Thursday, December 7, 2017

KIhutab suureks saama


pilt ilma hääleta
No mina tõesti ei mäleta, et mul kodus kunagi nii kohutavat kahest oleks olnud. või mis, tegelikult on tal ka selle teemaga tuli takus, pole ta ju veel kahenegi. aga eile oli ta ikka kohe kahene ruudus, vaheldumisi ainult püsti ja kõhuli, mida saatis lõputu häälekas nutt. seejuures ei viska ta end klassikaliselt selili, vaid paneb põse vastu maad, ajab jalad kõhu alla nagu konnake, karjub ning nutab suuri krokodillipisaraid. tolks-tolks, hiljem on selle koha peal väike pisarameri. ta viskub solvunult kõhuli elutoa vaibal, esiku kivipõrandal, trepikojas trepiastmetel, õues keset suurt vett,  poes riiulite vahel, minu süles, vannitoas, keldris, kus iganes, kohta valimata. täpselt seal, kus tema arvates ta inimõigusi ei arvestata ning rikutakse.
ja jummalukene, kui läbilõikavalt ta veel kiljuda mõistab. tänaseks olen mõistnud, et see on vist üks plikade relv. ma ei tea, et oleksin kunagi näinud või kogenud, et poisid seda kasutaksid.

samas on just temal neist viiest kõige suurem tasakaal kõne ning füüsilise arengu vahel. teistega kippus olema nii, et kes jooksis, see ei tahtnud hästi rääkida ja vastupidi, kel jutt jooksis, see oli füüsiliselt kohmakam ning ettevaatlikum. või tegelikult, kui mõtlema hakata, siis Tudeng ehk oli ka seda ja teist, aga tema kahjuks räägib kaks tegurit. esiteks oli Tudeng lihtsalt nii ammu. ja teiseks oli ta oma tegemistes ja toimetamistes sedavõrd rahulikum ja tasakaalukam, et jääb ilmselt ka seetõttu hetkel Pääsule võrdlusmomendis alla.
aga Pääsust rääkides, siis tal on oma vanuse kohta märkimisväärselt suur sõnavara ja eneseväljendusoskus, üllatavalt terased seosed ja järeldused, nt sidrun....nagu päike. seejuures on ta ka väga osav ja parajalt hulljulge ronija, turnija ning hüppaja. hästi kiire ja toimekas, pisut rahutu ning närvilise olekuga, meenutab mulle ses osas rohkem Giovannit, kui mind ennast.

mistõttu ei oska mina oma peaga asjale muud seletust anda, kui et närvisüsteem ehk nii kiirele arengule järele annab ning kohatisi suuremaid ja väiksemaid erroreid sisse viskab.

sest tegelikult on ta kõigele vaatamata väga-väga tubli laps, lihtsalt eile õhtuks olin ta iseloomu kasvurallist kohe päris väsinud. täpselt selle hetkeni, kui ta lõpuks ööunne jäi, klassika. siis on kohe jälle kõik lapsed hoobilt armsad.

öeldakse, et pole ilus omi lapsi võrrelda. aga olen mõtlema hakanud, et viis last on juba sedavõrd hulk, et paratamatult kipub järeldusi ning kokkuvõtteid tegema.

3 comments:

Emmeliina said...

mina võrdlen ka, nii oma nelja kui ka lapselapsi. Kui lasteaias töötasin, siis aialapsi- nüüd koolis koolilapsi :)

soodoma ja gomorra said...

Ai-ai-ai....kui tore, et on veel inimesi, kes pole täiuslikud.

Emmeliina said...

:)