Thursday, February 22, 2018

Imelised talveilmad, imelised.

näe nii
Saan aru küll, et seniks, kuni temaga pole midagi hullu juhtunud, ongi sel Väiksel My'l keeruline aru saada, miks ma soovin, et ta trepist alla minnes kuskiltki kinni hoiaks. kuid vaatamata sellele, isegi juhul, kui palun tal käest kinni võtta ja ta sõnakuuleliku lapsena seda teebki, ainul mitte minul, vaid endal käest kinni võttes. siis püüan mina omakorda olukora lahendada ja turvata muul moel, kui tema valikut parandama tõtates. lihtsalt siis ise ülimalt ettevaatlik ning ettenägelik olles:) sest mulle tundub tema lahendus nii võrratult originaalne ja armas, et kuidas teda lõhkudagi. Giovanni, tõsi, peab mind seetõttu sageli liiga leebeks ja vastutustundetuks. aga mina ei näe seda nii, minu jaoks on see täna juba omamoodi ime. ainuüksi lapse sünd ja sealt edasi, kuidas ta näeb ja kuuleb ja kogeb. seostab, sünteesib, analüüsib ja tööle hakkab. ma ütlen, see kõik minu arvates veel rohkem, kui ime.
ja tõsi ta on, et mida vanemaks saan, seda vähem pean vajalikuks (kasvatamisega) sekkuda. kuidas seal Maalehes nüüd kirjas oligi, et peamine, et kka und ja armastust, und ja armastust. kasvatus on ületähtsustatud:)
ja siis vaatan ja kuulan ja imetlengi. ning suuremalt jaolt vaid naeratan totakalt. niimoodi lummatult, ahviarmastusega.

No comments: