Thursday, October 11, 2018

Koha võrra kõrgemale


Ma pole siin suure kiirustamise ja rabelemise vahele jõudnud rääkidagi, et saan peagi vanaemaks. alguses ei lubatud välja hüüda, aga nüüd loodetavasti on aeg juba nii kaugel, et vast juba võib.
Giovannit muide ootab ees sama staatuse muutus, ainult tema peaks vanemasse generatsiooni kukkuma minust pisut varem, juba loetud nädalate pärast.

suvel Hiius provotseeris Giovanni õde, et no Giovanni, mis tunne siis on vanaisaks saada? Giovanni ei osanud sellele midagi sobivat kosta, mõmises üksnes midagi ebalevalt, umbes midagi sarnast, et eee, no ma ei teagi. 
Nojah, kui midagi ei tunne ega oska öelda, mis siis ikka teha, võttis õde teema kokku.
meile mõlemale tundus, et sellisel süüdistav-etteheitval toonil, umbes nii, et oma laps saab lapse ja sind ei huvitagi.

igal juhul oli see nii palju ebamugav, et arutasime seda hiljem omavahel. esiteks on kindlasti roll esimesel, esimene laps, esimene lapselaps, esimene-esimene-esimene.....teoorias võime ju kõik teada ja targad olla, aga päriselt kohale jõuab see esimene alati siis, kui õhel hetkel käes on. teiseks, meil on endal väike laps. üsna kindlasti oleks olukord ja tunne sootuks teine, kui väikseid lapsi peres juba ammuilma siblimas nähtud pole.
tõenäoliselt me oma olukorrast tulenevalt ei suuda parimagi tahtmise juures vanavanemaks saamise staatust oodata nii, nagu inimene, kel enda laps või lapsed juba kaua aega titeeast väljas. samas, väga mõistetav ning arusaadav, et inimesele (meie lapsele) endale on lapseootus väga oluline ning eriline sündmus, seda enam esimese lapse puhul, nii peabki olema, aga.....tulenevalt Pääsust jääb meie õhin eesootava sündmuse ees kindlasti tagasihoidlikumaks, kui ehk mõnel teisel, mõtlen mina.

Mhmh, põhimõtteliselt jätame me seetõttu siis oma suured lapsed milleski ilma, konstanteerib seepeale Giovanni.
Põhimõtteliselt vist jah, tuleb mul nõustuda.
oleme ja nagu ei ole ka päris süüdi.

aga jumal tänatud, oleme ses küsimuses vähemalt samas paadis, kahekesi koos on seda süümekat ikkagi suts kergem kanda.
me ei saa vanavanemaks olemisele pühenduda ehk nii palju, kuij uhul, kui Pääsut me elus poleks, aga päris kindlasti oleme me olemas.

2 comments:

Anonymous said...

Mul on sama seis juba mõnda aega käes. On rõõm ja õnn, aga enda laps on alles nii pisi, et veel pisemale lapselapsele ei jagu hästi ei aega ega vahel tundeidki. Jään ta kasvamisest ilma, paratamatult. Praegu on see mu jaoks hästi kurb, aga samas mõtlen, et natukese aja pärast saan tasa teha, hoides kaht korraga, lastel on seltsiline teise näol olemas ja seda põnevam.

soodoma ja gomorra said...

Ma mõtlen, et ehk teed endale liiga ja "tundepuudus" on kõigest väsimus ja unepuudus, mispisikese inimese kõrval on paratamatud.
Pääsu ja beebi vahe saab olema pist suurem, mis tähendab, et Pääsu võib isegi üles näidata teatavat huvi vankri lükkamise ning pampude vahetamise vastu. Luti ikka paneb beebile suhu, selles olen kindel. muidugi, kui beebi lutti imema üldse hakkab, sest viimase kahe lapse kõrvalt sain teada, et ka ilma lutita on võimalik laps üles kasvatada.
koos mängimine on kahtlasem, sest ligi kolme aastane vanusevahe kipub juba minema "tüütu mutuka" kategooriasse, rohkem hädavariant.
näis.