Wednesday, May 23, 2018

Pelgan iga vihmapiiska

 
See, keda ma armastan
Ütles mulle
Et ta vajab mind

Seepärast
Olen tähelepanelik
Vaatan tee peal ette ja
Pelgan iga vihmapiiska
Nagu võiks see mu maha lüüa

/Bertolt Brecht/

tõuge etendusele minna tuli kindlasti sellelt inimeselt ning tema postitusest: Tahaks seda etendust väga kellelegi soovitada, aga mitte ei oska arvata, kas see teistele samavõrra korda läheb. Endal on pisut selline tunne, et ehk peaks korra veel üle vaatama. Lummav.

kuna mul oli endal ka mõni aeg tagasi möödaminnes tolle etenduse reklaamile kuskil lehes korra silm peale jäänud, siis polnud rohkem vajagi. Giovanniga kahekesi välja niikuinii ja siis veel Guido Kangur lisaks, mulle on ta alati meeldinud. aga võib-olla on asi ka lihtsalt sellest, et ma pole teda üleliia palju laval näinud, arutlesin vaheajal Giovanniga.
Kanguri paariliseks oli Inga Salurand ja arvake nüüd minust, mida tahate, aga kuni eile õhtuni ma ei teadnudki, et selline inimene olemas on. koššššššš!

aga, läks nii, nagu arvata, et ülesköetud ootused ei tule ju teadagi kunagi kasuks.
tõeline armastus. ma ei eita, et seda kuskil olemas poleks.

roomlastel oli selline mõiste nagu dignitas, ükskord küsiti Caesari käest, mis see on. Ja tema vastas, et dignitas on kõik. Et väljaspool seda ei olegi midagi. See on väärikus ja ustavus ja eesmärk, sinu enda ja su kaaslaste oma, kõik kokku. See on see, mille pärast sa elad. Ja kui see on läinud...siis on kõik läinud. See kõik tundub väga selge, aga tegelikult ei ole. Sest teinekord tuleb valida....kas üks või teine. Ja kui ma peaksin valima sinu....ja kõige ülejäänu vahel? Kas sina oleksid osa minu dignitas`est? Ja kui mul oledki ainult sina....kõigest muust loobumise hinnaga....mis siis mul tegelikult on?

need rahulikud hetked ja mõtted olid etenduses meeldivad ja loomulikult mängitud. aga niipea, kui Salurand hakkas etendama toda külmaverelist, südametut, kalestunud tüdrukut, siis hakkas see mulle vastu. nii pööraselt vastu, et ma vist ei talu enam kohe silmaotsastki seda katkist inimhinge, inimeste vahelisse suhtlusesse pikitud torkeid, sarkasmi, õelust, irooniat. tundub, et ma ei talu vist enam silmaotsastki ka lärmi, pinget, draamat, närvilisust, süüdistusi. pealegi, too trotslikkus ning sõjakus ei tulnud tollel näitlejataril minu arvates ka kõige usutavamalt välja, ehk polnud päris veenev, nagu Eda Ines Ettil on Staarisaates tavaks öelda.

teine teema, noor naine ja vana mees. suur vanusevahe. kindalsti on olemas tõeline armastus ka sellisel kujul. armastus ei küsi vanust, sellega olen põhimõtteliselt päri. kuigi, olen jätkuvalt arvamusel, et vana mehe armastuses noore naise vastu on ikkagi arvestatav kogus noore ihu himu, mida armastuseks peetakse.
kuid, vaatamata tõelisele armastusele, mida lavastuses meile serveeriti jäid need vähesed erootilisemad hetked vana mehe ja noore naise vahel siiski piinlikud ning perversed pealt vaadata. vähemalt mulle, kui kõrvaltvaatajale. omavahel tehku, mis tahavad, aga mina ei suutnud, pilk läks kohe maha ja silmad kinni.

kolmandaks, mis mind kohutavalt erutas oli Kanguri üks vahetekst, kus ta rääkis, et möödus teel mingist väikesest seisvast, roiskunud, täiskasvanud tiigist. jäi selle äärde siis ühtäkki seisma, vaatas seda ainiti ning mõtles, et see ongi tema praegune elu.
tähendab, kes iganes on olnud elus armunud, ja veel parem, kui mitu korda, siis see peaks ometi teadma, et seisus, kus maailm ühtäkki omandab värvid ning kerguse, inimesed muutuvad kõik otsatult heaks ning liblikad aina lendlevad, pole kindlasti see koht, kus tiigi äärel seisatada ning selliseid mõtteid mõelda. see on nii sitaks ebaõiglane ja alatu oma senise paarilise suhtes, et see mõte ajas mind kohe totaalselt keema. praegu kirjutan, siis tundub, et päris maha rahunenud pole ma sest veel siiani. kuigi vahutasin tee peal juba Giovannile üksjagu. arvasun, et piisas, aga näed, ikka ärritab.

koju tulles uurisin, mis postituse kirjutajale ikkagi enduses nii korda läks. ta vastas, et Vaata ma ei tea, mõned momendid, milles on paralleele enda eluga. Seetõttu ma ei olegi kindel, et kas meeldimine/kordaminek on sügavalt isiklik, või kõnetab laiemalt.

jõudsin umbes täpselt selleni ka ise, pigem sügavalt isiklik, kui laiemalt kõnetav.
kokkuvõtteks sobib see etendust iseloomustama minu arvates päris hästi.

mõni põnev mõte siiski, öeldakse, et juhuslikke kohtumisi ei ole olemas. See võib tähendada kahe teineteisele määratud inimese kohtumist. Aga ka ohvri kohtumist timukaga.

pragmaatilisemalt, siis 18 eurist oli natuke kahju, 10 oleks paras olnud.

No comments: