Tuesday, February 20, 2018

Tagajärjed


Peaks riisi keetma ja kana praadima, aga mina siin löön aega surnuks ja unistan. tegelikult suht lennukalt, piirideta ning raamitult. mitte raha ja suuruse mõttes, selles osas ma lolliks ei lähe ja üle ei ihka, aga muidu küll, maast ikka väga kõrgel. umbes nii vabalt, nagu homset päeva ei tulekski, või nii. seda põhjusel, et käisin pühapäeva õhtul Ruudi ja Tudengi juurest läbi ning just viimane oma puht ebaratsionaal-emotsionaal mõtete ja juttudega mu ühepäevaliblika sündroomi taas kord valla päästiski. sest tegelikult on see muretu ebapraktiline vabadust ning õhku ja ilu ihkav sümbol mu sees ju kogu aeg elanud.
ja kes kannatab? no kes, no kes, loomulikult Pääsu. peab tõustes tunnike kauem ootama enne, kui siis süüa saab.
ma ütlen, see liigne suhtlemine on ohtlik. oli seda nüüd vaja.

2 comments:

Anonymous said...

las ma kritiseerin: uks, aken ja palksein on ilusad. avarus ka. aga ülejäänu..selline miksitud kahtlane kombinatsioon? no ma ei tea... leidsid ka millest unistada :D

konn, lendav konn said...

Unistuste kööK?:) Mulle väga sobib vana puit - ajad üraskid välja, viimistled endale sobival viisil ning voila!