Tuesday, April 3, 2018

"Oma ema matustele"

ma ei tea, mis needus Kodutunde saatel ühtäkki peal on. alles oli uudis, et maja, mida Kodutunde tiim taastada aitas, põles kogu täiega maha. vaevalt jõudis see kaduda, kui juba tuli uudis, et ootamatult suri saates abi saanud noor 27-aastane pereema ja naine, kellel oli kuus last, viimane kõigest nädalane. ja nüüd siis saatejuht ise. ausalt, ma mõistusega saan aru, et see on juhtunud, aga ma ei suuda seda ikka veel uskuda. täna öösel ei saanud ma pool ööd magada. siiani on tunne, et kohe-kohe öeldakse, et see on siiski vaid eksitus ja...täitsa absurd ühesõnaga!

lugesin täna Epu ääretult kurba ja ilusat järelehüüet ja mulle tuli meelde, et möödunud jõulupühade ajal Hiius sirvisin üht kollast ajakirja, kus oli pikem lugu Veronika Portsmuth'st. kui tema ema suri, olid nad õega mõlemad veidi üle kümne aasta vanad ja nüüd, kus nad on mõlemad juba 40 lähedal, pole nad sel teemal õega siiani kordagi rääkinud. minu arvates ütleb see kõik, mida vanema surm lastega teeb.

ja siis ma mõtlen, et isegi blogi maastikul on paar blogijat arendanud teemat, et lapsed on juba piisavalt suured ning neil võiks olla ilma emata koguni parem.

see on väga kohutav! ma ei tunne isiklikult ühtegi neist emadest ega lastest, aga nii valus ja ängistav on ainuüksi mõelda, mis siis veel neist endist rääkida, kes leinaga reaalselt hakkama peavad saama.
minu siiras kaastunne Signe perele ja lähedastele!

6 comments:

Anonymous said...

"... lapsed on juba piisavalt suured ning neil võiks olla ilma emata koguni parem..."
Selle blogija,kes nii kogu aeg kirjutab, peas pole kõik korras, olen olnud tema blogi lugeja,enam ei suuda lihtsalt.

soodoma ja gomorra said...

See mõiste "peas pole kõik korras" on sageli üsna suhteline. see on umbes sama, et kõik lapsed, kes käituvad "võimatult", pole sugugi kasvatamatud.

Bianka said...

Ma ei vaevunud siiamaani süvenema selle Kodutunde saatejuhi avarii teemasse. Sest noh, liikluses juhtub. Ja kui tore inimene õnnetusse satub, on asjaolud kah suht kõrvaline teema, uudis müüb nagunii.

Liikluses on ju ohutegur sinu valikud. Riskantne möödasõit Tartu Tallina maanteel üle pideva joone on inimese enda valik, mitte saatus.

Mina ise liikluses, teades, et mind koju oodatakse, ei tee ohtlikke möödasõite ja suhtun tagasiohidvalt või ettevaatlikult liiklejatesse, kes reeglitest ei hooli

Aga ikkagi on mul alati kahju neist, kes liiga vara oma pere rüpest ära võeti.

Ehk sai nende maapelne töö juba tehtud--

soodoma ja gomorra said...

Kunagi, kui me "verinoored" olime, tõlkis Exlife mõnda aega ühele spordiajakirjale välismaa ajakirjadest artikleid. kaks korda järjest kirjutas ta korvpalluritest, kes peale seda surid. ma tean, kui ta siis millalgi toimetusse läks, ütles peatoimetaja talle nagu muuseas, et "parem oleks, kui sa minust ei kirjuta".
mulle tunudb, et Kodutundes toimub praegu midagi sarnast, mind on alatis ellised kokkusattumused pisut hirmutanud.

Aga tõsi ta on, et kui saadet pole vaadanud, siis on ta üks naine paljude õnnetute ohvrite seast.

Ma ka pole saate pidev jälgija, aga kui peale satun, siis ikka piilun. mulle meeldib, et nad pigem ulatavd seal saates õnge, kui kala. annavad tõesti tublidele ja headele inimestele pisikese süsti/taganttõuke/märkamise/motivatsiooni edasi pusida. see on väga armas. no sest enamasti nad ei vuntsi üles tervet elamist, vad teevad kõige hädavajalikuma, näiteks ehitavad vannitoa, pesuruumid. ja ehk veel nipet-näpet. aga alati on natuke midagi ka lastele ja see on hästi tore.
olen isegi paaril korral saadet toetanud.

Mulle tegelikult meeldis, kuidas rääkis Ritsiku blogis traagliselt või noorelt surnud inimeste kohta too vaimulik ja usundiloo õpetaja:
"Iga inimese elu on kingitus. Elu ei ole meie omand, kuigi me nii arvame ja tunneme. Teiseks saab iga elu ükskord otsa. Elu väärtus ei tulene sellest, kui pikalt on elatud, vaid see sellest, et on elatud. Traagilises olukorras, kus keegi saab surma, keegi võetakse ära, küsitakse sageli, kus on jumal? Jumal on leinajate ja õnnetute juures, et inimesi kurbusest läbi viia. Ma ei oska paremini vastata".

Minu arvates väga ilus ja lohutav vastus.

Tilda said...

Vulgaarloogiliselt:õnnetuse juhtumise hetkel leinajaid veel ei ole. Kus ta siis on?

soodoma ja gomorra said...

hm, selle kohta käib vit see, et "see kõik ei räägi midagi Jumala, vaid inimese kohta" ja "arvan, et sõjad näitavad pigem inimese rikutud loomust. Inimene võib võtta parima õpetuse ja parima ideoloogia ning selle ära mäkerdada".

ma pakuks, et Jumal on loonud meile elamiseks pmst kõik parimad tingimuseja eeldused, meie oma pusserdamiste, susserdamise ning valikutega elame selle sees.
Jumala jaoks on pmst vist "kama", kes surma saab. sureb, siis sureb, sest sureme ühel päeval nii või naa. juhtub kellega juhtub, siis tuleb tegeleda tema lähedastega.
Jumal on ilmselt lihtsalt väga pragmaatiline tegelane:)

teisest küljest...kunagi vaatasin Plekktrummi, kus oli Viivi Luik ja tema ütles, et "kui saame aru, et kannatused on olemas, et oleme surelikud. siis tundub elu palju kergem, siis me ei karda enam elu. me olmeme rõõmsamad".

Pmst on tal Jumala õigus (kõlab ju hästi:), et mida varem see sulle kohe PÄRISELT kohale jõuab ja hirm surma, kui sellise ees kaob, seda muretumalt, julgemalt ning rõõmsamalt sa elada saad.
see on nii.

jama, kui peab noorelt surema, ei tahaks kohe mitte, aga kui nii, siis nii.
elu on kingitus. st ela ja naudi, kuniks antud.

midagi nii:)