Friday, July 6, 2018

Eile täiega Murphytas


Pean kohe ette ruttavalt mainima, et eile oli see päev, kus Pääsu oli juba hommikust saati tujus, kus ma õhtuks kasutan kogu oma täiskasvanu mõistust ning teadlikkust, et mitte teda kõrvust õhku tõsta.
peale seda, kui olime keskpäeval üritanud poes käia, kus ta end poodiumitel mannekeenide vahel istuma üritas sättida, riiete alla ja vahele peitu puges, kõvahäälselt vaidlustas, kui tal meeste püksirihmade otsas kiikumise keelasin ning kus ta muuhulgas selle kümnekonna minuti jooksul jõudis juba ka mitu korda põrandatel liikumatult kõhuli vedeleda, loobusin meie koos ette võetud üritusest õige kähku. peale mida me kahekesi poe ukse ees laiuvale puutrepile sisse ja välja hingama istusime. pean kohe siinkohal ütlema, et jään sellele vaatamata endale kindlaks, et Pääsu on tegelikult väga hea laps, ma armastan teda ja lisaks talle ka seda treppi, oleme päris mitu korda varemgi jalutuskäikude vahel seal jalga kõlgutanud ja ilmaasju arutanud. trepp on mõnus, laiade madalate astmetega, suurte puudega palistatud allee ääres, rahunemiseks ja puhkamiseks nagu loodud.

istusime seal ja tõmbasime hinge, kui eemalt lähenes mööda teed valge Tulika takso. no ja siis ma ütlesin nagu möödaminnes midagi, mida ma muidu mitte eales ei ütle ega tee, sest ma ju tean, eks ole, aga sel korral ma mingil põhjusel siiski ütlesin, et näe, onu tuleb taksoga ja võtab kõik torssis lapsed endaga kaasa. no ja edasi võite juba arvata, mis juhtus, takso peatus meist vaid loetud meetrid eemal, täpselt meie ees tee ääres. umbes 15 sekundi pärast avanes takso tagauks ning sellest astus välja suur ja tugev meesterahvas, vaatas meie poole ning võttis siis otsejoones suuna täpselt meie suunas. üsna loogiline ju, sest poe üks ustest asus ju täpselt meie selja taga.
Pääsu ei arva Murphy'st muidugi täna veel mitte midagi ning seepärast hüppas tema otse loomulikult ahastuses mu sülle ning kukkus korrutama, ei taha onu juurde, ei taha onu juurde. kah igati loogiline reaktsioon, kas pole.
edasi võite  arvata, kui tobetotralt mina end tundsin, kuigi, mis seal salata, sama palju naerma ajas mind kogu see Murphy ka. rongaema, nagu ma olen, kuigi päris südametu nüüd ka mitte. eks ma ikka korrutasin omalt poolt Pääsule samuti, et kui. rumal minust. ning kinnitasin ja kinnitasin ja kinnitasin, et ei anna ma teda eales ja mitte kunagi ja mitte kellelegi. sest ta on mulle lõputult kallis. ning peitsin ta sügavale oma sülle ära.

õhtul rääkisin Giovannile ka, tema kahjuks pööritas mu jutu peale endiselt silmi. eks ma tean küll, aga ikkagi räägin, ju ma siis pole kaotanud lootust teda siiski muuta, et ta seda elu naaaaatukenegi vähem tõsiselt suudaks võtta.
ja kui teda murda ei õnnestugi, siis tunnen, et rääkima ikkagi pean, sest nii jään vähemalt enda suhtes ausaks. või kuidas teile tundub?

tegelikult oleme me kõik ju vaid inimesed.

2 comments:

konn, lendav konn said...

Muidugi. Mul tuleb naine õhtul töölt, mul laud kenasti kaetud, istun rõdul, ootan autot, klaas veini või kerge koks näpu vahel. Ja siis ta tuleb, pargib auto, märkab mind rõdul istumas, lehvitab ja kenasti kõpskoivutades tipsib trepini. No muidugi lähen vastu, avan ukse, aitan pintsaku/tagi/jaki/kerge mantlikese seljast, "pese käed" teatan nõudlikult ja potsatan talle valmis paraja portsukese õhtusööki, mõnikord kallan klaasikesegi. Siis ma istun taburetile, ta veel ei alusta, tahab kangesti oma päevast rääkida, eks ma kuulan ja mõnikord pööritan silmi, aga enamasti noogutan ja annan hoogu mõningate lihtsate repliikidega. Einestame, rääkides ja teineteist kuulates, õigel kohal noogutan või vangutan imestunult pead, aga lauast tõustes ja nõusid masinasse korjates suurt ei mäletagi, mida ta õigupoolest rääkis....Tore on ikkagi!
:)

Käsitöö Kaja said...

Selline ajastus, on jah naljakas ja no natuke kohutav ka, sest suust lipsab igasugu jama välja ja suhu tagasi nad ei lipsa. Aga emme ütles ja emme ka lohutas, nii et pole hullu midagi. Mis Giovannisse puutub, mehed ongi Marsi elanikud, teiselt planeedilt ja alati ei ole nad naisperega ühel lainel. Võta nüüd kinni, kas õnneks või kahjuks :)