Friday, November 10, 2017

Lõngakeras

Isegi, kui ma olen välja juurinud ning raalinud, et selle morjendamise kõige sügavam põhjus on armukadedus, võta või jäta. siis mida see pelk teadmine mulle õigupoolest annab? usun, et isegi tean, miks tema nii käitub ning miks mina nii tunnen. seejuures ma tean, et minu võimuses pole midagi muuta. ja ka tema ei saa sinna tegelikult midagi parata.
siis, kuidas edasi?

mõtlen, et mis kasu on, kui jõuame mõistmisele ja arusaamisele 40+. kui see toimuks enne kolmekümnendaid, siis ehk. jõuaks veel elus midagi teisiti teha. otsustada. aga praeguses vanuses, kus palju olulisi ja elu pööravaid otsuseid elus on juba tehtud. mida pole võimalik enam muuta, parandada, ära õppida. tegevusi ja inimesi, mida/keda oleks ehk pidanud paremini tegema ja valima.
seda kõike pole ju nüüd enam võimalik ka oma elust välja lõigata. kõrvale panna. juurde lisada. kui oma olemiste ja toimetuste ning ka läbi tegemata jätmiste. tuletavad nemad ja ma ise seda endale järjepidevalt meelde. 

mida annab mulle see teadmine täna? Õnnepalul oli õigus, kui ta kirjutas, et pelgalt arusaamine ei too leevendust.  kuidas neist morjendamistest, mis vaatamata kõigele ikka ja jälle torkavad ja haiget teevad, kuidas neist ikkagi päriselt lahti/üle saada? vabaks lasta?

kirjeldasin oma nõutust eile õhtul ka Giovannile, aga ka tema ei osanud mulle head lahendust välja pakkuda.

ausalt öeldes tunnen juba mõnda aega, et olukorras, kus pole mõtet kellelegi otseselt näpuga näidata. ning kus samal ajal kõik on omavahel ikkagi nii kuratlikult läbipõimunud. ei jaksa ma enam päevast päeva haiget saada, aga ei suuda ka välja mõelda, kuidas end selle eest kaitsta.

1 comment:

Anonymous said...

sarnased mõtted minugi peas...Mina tunnen end lõksus. Rääkida ei taha, pole mõtet, haiget saab tema ja saan mina. Mõistan, lepin, kasvatan end, aga vahel ei jaksa, nii väsinud.