Teine päev. õigemini hommik. öö oli ka vahel. küll ainult nime poolest.

Varahommikune Käpik

Tänast ööd küll päris ööks pidada ei saanud. Käpik on viimastel kuudel ka muidu usin öine tissitaja olnud. aga täna öösel oli ta veel lisaks rahutu ka. igal juhul oli meie tänane äratus midagi enne kuut. kohe ma kella ei vaadanud, seepärast täpselt ei tea. aga kui seda tegin, oli kell 6.12. igal juhul väga pime oli veel. ning alguses nägin üksnes Käpiku tumedaid silmi.
ma ei mäleta, et oleksin õhtul kohvi joonud, aga und ei tulnud mitte teps. nii äge ilm oli. tuulutas ja tormas. me elame praegu üürikas, kus akende taga on puudeladvad, mistõttu avaneb praegu veel eriti ilus vaatepilt. isegi Käpikut võlub see rohkem, kui kõik ta mänguasjad kokku. kuigi puid on ta tähelepanelikult põrnitsenud algusest saati.
õhtul käisin keldris. vahetasin Käpiku beebikäru istekäru vastu. ning leidsin sealt ühtlasi ka väikse laualambi. kelder on suur ja omanikul on seal ohtrasti igasugu vahvaid vidinaid. just sellist pudi-padi kraami, mis minusugusele harakale sobib. tarisin lambikese üles ning panin Ruudi kambrisse, akna peale. arvatavasti peaks lambil olema ka kuppel, aga kui Ruudi õhtul koju jõudis, siis ütles ta, et talle sobib see väga hästi nii ka.

Ruudi toa aken jääb otse meie magamistoa kõrvale, mis tähendab, et kui magamistoas tule ära kustutasin, siis ta aknal olev lamp valgustas ka meie akna tagust. ja kus sa siis und saad, kui selline värviline möll akna taga ning voodis teki alla nii mõnus soe.

hommikul palusin Ruudit, et ta Suveplikat kooli saadaks. mulle tundus täna kuidagi veidi trööstitu Suveplikat nii vara sinna sügise kätte saata. see tähendas Ruudile kümme minutit varem ärkamist. uksest välja astudes ta möödaminnes küsis küll et kas Suveplika mitte ei hakanud juba üksi hommikuti kooli minema. aga nõustus teda sellele vaatamata saatma  ainult ühe ütlemise peale. ma ei imesta. Ruudi ongi hea, minu poistest kahtlemata kõige kannatlikum ja leplikum.

Esimene päev. beebimajanduse argipäev. ehk chocolonely

Üksinduse vastumürk minu sahtlis

Nii, Giovanni on siis läinud. eile õhtul lehvis veel korraks kodust läbi, andis mulle peoga lohutus šokolaadi ja kadus.

Eile käisin tunnikese hambaarstil. ema hoidis Käpikut, mis muide pole hetkel sugugi mitte kõige lihtsam ülesanne. Käpik on närb sööja ja sama närb päevane magaja. teeb omi pooletunniseid sutsakaid ja üleval olles on aina käed pikalt paremale: emme ja emme. aga tunnikese said nad ikka siin kuidagi hakkama. ema ütles küll, et ongi juba ärahellitatud:) tühja ta on, mina ikka usun, et pigem hambad. ja kui ongi, siis olgu. kuida sa Käpikut siis ei hellita.
hambaarsti juures selgus, et pooleteist aastaga null auku. ainult väike iluravi ja oligi kõik. ise olen ülimalt rahul. oskan selle kirjutada üksnes hambaniidi arvele, mida viimased aastad suhteliselt järjepidevalt kasutanud olen.

õhtul käisin veel ühe tunnikese Suveplika klassikoosolekul. vist süümepiinadest, sest Ruudi klassijuhatajat pole ma muide näinudki. selle tunnikese Käpik õnneks magas maha. ema jalutas temaga õues. seal võib juhtuda, et ta magab koguni kuni poolteist tund jutti. eile tuli täpselt see vajalik kuuskümmend minutit täis. mul oli hea meel, palju see ema ikka jaksab.
koosoleku võiks kokku võtta lausega, et ei midagi uut siin päikese all. lapsevanemad on täna juba enamuses minust loomulikult nooremad. suurem osa jääb sinna kolmekümne kanti. veidi alla ja peale. kolm-neli vanemat. tõenäoliselt needki minust suts nooremad, aga pead ma päris selle eest anda ei julge. ma arvan nii.
õpetaja oli kindlasti sellest pundist kõige vanem. alguses tundus nagu pisut kuiv, aga lõpu poole läks paremaks. vaikse, mõtliku, malbe ja rahuliku olemisega. mis see malbe veel tähendab, uuris hiljem Suveplika, kui talle koosolekut ümber jutustasin. nagu alati olid vanemate hulgas ka mõned tähtsad emad. mis enam ammu ei üllata. ja kui üldse, siis kõige suurem üllatus oli minu jaoks sõnum, et lapsed tahavad ainult makarone, paljalt. kokk rääkivat, et ei jõua neid nii palju keeta, kui lapsed ära sööksid. kartulid, kastmed ja salat on täielikult out. vabatahtlikult ei võta neid enamasti keegi.

õhtu oli suht-koht rahulik. kella üheksaks mõlemad plikad magasid. mida sõin oma juustuga ahjuleivad, ühe jäätsise ning kobisin õige pea Käpiku kaissu Sensat lugema. Käpik tõusis täna pool tunnikest hiljem kui tavaliselt, st veidi enne seitset. Suveplika saabus meie voodisse täpselt kell seitse.
Suveplikal täna õnneks tavalist koolipäeva polnud. kooli pidi jõudma alles kella kümneks, kust nad mõneks tunniks Kadriorgu jalutama läksid. äraütlemata mõnus. kuidas ma ei armasta seda kiire-kiire-kiire, mis tavalistel koolipäeva hommikutel kell seitse lahti läheb. jõudsime täna hommikusöögiks rahulikult isegi putru keeta.

Käpik on paar viimast päeva suhteliselt rahutult ja kärsitult end üleval pidanud. ma usun, et need on hambad. rõhutan veel kord. söömisest hoolib veel vähem, kui tavaliselt. paigal praktiliselt ei püsi. pidevas liikumises. käputab jälle kuskile toe najale ja aina ajab end püsti. ongi oma aastale kohaselt nagu üks väike ahvipärdik. teine koht on muidugi minu süles, kus talle veel rohkem meeldib. seal ta vist elakski, kui saaks. st, kui mina jaksaks.

lõunasöök on õnneks eilsest olemas. jõudsin tolmuimejaga toad üle käia ja vaibad kloppida. vannitaos jäi koristamine pooleli. praegu ka ei raatsi lõpetada, näpistan selle aja nahaalselt endale. ema tuli siia. läks Suveplika ja Käpikuga õue. ainult sellepärast saangi siin korra aja maha võtta ja blogistada. tavaliselt vaatan neljapäeval Käpiku magamise ajal ka Pilvede all järgi. aga täna pole veel jõudnud.

üldiselt läheb hetkel päris kenasti. lähen nüüd vannituba lõpetama. jälle vist süümepiinad.

Täiskasvanuks olemise postitustest inspireeritud postitus

Viisin ühel õhtul kotitäie riideid taaskasutusse ning leidsin sealt Suveplikale hästi paraja suurusega kausikese. temaatiline veel pealegi. tänaseks on ta sellelt juba söönud nuudleid ketšupiga, piimasuppi, krõpsu piimaga. ning ma usun, et ka mu tänane plaanitav lõunasöök: kotlet, kartul, kaste passib kausist kenasti süüa. Suveplika on rahul. ja mina olen veel rohkem rahul. lihtsalt hullupööra rahul. nii äge, kas pole.

samal ajal olen täiesti rahulolematu, et Giovanni õhtul nädalaks ära peab sõitma. terveks nädalaks, jumal küll. esimene päev on raske, minekud on alati kõige raskemad. teine, kolmas päev on isegi pisut mõnusad ja teistmoodi, vahelduseks ka natuke oma aega ja ruumi. aga sealt edasi hakkan juba ootama, ma tean. aina rohkem. kuni lõpuks loen tunde. ühesõnaga, ma ei taha sellele rohkem mõelda. hakkan lihtsalt päev päeva haaval minema.

viimased päevad ma ei suutnud ja korra päevas ikka Giovannile ütlesin ka: ma ei taha, et sa lähed. täna öösel valasin isegi paar krokodillipisarat. vanasti ma nii ei teinud ega käitunud. olin ikka tubli nagu peab. ma nüüd ei teagi, millal ma siis rohkem täiskasvanu olin:)

- - -

Giovanni ümiseb meil viimased päevad ühtäkki väikest viisikest:

tere hommikust
tulen tammikust
toon kaasa sooja sepikut...

ma ei tea, kust see tal see niimoodi lihtsalt tuli. aga tuli. vanaema vist laulis nii, räägib ta ise.

sama ühtäkki hakkas ta Pääsu-Beebit pühapäeva õhtul Käpikuks kutsuma. mulle meeldib, see kampsun sobib talle. ja see nimi ka, räägib Giovanni. sobib jah. Käpik hakkas Pääsu-Beebile kohe külge.

mõtted ja laulud kisuvad vägisi tubasemaks ja topilisemaks. talv vist läheneb.

eile juhtusin lugema vana Arterit, mille ema mulle andis, milles Kristi Kallas kirjutab muuhulgas lühidalt ka sellest, kuidas nad ema ja vanaemaga Siberisse küüditati. tegelikult ma juba ammu tean, et ei tohiks selliseid asju lugeda. mõistusega saan aru, et see on olnud ja ma ei saa sinna midagi parata. mitte midagi muuta. aga ometi jäävad need ebainimlikud kannatused ja valu, mida inimesed on pidanud üle elama päevadeks piltidena mu silme ette ning mõtetesse painama. ma ei oska end selle eest ikka veel kaitsta.

öösel nägin unes, et olin kuskil, kus oli palju inimesi. mingil hetkel tekkis inimeste hulgas ärevus ja rahutus ning kogu inimmass hakkas ühes suunas liikuma. kuulsin kuskilt, et venelased on jõudnud juba Tartusse ning on peagi Tallinnas. mind haaras täielik hirm ja paanika, kus mu lapsed on. kas julgen jääda nendega koju või peaksin minema kuskile mujale. kartsin, et meid võidakse lahutada. et nad rebitakse mu käest ära.

ärkasin üles. magu valutas. puusaliigesed. põletav pissihäda. nagu põiepõletik. kael oli kange. pea tuikas. süda paha. mul oli tunne, et polnud kohta, kust poleks valutanud ning olemine oli tinaraske.

hommikul, kui Käpik kell pool seitse silmad avas ja meile suurelt ja õnnelikult kahele poole naeratas. nagu ainult beebid seda oskavad. siis vaatasin teda ja meest hoopis teise pilguga. teate ju küll. täpselt nagu alati peale selliseid lugusid ja unenägusid. tohutu rahu ja tänutundega.

mõtlesin, kas eile õhtune Plekktrumm ja see, kuidas ja mida Nora Pärt rääkis. kas see ehk natuke pehmendas ja tasakaalustas eelnevat.
aga vist mitte. kuigi ta mõjus mulle nagu teraapia. nagu soe ja rahustav käsi, mis paitab. soovisin, et oleksin saanud teda kuulata veel ja veel ja veel. ometi muutis see mind teistpidi ka väga kurvaks. mõtlesin samaaegselt, et seda jääb väheks. selliseid inimesi ning suhtumist jääb ilmselgelt väheks, et maailma päästa.

mis tähendab, et võib-olla vastupidu. too killuke headust ja armastust sinna kurjuse ja vägivalla otsa mõjus hoopis nagu hüüdja hääl kõrbes. nii jõuetu ja vaevukuuldav. et võimendas kogu seda koledust ja lootusetust mu sees veelgi.

mis omakorda tõi meelde, et ema rääkis, et pessimist näeb surnuaias riste ja optimist plusse. ja et Andrus Vaarik ütles kunagi ühes usutluses, et selles maailmas jäävad ellu need, kes suudavad kohaneda.
njah. ma nüüd ei teagi, mis saab.

Ooooo

"Mõtlesin, et sa vist ei küsigi seda mitte kunagi. muide, kas võiksin siis juba su nime ka endale saada?"
"Nooo, kohe nii palju...."
"Jäägu see siis mu elu viimaseks rumaluseks."

"Mmm, joome selle peale ühe sooja tee..."

Pööripäeval

Ilutegija: Gerli Merisalu

...me oleme kahekesi keerulised
ja
iga lihtsus selle sees teeb õnnelikuks...

Kodukakandid

Pääsu-Beebi on oma elu esimeses palavikus ning me pole seepärast mõned päevad toast välja saanud. täna hommikul läksin alt postkastist lehti tooma. lükkasin trepikoja ukse korraks lahti ja tõmbasin suure sõõmu värsket õhku: see oli nii rammusalt kosutav ja lõhnas nagu....vabadus.

7

"Tunnista, et sa hoiad Pääsut rohkem."
"Mis jutt see on? kust sa seda võtad?"
"No tunnista!"
"Kust sa seda võtad? Kas keegi räägib nii? Mõni sõber? Vanaema?"
"Ei, multifilmist."

mulle juba ammu tundub, et vanemad pole laste kasvatamisel nii palju hädas aja ja raha puudusega. kui väsinud ja jõuetud pidevast võitlusest tarbimisühiskonnaga, mis ustest ja akendest jõuga sisse murrab. see on ebanormaalne, kui palju ressursse see igapäevaselt võtab: aega, jõudu, tuju.
täiskasvanunagi pead endale pidevalt meelde tuletama, mis meiega tehakse. miks inimesed nii- või naamoodi käituvad. aga püüa sa seda lastele selgitada. miks ja kuidas see toimib ning tööle hakkab.

Suveplikal on täna sünna. kuigi soov ja tahe oli suur, läks hommik jällegi untsu. aga loodetavasti päeva peale klaarib ära. sageli õnneks klaarib.
ma mäletan, et keegi kunagi kirjutas uuringust. et kui vanemad ka murduvad ning loobuvad. siis ongi kõik persses.

Alternatiivravi: tableti asemel söö raamatuid.

Lugesin noort Õnnepalu ja minu arvates on siin diagnoos valge inimese probleemile:

läksin ja ostsin nurga pealt araablase käest kolm õuna, ühe punase, ühe rohelise ja ühe kollase. see on lihtsalt naeruväärne: tuleb mingi tuju ja sa teed selle teoks. võtad ainult taskust viis franki või tuhat franki ja sa ei teagi enam, mis oma eluga peale hakata.

no ja nii tahaks veel millestki lobiseda, aga vara veel. kasvatan iseloomu:)

Eritellimus. ehk koduperenaise soovil, minu tahtel...

Ruumi oli vähe. ruumi jääb ajaga alati vähemaks, olete märganud? ning Giovanni tegi meie praepannidest trummikomplekti.
peaaegu nagu Peeter Oja laulus juba!

- - -

On hommikuid, kus juba esimesel hetkel silmi avades on nii paganama halb ja raske, et you have absolutely no idea. mitte halli aimugi. millise valemiga õhtuni vastu panna.
kergenduseks üksnes teadmine, et selliseid päevi on elus varemgi ette tulnud.

täna oli täpselt see päev. toore jõu ja hammastega vedasin välja.
nii. kuradima. raske. oli.

siis, kui Beebi on majas

Varased hommikud. Pääsuga.

armastan hakke ja hommikuid
tuvide kuugavat kõnet.
armastan hakke. ja imestan,
kui kaua küll magavad mõned.
homme on teisem see päevahakk.

homme on võib-olla raju.
vanem on maailm. ja vanem on hakk,
kuigi kõik seda ilmselt ei taju.

mul on kahju teist, armetud magajad,
et kõik te seda ei tunne.
ja sestap' ma laulan, et kostaks see
teie haprasse hommiku unne.

/Tõun. ehk Tõnu Timm/

Puhas kius

Kuna mul väga sügavmõttelisteks postituseks aega ilmselgelt napib, siis ütlen kohe ära, et mul on selline ülimalt vinge naabrinaine. et kui teda vaadata. siis tahakski nagu teda vaatama jääda. ning kõigele lisaks on ta veel sellise ülimalt mõnusa ja vaba olemise ning suhtlusmaneeriga samuti.

see, kui ta jälle oma rattaga sealt kurvist välja vuhiseb. tennad jalas, kontorikingad ratta ees olevas korvis. jälle üks-ta-kipam-kui-teine kleit seljas (ma ei ole veel näinud ühtegi, mida ma kohe endale ei tahaks). mõnusalt enesega rahulolev (põhjusega!), aga seejuures mitte raasugi ülbe nägu peas.
kui te vaid näeks. usuksite isegi, et ma ei liialda.

muidugi olen otsinud. puhtast kadedusest loomulikult. kuid pole tema juures kuni tänaseni kahjuks tuvastanud mitte üht viga. vastupidi, aina paremaks läheb. no ta on täpselt selline, nagu ma olla tahaks.

eks õige pisut lisab õli tulle seegi, et Päskini isa läheb iga jumala kord peegli ette juukseid kammima, kui teda näeb. just nagu Visnik kirjutas, et your actions always speak louder than your words. teisipidi muidugi, kinnitab see veel kord üksnes seda, et ma ei liialda.

ühesõnaga, teate kui keeruline, kui keegi selline pidevalt su silme all virvendab.

mõnda taolised olukorrad motiveerivad. õnnelikud inimesed, ma ütlen. aga mina olen nii väike tegelane küll, et mind ajab ikka parasjagu endast välja. pluss kurvaks muudab ka.
just see, kuidas ma tema kõrval kohe kolinal koledaks kokku kukun. ajab ju närvi?

olgem ausad. kooliga läkski nii, nagu ma tegelikult pelgasin.

Rääkisin mõned päevad tagasi messengeris oma lapse- ja koolipõlve sõbrannaga, kelle kolmas laps alustas sel sügisel samuti kooliteed. justnagu Suveplikagi. sel tüdrukul on kaks, tänaseks juba suurt ja väga tubli venda. tüdruk ise aga jäi peale esimest paari päeva kopsupõletikku.  ema kirjutas mulle, et tüdrukuke on üliõnnetu, et kodus peab istuma. talle väga koolis meeldis. kirjutas veel, et alles nüüd, kolmanda lapsega saab tunda seda tunnet, et laps tahab õppida, tahab koolitöid ilusti teha. poiste puhul oli ta alati mõelnud, et ei mingit kooliasjade sättimist, imelikud lapsed. neil täiesti ükskõik, kuidas need välja näevad.

jah, minul tuleb ses osas vist Päskinile loota. vaatamata sellele, et Suveplika on tüdruk, siis pole ta kraadigi kooli- ja ilulembesem, kui ta kolm suuremat venda. poolteist nädalat peale kooli algust tõuseb ta hommikuti ikka veel sama lauluga nagu lasteaias käies: kas ma siis ei pea täna kooli minema? täna hommikul oli ta pahane, et ta üles ajasin: tal oli uni.

lisaks lõi tal üks päev enne kooli algust ühe näopoole paigast. põrutasime EMOsse: ühe näopoole halvatus. nädala hiljem selgus, et tingitud puugist. borrelioos. tänases on ta juba ka miski sügisviiruse sinna otsa hankinud. ja Päskin on selle muidugi talt rõõmsalt üle võtnud.

ma pole kirjutanud, aga Suveplikal on viimase poole aasta jooksul nii erinevaid tervisemuresid ning diagnoose. et mul on tunne, et varsti ei jõua enam järge pidada. olen mõlenud, et teistel ei tule isegi mitme lapsega peredes kogu elu jooksul ühtki sellist tervisemure ette, kui Suveplika neid endale poole aastaga kronoloogiasse kirja saab. kui tal nelja-aastaselt mandlid ja adenoidid välja opereeriti, siis mõtlesin, et ehk nüüd. saab see haiguste saaga läbi. et ühel päeval ju ometi peab. aga võta näpust. paistab, et sel lõppu ei tulegi. öeldakse, eks ole, et kõik inimesed, kellega elus rohkem ja vähem kokku puutume. et nad tulevad me ellu midagi õpetama. olen end tänaseks päevaks vist juba pooleks mõelnud, mida mulle Suveplikaga õpetada ja öelda tahetakse. isegi, kui olen vigu teinud või eksinud. võib.olla lihtsamalt saanud? siis olen enda arvates läbi ta isa need suure kuhjaga juba tagasi saanud. teeninud. ära tasunud. et mida siis?

arvan päris tõsiselt, et Suveplika pole veel kooliks küps. ja mul on vahel tunne, et tahaks oma lapsed kaenlasse võtta ning mõneks ajaks lihtsalt uttu tõmmata. ära põgened, kui soovite. kuskile kaugele ja sooja. täiesti süüdimatult. täpselt nagu innojairja.

sest mul on tõesti tunne, et mult võetakse täiesti ebaõiglaselt mitu nahka. miks nii palju?

Unenägude seletaja

Täna öösel nägin unes, et jalutasin koos ühe nooremapoolse paariga. ma ei tea, ma arvan, et nad võisid olla vanuse poolest kuskil kolmekümne ringis. neil oli üks laps, keda polnud kaasas. Päskin oli millegipärast mehe süles. me kõndisime ja rääkisime. lastest ja elust. ja mulle tundus, et me klappisime. jutt sujus ja meil oli koos hea olla. järsku märkasin, et mees vist ei taha enam Päskinit hoida. küsisin, kas võtan lapse endale. ta vastas väga kiiresti ja otsekoheselt jah ning ulatas Päskini kähku mulle.
ja siis ma ehmusin, et kuidas ma võisin olla nii loll ja pime. et ainult mulle tundus, et meil klappis. ja et meil on tore. tegelikult olid nad ainult viisakad. ja mees oli tegelikult Päskinit hoides terve aja end ebamugavalt tundnud ja tõenäoliselt hoopiski põdenud, et keegi võiks arvata, et meie temaga oleme paar ning tal on laps endast nii palju vanema naisega.

üks päev enne kooli algust istusin üksi kodukohviku väikeses hoovis ja jõin kohvi. Päskin magas kärus. minu selja taga istus seltskond: üks mees ja kolm naist. tõenäoliselt olid nad töökaaslased. vanuses kolmkümmend. pluss, miinus. juhtusin jõudma kuskil poole peal. nemad istusid juba enne mind seal.
ma ei kuulanud meelega, aga paratamatult kuulsin. tõenäoliselt oli mees alles isaks saanud ja naised jagasid sel teemal talle innukalt omi kogemusi. ma ei tea, kas kõik kolm naist rääkisid, aga kaks neist kindlasti. võib-olla ka kolmas. igal juhul jutu põhjal mõistsin, et vähemalt kahel naisel oli üks alla kooliealine laps.  kas kolmandal laps(i) oli või mitte, selles pole ma kindel. ehk oli lihtsalt tagasihoidlikum.
ja siis nad seal arutasid. ütleks, et küllaltki ilmeksimatult. kui vanalt on kõige õigem lapsi saada. mis vanuses on juba piisavalt endale elatud, millal mitte. millise vanuseni on üldse mõistlik lapsi saada. kas kaks last väikese vanuse vahega on hea või halb? miks hea ja miks halb. jne, jne.

ütleme nii, et sel hetkel tundsin, et on kohti, kus on ikka pagana raske oma suud kinni hoida. inimesed räägivad nii enesekindlalt teema(de)l, kus neil praktiliselt kogemus puudub.  jäin mõtlema, kas üldiselt ongi nii, et mida vähem me millestki teame, seda rohkem me teame? ma ei tea miks, aga vaktsineerimine tuli kohe meelde. kas arstid hoiavad vaktsineerimis-vastase lapsevanema argumente kuulates sama moodi hambad ristis nagu mina sel hetkel?

mis iganes. aga mulle tundus, et mu unenägu. paar nädalat hiljem. oli selle episoodi jätk ja sisu kokkuvõte. keegi tegelikult ei vaja su teadmisi ja kogemusi. kõik tahavad ise rääkida. ja targad olla.

PP

Ehk. Pühapäev Pääsuga. selline rahulik. vaikselt voolav. kui Päskin omi päevaseid linnuunesid magab, loen vahepalaks Ave Alavainu viimast raamatut. ludinal. see on raamat, kus saab taas kord nii naerda, et pisarad silmis. õieti see polegi nagu raamat. rohkem nagu selline mõnus silmast silma kohtumine kohvikulaua taga. koos Päskini ja Suveplika kaisukatega. üleval vasakul nurgas.

Kuuskuud

1/2

Pääsu-Beebi saab täna kuus kuud. Ema ütleb kogu aeg, et Pääsu-Beebi on nirk. minu arvates aga on nii. et oleme täitsa juhuslikult ta nimega täppi pannud. Pääsu-Beebi ongi nagu linnupoeg. oma päevaste linnuunede ja sagedaste linnupetetega. habras ja õbluke.

Koolist. Vol2.

Iti tuleb koolist.

"Nii raske oli, ma pean täna palju puhkama."
"Noo, sul on terve päev selleks aega."
"Teised kurtsid ka oma vanematele: ei taha homme kooli minna!"
"Või nii."
"Aga peab ju. Traditsioon on."

Lahenda mõistatus

1. septembri hommikul kell 9.14 tuleb Suveplika isa advokaadilt meil:

Pöördun härra .......... palvel teatada, millisesse kooli asub Suveplika õppima. Siiani ei ole seda arusaadavalt oodatud infot talle saabunud, kuigi juba täna on ilmselt avaaktus.
Palun vastake esimesel võimalusel.

Kas Suveplika isal on reaalne soov lapse aktusel osaleda?

Suveplika tuleb koolist. ehk mälestuseks Suveplikale.

"No räägi, mis te koolis tegite? Oli huvitav? Raske nii pikalt paigal istuda?"
"Ei olnud huvitav. Aga ma sain hakkama."
"Või nii. Aga mis te eesti keeles tegite?"
"Ma ei mäleta."
"Ei mäleta? Olgu. Aga matemaatikas?"
"Ma ei mäleta."
"Hm, imelik."

3 tundi hiljem.

"Nii. Varsti jõuab vanaema ja siis ta hakkab sult neid samu asju pärima. Et kuidas sul koolis läks. Ja mis te eesti keeles ja matemaatikas tegite. Pane vaim valmis ja hakka mõtlema, mis sa talle vastad."
"Ma tean."
"Tead???? Koolist tulles sa vastasid, et sa ei mäleta."
"Küsi uuesti."
"Ok, mis te eesti keeles tegite?"
"Ma ei tea, kas meil eesti keelt üldse oligi."
"???????, oli küll. sa ju võtsid eesti keele õpiku ja töövihiku kaasa."
"Me rääkisime kogu aeg eesti keeles."

ah soo. nüüd hakkan taipama, mis võib olla põhjuseks, et Suveplika ei mäleta.

"EesTi keel on see, kus te õpite lugema. Tähti kirjutama. Jutustama. Sõnu ja lugemist."
"Aaaa, siis ma võin rääkida."

"Aga matemaatikas, mis te matemaatikas tegite? Matemaatika on see, kus te õpite numbreid tundma. Neid liitma ja lahutama.
"Kas see on see, kui õpetaja küsis, mille vahele jääb 18?"
"Just!"
"Aaaa, siis ma võin rääkida."

selline lugu juhtub minu ajaloos küll esimest korda. nii naljakas!

Üldse pole äge, kui kool nii vara algab...

"See ei ole ju normaalne, et kool algab kell kaheksa...."
"See ei ole normaalne. Ma juba eile ütlesin seda sama."
"See ei ole normaalne."
"Ei ole normaalne, ei ole."

Tormame hommikul Päskini isaga kiirkorras mööda elamist ringi nagu....ma ei tea, tuletõrjujad? iga samm ja minut arvel. kui just päris pimedas tõusta ei taha. jumal, kuidas mulle ei sobi selline kella peale tõmblemine. need kooli algused on minu närvikavale vist keerulisemadki, kui lastele endile. alati ohkan südamest, kui vaheajad saabuvad. milline kergendus!
Suveplikal kipub ka süda pahaks minema, kui teda hommikuti tagant kiirustada. selles osas on ta minu moodi. tean väga hästi, kui jube see on. nii karm! aga eks see oli selline esimene, sisse töötamata värk veel ka. vaatab, kuidas selle asja käima saab!

hoopis, hoopis ägedam on see, kuidas Päskin nüüd pea iga päevaga areneb ja midagi uut juurde õpib. eile näiteks tabas ta ära, kuidas püreed uhke kaarega suust välja puristada. täna hommikul potsatas end esimest korda käpuli asendist pepuli istuma.
Pääsubeebi on meil selline rahutu hingeke, kiire ja sahmerdis. just like her dad. sitke ja suur pusserdaja. sutsutaja. pooletunnised iluuned. kolm minutit tissi, viis lusikat putru. täpselt nii vähe ja nii palju, et päev täistuuridel läbi töötada. väike aatomik. lisaks kõigele ka totaalne sülebeebi, isegi vetsus istub sageli mu põlvedel. ses osas, jumal tänatud, et vähemalt selline õbluke ja miniatuurset mõõtu.

õudusega mõtlen, et peaksin mingi hetk uuesti tööle naasma. Sul tuleb veel paarkümmned aastat tööl käia, ütleb ema alati, kui selle jutuga välja tulla julgen. aga mis ma teen, kui pole kohe kübetki sellist tööle tahtmise tunnet. mõtlen juba hirmuga, millal ja kas üldse see tahtmine mul tagasi tulebki. oleks ju kena. või vähemalt oluliselt lihtsam.

Kooliplika

Suveplikast sai Kooliplika