Thursday, March 15, 2018

Nõutus

Eile, täpselt kell 19.38 kaalusin prantsuse keele tunnis päris tõsiselt, kas tõusta püsti ja lahkuda sõnagi lausumata või mitte. ikka kõva võitlus käis iseendaga. eelmisesse tundi ma polnud olude sunnil jõudnud ning eks eelnevadki tunnid vajaksid enamat kodust tööd ning pidevat üle kordamist. ja kuna ma ses osas just ülemäära usin pole olnud, siis avastasin end ühtäkki seisus, kus ma mitte midagi aru ei saa. jumal tänatud, et see ei tulnud mulle üllatusena, et oli ainult aja küsimus, millal see hetk kätte jõuab ning kõik mis sel hetkel tuleb teha, on silmad korraks sulgeda ning nui neljaks paigale jääda.

nii palju ebamugav see siiski oli, et täna Päskini päevase magamise ajal võtsin otsustavalt kätte ja hakkasin õppima. enda arvates jõudsin nibin-nabin õpikud avada ning paberid laiali laotada, kui juba kuulsin väikeste jalgade padinat. oot, mis mõttes, juba ärkas? aga kui kella vaatasin, siis oli kak raz poolteist tundi möödas. pooooooolteist tundi?, ma alles jõudsin sisse elada

olen lugenud päris mitmeid edulugusid, kuidas naised laste kõrvalt koolis käivad ja kodus õpivad. ma ei tea, mida mina valesti teen või ei tee, aga ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas see võimalik on. ma ei saa isegi ühe keele õppimisega hakkama. kõike muud oleks ju samuti vaja teha ja ausõna, ma pole kodutööde ning toiduvalmistamise osas kaugeltki üleliia nõudlik. kui kõike lapse üleval oleku ajal teha, hakkavad mind jällegi vaevama kohutavad süümekad, kui pean talle pidevalt korrutama, et oota-oota, kohe-kohe. teen seda enda arvates juba niigi piisaval hulgal, rohkem nagu ei tahaks. lapse kõrvalt enda välja lülitamine ning õppimisele keskendumine ei taha mul samuti kuigi hästi õnnetuda. ehk siis jäävadki hilisõhtud, kui peale lapse magama panemist annaks umbkaudu tunnike lisaks pusida, aga selleks hetkeks olen jällegi nii väsinud, et vähemalt mu enda arvates ei tasu see vaev ennast ära, sest nii hilise õppimise kasutegur tundub mu jaoks äärmiselt väike.
nokk kinni, saba lahti, ma ütlen, ehk kuhu see koer siis maetud on? karauul!

3 comments:

Anonymous said...

Ei ole midagi. Stressiminutid tuleb paika panna. Mõttejõuga.Pealegi:loe oma eelmist kirjutist---siuh-säuh ja kõik on möödas!

soodoma ja gomorra said...

ei, ei, stress on see, kui ma öösiti une pealt istuli hüppan, sest mu süda ei löö ja ma ei saa hingata. aga see seal oli puhas enesehaletsus ja ma ei tea, äkki viha enda vastu, et ma õigel ajal õppimise asemel endale vabandusi leain, et kõke muud teha, näiteks nagu praegu seda vastust kribades, eks ole.

Nele said...

Ma olen läinud vastsündinu kõrvalt ülikooli. Küll tsükliõppes aga täiskoormusega. Lõpetasin nominaalajaga. Aga mul oli ka meeletu tugivõrgustik, lapsel oli koolipäevadeks olemas usaldusväärne hoidja. Koolitöid sai küll sageli unetundidest kirjutatud ja esimese õppeaasta aineid ma eriti ei mäleta aga hiljem läks loogilisemaks ja mõistlikumaks.