Friday, November 3, 2017

Pimeduse soojas kaisus


Mulle see pime aeg hästi sobib, kui see alguses peale langeb. nagu paks vatitekk. raske ja turvaline. mitte küll lõputult, uue aasta tulekuga kõik muutub, siis läheb sees vastikult rahutuks ja närviliseks, aga kuni sinnani on alati hea. isegi, kui on probleeme, olen pimedas hulka rahulikum. pimedus, nüüd juba mõni õhtu ka kamin ja küünlad võimendavad kodu tunnet, hubasust, olemasolu. kodust saab märksa tugevam kindlus, kui valgel, lärmakal aastaajal.
eile õhtul võtsin pitsi konjakit. tänan küsimast, ka see sobis. kummaline aasta on mul olnud, suurte murdumiste ja murdmiste aasta. palju asju on ühtäkki selgemaks saanud. päris kalli hinnaga, seda küll, aga nüüd lõpuks tunnen, et hakkan sellega ääri-veeri leppima. olen enda arvates välja raalinud, kust see kõik on alguse saanud. raha on kahjuks vähe, et ka mõne asjatundjaga seda arutada ning lusikat lobistada. või õigemine, ehk leiaks ka, aga ma pole kindel, kas sellest saadav kasutegur ka seda raha vääriks. mis sest teadmisest õigupoolest muutub? usun end praegu isegi ju selleni jõudnud olevat, aga mida see mulle tegelikult annab? mis ma selle teadmisega pihta hakkan? jah, oma lastele võiks ju püüda edasi anda, aga kas nad mind usuvad ja kuulda võtavad, nende eas, ma kahtlen. mäletan liigagi hästi, kui raudpolt kindel ma oma mõnedes arvamustes olen elus olnud. ning mis hiljem, ulla-ulla, absoluutselt nii polegi. 

mõningane hirm ja kõhklused, isegi kohatine paanika, muidugi jäävad. kas need mahatõmbamised, need süütundega segatud tunded, milles end praegu liigagi hästi tunnen, kas nii jääbki? kas see ongi mulle hea, õige või äkki ma pole praegu päris mina ise?
ikka jääb see küsimus, kas vajangi lõpparvet või vaid pikemat puhkust?

2 comments:

konn, lendav konn said...

Korralik konjak:)

Anonymous said...

Kui sa pead silmas mingeid psühhiaatreid või nõustajaid,siis pole minu tuttavate hulgas läbi elu nendelt keegi muud saanud kui rahakotisisust ilmajäämist.