Wednesday, November 22, 2017

Ma ei hakka seda sõna parem ütlema

Tallinna traditsiooniline
olen päriselt rahul, sest suutsin end eile üle päris pika aja kokku võtta ning toast välja saada. beebi-Pääsu ja käruga üksinda poleks ma sellist käiku kohe päris kindlasti ette võtnud, aga Giovanniga koos sain tema peale loota. mitte, et Pääsu ja käru tavaolukorras mingi eriline kombinatsioon oleks, aga eks teate ju isegi, et väikse lapsega on see tema pidev tujude ning tähelepanu mööda-, kõrvale ja ülejuhtimise vajadus arvestatavalt energiamahukas tegevus, kuid nii pika jalutuskäigu, raskete riiete ning ilma jaoks mul endal hetkel selleks piisavat tasakaalu ning tahet napib.

muide, üks kummastav tähelepanek, need kohalikud, kes meid Raekoja platsil kõnetasid, tegid seda inglise keeles. seda arusaamatum, et enda arvates me suhtlesime omavahel piisavalt palju ning ka piisavalt häälekalt ega andnud ka väljanägemiselt välismaalaste mõõtu välja. aga ehk nad on siis välja raalinud, et inglise keeles saab kokkuvõttes kõige produktiivsem. ei pea palju pead vaevama ega end kulutama, lihtsam ja lollikindlam on kõigile ühe mõõdupuuga. kes teab, aga veidi imelik hakkas sellele vaatamata.

vanalinnas liikus ringi ka üksjagu pilusilmi. vähemalt pooltel neist olid huuled värvitud. eilses halli-sombuses ilmas torkasid need punasuud eriliselt silma. kuniks ühel hetkel tekkis endalgi kange tahtmine poodi minna ning üks huulepulk ära osta.

see üllatas ennastki. järelikult pole mitte kõik veel päris kadunud. tegelikult olin arvamusel, et seis on halvem.

lumi jäi omadega hiljaks ning hakkas sadama täpselt siis, kui meie koduuksest sisse astusime. õhtul pimedas toimus veel koguni teinegi õuetuur, ehk beebi-Pääsu kelgusõidu debüüt. Pääsu suu venis iga kord kõrvuni, kui Giovanni hoo üles võttis ning tema pool pikali olev asend jättis mulje, nagu hakkaks ta kohe-kohe kosmosesse lendama.

No comments: