Wednesday, December 13, 2017

Kolm korda võite arvata, millise toa me saime?


meie juba presidendile alla ei jää
ok, küll selle paar ruutmeetrit suurema variandi, kuhu mahtus ka lahtikäiv tugitool/voodi. aga ma ei uskunud siiski omi silmi, kui tuli põlema läks, et pole võimalik, ongi nii. seesama hingemattev tumesinine samet ja pool kuningriiki. aga nojah. keegi teadis rääkida, et saab veel hullemini, seega.

me läksime siiski kuuse pärast.

kui Suveplika, kes ei teadnud, kuhu me ta viime, kuuske eemalt autoaknast silmas, hüüdis ta: rakett. ja Pääsu ütles: liugu.
kes teab, kas sellepärast, et polnud lund ja jäine tuul tahtis näpud otsast murda. või sellepärast, et inimene harjub heaga kole kiiresti. või siis sellepärast, et Pääsu oli peale autos ärkamist tusane ja tujukas, nagu väike naine. aga tänavune kuusk ei tekitanud emotsiooni ning jäi kuidagi lahjaks.

Aqua oli selline, et nojah. endal ka piinlik nii kriitiline olla. aga massiivne, kõle, jahe, jõuline, intensiivne, isegi pime, slaavilik, kitš ning kõigele lisaks lämmatas sisenedes koheselt imala ning vänge lõhnaga. ma ei kujuta ette, kuhu nad seda tilgutavad, võib-olla konditsioneeri või ventilatsiooni, aga lõhn oli igal juhul nii tugev, et mul hakkas iga kord sealt läbi minnes süda kergelt läikima. hiljem märkasin, et nii retseptsiooni letil, kui selle kõrval olid väljas minu mäletamist mööda Bvlgari erinevad lõhnad. kahtlustan, et just neis pudelikestes peituski tolle läikimise saladus.

Rakvere aga oli selline, et maaima ühe moodsaima vineerist ja lauajuppidest jõulukuuse kõrval kõrgus Arvo Pärdile pühendatud suur latern, kust kõlas üks tema tuntuim muusikateos. otse laterna alt paistis ära Aqua peasissekäik, bling-bling-bling. mille kõrval säras meelerahuks ka klassikaline tuledes päris kuusepuu ning külje alt kõrgus välja oma tagasihoidlikus väärikuses ning ilus Rakvere Kolmainu kirik.
et siis selline arhitektuuriline kakofoonia.

ma olen vastik tõusik, eks ole. ma kuulen ise ka.

aga. Aqua veekeskuse osa oli jällegi üle prahi. isegi üle Gospa. seda nii suurtele kui väikestele. julgen kahe käega soovitada. Suveplika muidugi oleks tahtnud sinna mõneks ajaks elama jäädagi. ning Pääsu osutus vähemalt sama pööraseks veeelukaks, kui minu ideed. ja ma olen üsna kindel, et just lastele mõeldes jõuame sinna ühel päeval veel kindlasti tagasi. muidugi kui raha enne otsa ei saa. sest nii pirts ma nüüd ka pole, ärge arvake.

täna öösel sain muideks väga hästi välja magada (loe: ühe jutiga) ning juba päev hiljem tundub päris tore, et sai end siiski kokku võetud ning see kuusk koos lisadega üle vaadatud. sageli tunduvadki hiljem just need pöörased need toredad meenutada.

1 comment:

Emmeliina said...

ei ole vastik tõusik - see linn lihtsalt on selline.
1973, kui mu siis veel tundmatu, aga nüüd juba 44 aastat olemas branne esimest korda elus Tartust Rakverre tuli meenutab praeguseni, et kõikidel noortel tüdruknaistel olid värvitud tulipunased huuled ja ülbe naeratus.