Wednesday, March 7, 2018

Kui öeldakse, et "jooksed peaga, nagu vastu puud", siis see on just täpselt midagi sellist

Suveplika soovib, et me Pääsuga teda kooli saadaksime. alguses püüan lihtsamalt ja vastan üksnes, et täna ei mängi välja. loll lootus muidugi, nagu ma ei teaks, aga ikka millegipärast proovin. Suveplika laseb edasi, saatku me teda kooli. nüüd seletan pikalt, miks see täna võimalik pole, sest Pääsu on väsinud ja jääb kärus magama ja siis ma ei saa teda üles tassitud, sest ta ärkab üles ja kui ta ei maga oma und täis, siis sa ju tead, et ta on hiljem väsinud ning kogu ülejäänud päev ja õhtu saab meile kõigile keerulisem ja närvilisem üle elada. umbes nii ja veel pikemaltki. mille peale umbkaudu viis sekundit hiljem pöördub Suveplika Pääsu poole, Pääsu, kas te tulete mind kooli saatma? surun korraks hambad tugevasti kokku, pigistan silmad kinni ning vastan väga rahulikult Pääsu eest, tead, ma tahaksin sind praegu lüüa. Suveplika ajab silmad suureks ja pärib imestunult, miks. umbes nii, nagu ta ei teaks, aga vahel ma mõtlen, et äkki ta tõesti ei saagi aru, nagu matemaatikast näiteks. sest see on vaimne vägivald, vastan mina.

vestlus siinkohal ei lõpe, aga ma omavoliliselt selle koha peal katkestan.

sest nii on kogu aeg. lõputult. üks teema saab vaevalt lõppeda, kui peagi jõuame juba järgmisega samasse punkti. ma arvan, et olen sellest Suveplikaga vist küll miljon korda rääkinud, selgitanud, mida ma tunnen, kui olen talle enda arvates asja püüdnud nii hästi ja rahulmeelselt ära seletada, kui oskan ning suudan. mitte lihtsalt, et ma ei tahaks või viitsiks, vaid milles on põhjus, miks ei saa või ei tohi või. aga tema surub edasi. ja ma lausa näen, kuidas kogu mu hea tahe ning aeg sel samal hetkel justnagu luuaga minema pühitakse.

ma veel kuidagi mõistaksin, kui ta oleks väike. loomulikult pole ta veel kaugeltki suur, aga siiski kaheksa ja pool. lisaks need miljon korda. ja heauskset katset.  kohe-kohe hakkan lootust kaotama, vasardab pidevalt peas. kuigi arvasin täpselt samamoodi juba aastaid tagasi. kõige rohkem vist kardangi, et äkki ühel päeval siiski kaotan. väsin Suveplika kuivast nahast. mis siis? hoolimata sellest, et olen ema. sest kõige rohkem ju hirmutabki mõte, et mina, ema.

olen üritanud talle seletada, mida selline käitumine endaga kaasa toob. mida rohkem ta elus nõuab, seda vähem ta saab. kuni selleni välja, et ühel hetkel võib ta jääda täitsa üksi. aga ta ei saa või siis ei taha seda kuulda ega mõista. ma tõesti ei tea. kas ta peakski?

sellest hetkest, kui ta sündis, keerleb tema läheduses olles kogu elu tema ümber. kõik teised on muidugi samuti olemas ning saavad oma hädapärase kätte, aga peamine jõud, energia ning tähelepanu läheb ikka ja aina talle. ma ei tea kuidas ta seda teeb, aga teeb.

see tundub nii ebaaus. ta võtab ebaproportsionaalselt suure ampsu minust. ja teistelt.
miks nii palju? ja mille eest?

tegelikult ajab see nutma. ja eks ma vahel nutan ka. kogun kokku ja siis nutan. lohutamatult.
sest ma kardan, et.

13 comments:

Katariina said...

disclaimer: ma ei tunne Su last. Aga pakun:
Aga ütlegi lihtsalt, et ei saada. Ilma "sellepärast, et.."-ita. Või siis, et sul on lihtsalt muud tegemist. Ja et te ootate teda kodus, kui ta koolist tuleb.
Ma tean hästi sellist last, kes sportliku vormi huvides käib venitab vahetevahel kõik piirid üle. Mind väsitaski kõige rohkem see, kui ma proovisin reageerida/vastata nii, nagu ma tahaks, et mulle vastataks. See võttis ikka kohe päris läbi.
Hiljem ma lihtsalt valisin, mille ma jätsin tähelepanuta või andsin lühivastuse ja millele ma vastasin.. näiteks naeratusega. Üllatas nii ennast, kui teda.
Kusjuures. Pean ise oma nõu kuulda võtma. Mul üks selline vanem vere- ja teine lihtsalt sugulane. Eriti ärritas ja ärritab siiani, kui nad kasutavad seda "räägin emaga läbi lapse ema juuresolekul"- meetodit.

soodoma ja gomorra said...

vist on tegelikult nii, et kuigi sellised "case"-id on sarnased, on need siiski piisavalt erinevad ja nüansirikkad, et ühest (parimat) lahendust polegi (võimalik pakkuda). kuigi, tõsi, vahel on erinevatest lähenemistest abi. ainuüksi sellest, et "supi"" sees on teisigi, lohutab.
hulluks ajabki just see, et mul on olnud kõvasti aega kõikvõimalikke variante katsetada, aga lahendust ja rahunemist nagu ikka silmapiiril ei paista. see lootusetus, mis maad hakkab võtma, see hirmutab.
kunagi, kui ta oli veel "väike", siis ma mõtlesin, er ühel päeval saab see ümber. kuniks ühel päeval ma mõistsin, et äkki nii jääbki. omamoodi on see mõistmine isegi kergendus, aga ahastama ajab see pidev pressure vaheluva eduga sellele vaatamata.

Ingrid said...

Aga vbl on abi valideerimisest? Püüa Suveplika saada ütlema jah. Ütle, et "sa väga tahaksid meiega koos kooli jalutada, eks? See oleks su jaoks nii tore, onju? Ma tahaksin ka hea meelega sind saata, mulle meeldib sinuga koos aega veeta ja nii mõnus on hommikuti koos jalutada ja jutustada. Siis on kohe päev vahvam, sa oled nii äge seltsiline ja nii kahju, et me harva saame sinuga koos niimoodi aega veeta. Kas sulle ka meeldib see ühine koosolemise hetk? Kahju, et Pääsul just sel ajal uneaeg on, onju? Nii kahju kohe. Ma nii tahaks sinuga koos tulla." jne, eks sa ise mõtle asju juurde. Suveplika tahabki tegelikult ainult kinnitust, et ta on sinu jaoks oluline ja et sa oled nõus ka tema nimel asju tegema. Sellepärast ta küsibki seda kogu aeg. Tahab, et teda mõistetaks, nähtaks ja tunnustataks. Talle pole vaja seletusi, miks sa ei saa, vaid teadmist, et sa tahad temaga olla ja ta on tähtis ja sa näed tema vajadusi ja aktsepteerid neid ja ühes sellega ka teda.

soodoma ja gomorra said...

võib-olla on sul õigus. et nii peaks. aga ma pole kunagi osanud selline hoogne ja "vahva" lapsevanem olla. see pole vist minu loomus. ja minu arvates on päris hirmus, kui see võlts vahvus läbi hammustatakse. veits nagu lollitamine.
mäletan kunagi lapsepõlvest, lasteaia jõulupeost, st siis nääripeost, et kõik seisid kuuse ümber ja kasvataja rääkis hirmus õhinaga midagi kuuseehetest jne, mida täpselt ma ei mäleta. aga mäletan, et tajusin ülepakutust, võlts õhinat ja mõtlesin, et milleks see palagan, tundus hästi totatakas.
ühesõnaga, ma vist usun, et kõige olulisem on usutavus ja siirus. minu enda peal töötab see vähemalt kõige paremini.
aga sul võib sellele vaatamata õigus olla, inimesed on erinevad, lapsed on erinevad.

olen nüüd lihtsalt dilemma ees, kas hakata proovima, kui mulle endale, nimetagem seda siis positiivsuseks, mingil põhjusel pisut vastu hakkab? kas suudan nii käitudes olla sedavõrd usutav, et see töötaks?

Kati Kivi said...

Aga siis olegi siiras, mitte võlts, lapsed tajuvadki palagani ära, alati ... pane nii palju vahtu kui tahad, alati tunnevad. Aga ka neile on tähtis, et me kordaksime sõnadega, et tahame nendega koos olla, et nad ongi erilised ... ja seda ei peagi tegema hooga või teistmoodi kui kombeks, aga suur vahe on lapse jaoks öeldul, et ma väga tahaks sinuga koos tulla, tõesti tahaks, aga mul on pärast selle tõttu nii kerulin ... VS ma ei saa tulla, kuidas sa aru ei saa, sest sEST, SEST, SEST... Muidugi, kas sa ise tegelikult minna tahad, seda tead sa ainult ise.



Allegra Graciosa said...

Viimase k6nelejaga n6us, kasv6i seepärast, et suuda ega taha enam hetkegi oma elust kaotada mistahes ebamugavustunnet tekitavate hetkede allaneelamisele.
Kas olete Suveplikat varaselamalt kooli saatnud? V6i kust see soov tuleb?


soodoma ja gomorra said...

No ikka oleme teinekord saatnud. See saatmine ongi kinni ikka Pààsus. Kuna tee peale jààb mànguvàljak ja kooli korval on mànguvàljak, siis pean arvestama sellega, et jaksaksime ka need làbi kàia Pààsuga, kui Suveplika kooli uksest sees on. Kui Pààsu pole vàsinud ja ilm on ...no ùtleme mitte ligane, siis pmst polegi probleemi. Rààkimata ilusmast ajast, kui on kuivem ja soojem. Aga kui Pàskin on vàsinud või juba pisiavalt väsinud, et edasi-tagasi koos mänguväljakutega läbi teha, siis làheb fùùsiliselt kogu talvevarustuses temaga jànnata ja tassida mul endal kole raskeks. Tunde jàrgi talitan, pean tunnistama, et juba ammu püüan leida keskteed ja arvestan ka iseendaga, ei hakka end enam lòhki tõmbama. Lòpuks saab sest muidu kòigil halvem.

Aga egas asi pole ainult kooli saatmises. Teema on tegelikult laiem, ütleme siis tema viimase vindini kerimine ja katsetamine ta teeb seda väga sageli, kui mitte kogu aeg. seda tuleb päevas mitmeid ja mitmeid ja mitmeid kordi ette. see on kohutavalt väsitav ja kurnav.

Bianka said...

Mulle tuleb see Suveplika käitumine tuttav ette. Mu suurem lapselaps harrastab ka sedasorti nõudmisi. Mõnikord on need nagu arusaadavad, et ta tahab midagi, mis talle meeldib, aga mõnikord on ta nõudmised näiteks sellised, et ulata mulle mahakukkunud kinnas kätte. kui küsin, et miks sa ise seda üles ei võta, vastab ta midagi sellist, et ma tahan, et sina seda teeks. Võime seda kemplemist jätkata, aga lõpuks läheb ta nõudmine lausa hüsteeriliseks ja kui meil on kiire, siis... targem on kohe järgi anda.

Aga miks või millal ta selliseid asju teeb, selle olen enda arust välja mõelnud. See juhtub siis, kui ta tahab kinnitust minu nn. tingimusteta armastusest. Sellised lapsed vajavadki seda kinnitust kriisihetkel ja see avaldubki rohkem või vähem võimatutes nõudmistes. millest kriis parasjagu tuli, on erinev. Aga ta vajab sellest ülesaamiseks just seda, et ta saab, mida ta tahab. Teil võib käivitajaks olla näiteks armukadedus Pääsu vastu.

Allegra Graciosa said...

Jah, mõistan seda viimase vindini kerimisest ja intensiivsusest tulenevat kurnatust.
Aga ma ei saa oma lahendust pakkuda.
Soovin lihtsalt kogu südamest jõudu.

soodoma ja gomorra said...

Kahtlane, kas seda ühte ja õiget lahendust leidubk, selleks ehk peaks olema väga suur hulk sarnaseid tundmatuid tegureid.

aga Pääsu peale Suveplika armukade pole, ma siiski usun, et tunnen ja näen selle ära. ta väga muretseb ja hoolib Pääsust ja räägib mulle üsna sageli, et tal on nii hea meel, et tal väike õde sündis. lisaks on Pääsu Suveplika "väike ego boost", Pääsu alati ootab teda. ja kellele ei meeldiks, kui keegi su saaudes sulle alati rõõmsalt saba liputab:)

Allegra Graciosa said...

Jah, väljendusin ebaselgelt - pidasin silmas seda, et ma oma lahendust/lähenemist isegi avalikustada ei taha, liiatigi seda välja pakkuda.


Indigoaalane said...

Ma saan Sinust aru ja eespool on juba ka lahendusi pakutud.
Aga mind jäi kriipima hoopis teine... et tal on tulevikus raske...
Ma arvan täpselt vastupidi. Ma kogen ja näen ja tunnen täna iga päev kuidas inimestel, kes kehtestavad end empaatiata ja sageli ka täiesti ebaolulistel või valedel põhjustel on hoopis kerge.
Loomulikult peaks lapsele õpetama teistega arvestamist ja eriti emaga ning tema soovidega arvestamist. Ning pakkuma rohkem tähelepanu ja võtma maha armukadedusega seotud hirmud ja kõhklused jne jne.
Aga ju ta lihtsalt on selline. Ja see ei tarvitse tuleviku seisukohast olla üldse mitte paha.

soodoma ja gomorra said...

mmmm, täpselt nii, ta ongi selline. lihtsalt raske on lapsevanemana/emana, kui sul on rohkem või vähem teisest puust laps kodus kasvamas. paljusid asju püüad ju selgitada oma tunnete põhjal, oma mätta otsast aga ta ei pruugi seda hästi mõista/tajuda. eks kindlasti annab järjepideva "töö", st selgitamise ning rääkimise-rääkimise-rääkimise abil last painutada, aga kindalsti mitte päris ära teha ehk muuta. aga see on kohutavalt väsitav ja energiamahukas, minusugusele vähemalt:) mis mõttes ta ei taju/tunne õhust, eks ole.

aga selles olen sinuga absoluutselt nõus, et minu tähelepanekud nendivad samuti, et tõenäoliselt on kehtestajatel tõesti elus kergem. just ellu jääda. ning vähem sisemist põdemist ja valu ehk. vist põhjusel, et neil on paksem nahk, kust ei tule nii palju emotsioone, nüansse, virvendusi ega tundeid läbi