Friday, December 1, 2017

Harjumuste tõmbumised ja tõukumised


Estonian Design House: kohvikannusoojendaja by Suvekuningriik
Noorena pole harjumuste jõud veel vist kuigi suur. või siis on ebakindlus selle võrra suurem. kes teab. aga täna julgeksin väita, et noorena, enda vanusega kokku minnes luuakse/tekivad kõiksugu harjumused kuidagi loomulikku rada pidi, ühiselt ja koos. ilma suurema kärata, etteheidete ning erimeelsusteta. ma ei teagi, äkki siis kogemuste saamise ning otsimiste/katsetamiste kaudu?

sealt edasi juba nii lihtsalt ei lähe. järgmisel ringil on igal oma seljakott kaasas ja arusaamad välja kujunenud. harjumuste põrkumised on oluliselt tugevamad ning valusamad. teravamad lahendada.

on näiteks päris keeruline hoida keelt hammaste taga, kui elukaaslane kipub võileibu tegema köögilaual ilma lõikelauda alla panemata. kui eelmiste lastega otsitakse taga trussikuid. või kui täisealised lapsed vanemaid emmeks ja issiks kutsuvad. loomulikult pole see võimatu, aga nõuab juba teatavat elutarkust, et terad sõkaldest eraldada, ehk kust maalt väärib sekkumine küünlaid.
näited siinkohal on muidugi pisi-pisikesed ja süütud. aga ka need on detailid, mille harjumuspärased kõrv ja silm muu hulgas hoobilt kinni püüavad
ning kõigele lisaks, tuleb endale ikka ja aina meelde tuletada, kes ja kus on üldse öelnud, kelle normaalsus on normaalsem?

uusi harjumusi ja ümber õppimisi tuleb aga uutel ringidel näpuotsaga. või noh, siis need polegi vist enam uued harjumused, vaid kompromiss.
ühel päeval näiteks küsisin Giovannilt, oskad sa öelda kas või ühe asja, mille oled minult üle võtnud? mille vastuseks oli pikk vaikus, mis minu väidet ehk kinnitab?

kui ma hästi pingutan, siis võin öelda, et Suveplika isalt sain 10 aastaga kange kohvi ja ujumise. enne seda ma ujumist vihkasin, mul oli vees alati külm. peale temaga lahutamist pole ma basseini vist küll kordagi jõudnud, aga enam pole see koht mulle sugugi vastumeelne. pigem vastupidi, ühel päeval tahaks vette tagasi jõuda.

Giovannilt olen saanud aga näiteks avokaado. st Avokaado, suure tähega, sest see on lihtsalt jumalik. siis veel erinevad kodukootud kohvikannu soojendajad. ning kombe enne kohvi joomist tass kuuma veega kuumaks teha. võib-olla peaks mainima ka keedetud muna, aga seda siis ainult koos temaga. üksi ma muna süüa kuidagi ei taha, pole kohe üldse see. no ja muidugi raadio.

vat. tuli see teema lihtsalt jälle meelde, kui siin lõunast kohvi endale kannu tõmbama panin. ei muud. tegelikult oleks päris põnev, mida teised mitmendal ringil olijad sellest arvavad. 

4 comments:

Paula said...

Ma ütlesin oma emale lõpuni emme. Väga normaalne oli☺️
Muidu olen vist nii dominantne isik, et mul õnnestub pigem teistele uusi asju õpetada kui ise õppida.

epp said...

Ha! Enne kohvi joomist tass kuuma veega soojaks - see on ka mulle nüüdseks selgeks õpetatud. Üks paljudest teisel ringil omandatud harjumustest.

Kusjuures mulle tundub praegu tükk maad lihtsam keelt hammaste taga hoida (loe: kompromisse teha) kui aastaid tagasi. Enamjaolt ei pea selleks isegi pingutama. Aga mul on Mehega ka hullu moodi vedanud. Ta kasutab võileibade tegemisel lõikelauda =)

Anonymous said...

Ikka emme ja issi ju. Mis vanusest ma peaks teisiti neid nimetama hakkama? 18? Kodust välja kolides? Praegu olen 37. Mäletan, et esimeses klassis juurdlesin sõbrannaga selle teema üle. Osad ütlesid kohe ema või Tiina vmt. Mina pole siiani välja mõelnud, millal ametlikult pöörduma hakata.

soodoma ja gomorra said...

Loomulikult, emme-issil polegi reeglit, vanust ega normaalsust. puhtalt ...ma ei tea mis. mina näiteks ei kujuta ette, et mu suured pojad/lapsed mulle emme ütleks. ma kohe ei tahaks. samuti ei tahaks ma tulevikus memm või mummu olla:)
kes teab, millest see oleneb, miski tunnetuse värk on.