Friday, May 25, 2018

Puhas kingitus


Võtab suvevanni
Mäletan, kui Pääsu-beebi alles sündis ja Giovanni läks tööle, siis mina nutsin siin, et tahaks olla miljonär, nii kurb on üksi beebiga kodus olla, siis keegi Anonymos kommenteeris postituse all ja muu jutu hulgas, et suuremad poisid läksid kooli hommikul, mees tööle - ja meie siis preiliga nautisime elu.
ma olen nüüd vist ka omadega sinna punkti jõudnud, et kõige kergem ja mõnusam on Pääsuga kahekesi olla. puhas nauding. kui segajaid peal pole, siis on Pääsu alati palju rahulikum. õigupoolest on mul kohe paras paanika, et kolm aastat lapsepuhkust hakkab otsa saama. mitte kunagi varem pole ma neid aastaid nii palju kaifinud.

ootame siin uhkes üksinduses, millal Giovanni kunagi õhtul Hiiust siia jõuab. täna õhtul ei hakka me enam linna kimama, aga homme lõunal peame kindlasti kodus olema. isal on juubel, tema enda monoetendus, millele  järgneb tantsulka. lapsed on sel õhtul keelatud.
kõlab põnevalt.

aga Suvekuningriigist edasi, kui möödunud aastatel ainult palusime, et tuul vaibuks, siis sel aastal vaatan hommikul tõustes ühe esimese asjana, kas tuult on või pole. seda sel lihtsal põhjusel, et kui me siin laulame, et püüdsin kinni sääse ma, hobusesta suurem, siis sel aastal nii ongi. ma ei tea, mis toimub, eelmise aasta oktoober väidetavalt, aga sääsed on lihtsalt erakordselt rammusad, agressiivsed ning neid on hordides.

samas, pole ma kunagi nii vara ja nii palju aega Suvekuningriigis varem veetnud. ses mõttes on imeline aeg, et seniks, kuni puhkused pole alanud ja inimesed käivad siin, kui üldse, siis mõned ja nemad ka üksnes nädalavahetustel, on tajutav, et meie, inimesed, oleme siin seni veel vähemuses, pigem looduse külalised, kui kroon. umbes nagu Puuko oma rohtukasvanud majas. südaööl pissile minnes jookseb jänes mu peaaegu maha. passib mõne meetri kaugusel ja enne jalga ka ei lase, kui ma talle märku ei anna, et kuule, sina. ning palju ei puudu, et pääsukesed õlale istuks. kui kokku põrgata ei taha, pead ise hoolega jälgima ja eest ära hüppama, et nende lennutrajektoorile mitte ette jääda. nii palju linnulaulu, sahinaid, suminat, kaikumist. sedasi suures üksinduses ja vaikuses kuuleb, näeb, saab, laulab  ja laeb veel kordades enam, kui tavalisel suvel.

meri on aga nii enneolematult madal, kui nii jätkub, siis peagi saab see päris otsa. varbad veel mahuvad vette, aga ujudes on juba kõht peaaegu vastu põhja. Pääsu on loobunud, sulistab üksnes varbaid ja loobib kive, aga mina veel ikka üritan. kuigi see on tänases vees juba rohkem väljakutse kui mõnu.

loodus on sel aastal vähemalt sama mahlakas, kui sääsed. muru kasvab minu arvates silmnähtavalt. ja alles ilmusid puudele esimesed aimatavad lehekesed, kui juba on kõik ära õitsenud. nagu välk ja pauk. miski tohutu tempo on peal. tahaks suve ketti panna, et see nii kiiresti eest ära ei plagaks.

söögitegemisega püüan ka viimasel ajal nii lihtsalt läbi ajada, kui vähegi võimalik. õnneks keegi ei nurise ka, et juba nädal aega jutti ühte ja sama lõunat keedan. ehk siis kartulipuder, kodujuust ning värske kurk. Suveplika siin ühel päeval üritas, et juba jälle, siis sai piimasuppi ja kiitis taevani. nüüd on seda juba neli korda jutti nõudnud.

jäätist ja kõrrejooki ja...suve, ühesõnaga.

mis nii viga eks.

No comments: