Monday, June 8, 2015

Saartel ära

Vaatamata sellele, et Suveplika Mehega väga teravaid koha- ja enesekehtestamise võitlusi on maha pidanud, isegi nii tuliseid ja kirglikke, et esiti olin mina see, kes päeva lõpuks selle kõigega hakkama ei saanud ja diivani peal pillis.
Siis ühel õhtul mänguväljakul küsis ta Mehelt: "Kas ma võin sind oma isaks kutsuda?"
Ning mõnel korral viimaste nädalate joooksul on ta Mehele isegi vabatahtlikult sülle pugenud.

Hm. See on armas ja kurb üheaegselt.
Mis toimub ühe väikese tüdruku peas? Keegi pole talle ju kunagi rääkinud, et ühes korralikus perekonnas peab ilmtingimata olema ka isa.
Ja ometi, räägi või ära räägi, vaistlikult me vist kõik tajume seda. Et nii on hea. Kõige parem ja õigem. Ilma ütlematagi.

Nädalavahetusel, kui Mees Hiidu oma vannituba ehitama läks, käisime meie Suveplikaga kahekesi seal teise saare peal asuvas Veeelukate Mekas. No nii profülaktika mõttes. Esiteks linnast minema ja teiseks mõni päev just two of us.
Mida kõike Suveplika ei karda, aga vesi on kindlasti tema element. Huh, kuidas ta kroolis. Ma polnud varem näinudki. Terve mitukümmend meetrit ujub vee all ja vee peal nii, et pole asjagi.
Pea viis tundi passisin ööpäeva jooksul bassu ääres, kuna ise vette minna ei saanud.

Väga ilus oli. Ja väga kallis. Kohvi oli lausa häbematult kallis.
Aga kallid asjad vist ongi kallid.

1 comment:

karikate emand said...

Ohhh - võimsasti ujub, nii tubli tüdruk!!!