Monday, October 23, 2017

Verstapostid

Umbes aasta aega on möödas, kui Pääsu lõpetas päeva pealt poti peale istumise. täpselt siis, kui mina juba jõudsin mõelda, et ohhoo, selle lapsega läheb siis see asi nii varakult ja nii libedasti. mis tähendab, et sellest hetkest alates elas meil terve möödunud aasta kodus üks pisike kutsikas, kelle järelt pidevalt koristama pidi. pean ausalt tunnistama, et Giovannit mu rahu ja ükskõiksus sel teemal häiris. Giovanniga kohe on nii, et tema tahab, et kõik oleks alati kontrolli all, aga minu jaoks on see hirmus raske ja kohati mõistetamatu. kui siit nüüd edasi minna, siis tõsi, see nõudis mõningast kannatlikkust, (ok, ka vaibapuhastust, vajadusel olin valmis puhastust kordama), aga sellised mööduvad nähtused tunduvad mulle elus tõesti vaid pisiasjad, mis tülisid ei vääri. vaid mõned lisaliigutused ning rahaline kulu keskmiselt kaks eurot kuus. sest minus oli (enese)kindlus ja teadmine (ja see on muide mõnus tunne), et varem või hiljem saabub aeg, kus ka see asi paika loksub. on see aasta ja seitse kuud. aasta ja kümme kuud, sel puudub mu arvates igasugune tähtsus. see hetk tuleb lihtsalt rahulikult ära oodata. muidugi mitte päris käed rüpes, ikka möödaminnes seletades ja potti meelde tuletades, aga niimoodi, tasapisi. ja küll ta tuleb, eks ole.
ja täna see siis juhtus. Pääsu jooksis potile.
ise.
juhhuuuu, ma oleks tahtnud lendu tõusta.

peale selle, magab ta juba paar nädalakest öösiti oma voodis. see on nüüd küll Giovanni kõrvalmõju, sest teised lapsed on minu kõrvale, kes kuidas kauemaks jäänud.
aga see toimib. alates esimeset ööst väga kenasti. ja siis on ju hästi, kui kõik on hästi. jääb üle vaid elule ja Giovannile tänulik olla.

teate mis, selline tunne on, nagu oleksin ise midagi võimast korda saatnud. olen uhke, Pääsu ja iseenda üle ka!

No comments: