midagi uut siin päikese all. lapsevanemad on täna juba enamuses minust loomulikult nooremad. suurem osa jääb sinna kolmekümne kanti. veidi alla ja peale. kolm-neli vanemat. tõenäoliselt needki minust suts nooremad, aga pead ma päris selle eest anda ei julge. ma arvan nii.
õpetaja oli kindlasti sellest pundist kõige vanem. alguses tundus nagu pisut kuiv, aga lõpu poole läks paremaks. vaikse, mõtliku, malbe ja rahuliku olemisega.
mis see malbe veel tähendab, uuris hiljem Suveplika, kui talle koosolekut ümber jutustasin. nagu alati olid vanemate hulgas ka mõned tähtsad emad. mis enam ammu ei üllata. ja kui üldse, siis kõige suurem üllatus
oli minu jaoks sõnum, et
lapsed tahavad ainult makarone, paljalt. kokk rääkivat, et
ei jõua neid nii palju keeta, kui lapsed ära sööksid. kartulid, kastmed ja salat on täielikult
out. vabatahtlikult ei võta neid enamasti keegi.
õhtu oli suht-koht rahulik. kella üheksaks mõlemad plikad magasid. mida sõin oma juustuga ahjuleivad, ühe jäätsise ning kobisin õige pea Käpiku kaissu
Sensat lugema. Käpik tõusis täna pool tunnikest hiljem kui tavaliselt, st veidi enne seitset. Suveplika saabus meie voodisse täpselt kell seitse.
Suveplikal täna õnneks tavalist koolipäeva polnud. kooli pidi jõudma alles kella kümneks, kust nad mõneks tunniks Kadriorgu jalutama läksid. äraütlemata mõnus. kuidas ma ei armasta seda
kiire-kiire-kiire, mis tavalistel koolipäeva hommikutel kell seitse lahti läheb. jõudsime täna hommikusöögiks rahulikult isegi putru keeta.
Käpik on paar viimast päeva suhteliselt rahutult ja kärsitult end üleval pidanud. ma usun, et need
on hambad. rõhutan veel kord. söömisest hoolib veel vähem, kui tavaliselt. paigal praktiliselt ei püsi. pidevas liikumises. käputab jälle kuskile toe najale ja aina ajab end püsti. ongi oma aastale kohaselt nagu üks väike ahvipärdik. teine koht on muidugi minu süles, kus talle veel rohkem meeldib. seal ta vist elakski, kui saaks. st, kui mina jaksaks.
lõunasöök on õnneks eilsest olemas. jõudsin tolmuimejaga toad üle käia ja vaibad kloppida. vannitaos jäi koristamine pooleli. praegu ka ei raatsi lõpetada, näpistan selle aja nahaalselt endale. ema tuli siia. läks Suveplika ja Käpikuga õue. ainult sellepärast saangi siin korra aja maha võtta ja blogistada. tavaliselt vaatan neljapäeval Käpiku magamise ajal ka Pilvede all järgi. aga täna pole veel jõudnud.
üldiselt läheb hetkel päris kenasti. lähen nüüd vannituba
lõpetama. jälle vist süümepiinad.