Tuesday, April 24, 2018

Pohmell

Eile jõudsin taas kord seda tunnet tunda, et kui on nii sitt olla, siis mõte surmast on lohutavalt päästev, üldsegi mitte hirmutav. kannatasni seal ja mõtlesin, et  saab olla kindlasti veel kordades halvem enesetunne, aga mul oli siiski piisavalt jube, et see tunne taas kord ära tunda. arvan, et see on ka üks põhjustest, miks ma väga surma ei karda. mitte, et ma kaugeltki veel tahaks, aga kui väga halb on, siis pole mõte surmast üldse hirmus, pigem kergendus. 

viidi kiirabiga otsapidi koguni haiglasse. ise vaikselt lootsin, et ehk lahendavad/leevendavad miski süstiga mu olukorda, aga Tudeng ütles, et kuna sellisel kujul esmakordselt, siis neil on kohustus ära viia ja maššinatega üle vaadata.

muide, üks väike soovitus, ainuüksi sellepärast oleks mõistlik end päeva alguses puhtaks pesta /at least strategic parts/ ning puhtad riided selga tõmmata, et mitte kunagi ei tea, milla sind pool- või koguni päris paljaks kistakse.
näiteks Ruudit sünnitama minnes lõigati mu riided suurte kääridega ülevalt alla eest puruks, nagu filmis juba. tagantjärele on muidugi tore naerda, lausa kangelase tunne:)

aga nii, kui inimese tunne hakkab taas sisse pugema, on elada väga ilus. täna pole ka veel päris klaar, aga juba jalgadel ja elan.

Pääsuga vaktsineerimast tagasi tulime, siis lõikasin varbaküüned ning pesin jalad ja varbavahed ka puhtaks.

1 comment:

Tilda said...

Uhh, mis iganes see siis oli, kiiret paranemist!