Tuesday, October 10, 2017

Plagiaat

Mul on juba enda lapsepõlvest saati üks lemmik lasteraamat. et ma hakkasin varakult lugema, siis kuidagi juhtusin üht sellest raamatust loetud lugudest ümber jutustama ka lasteaias oma kasvatajale. kasvatajale nii meeldis, et ta palus mul seda jutustada ka teistele lastele. suures mängu-söögitoas, kõik teised lapsed istusid  ja mina seisin ihuüksinda seal kõigi ees ning jutustasin. natuke uhke, aga rohkem arusaamatu. mäletan seda suurt vaikust. ühel päeval, kui kõik teised lapsed päeval magama läksid, jääti mind üles ning kasvataja palus mul seda lugu jutustada ka teistele kasvatajatele. see tundus juba päris kummaline, ma ei mõistnud, mis ses nii erilist on. aga loomulikult ma ei hakanud vastu ning tegin, mida mult paluti

hiljem, kui juba natuke suuremaks kasvasin ja mul omad lapsed sündisid lugesin seda ka Troonipärijale ja Tudengile. no mitte ainult seda lugu, vaid loomulikult siis kogu raamatut. hiljem lugesin Ruudile. vahepeal kulus see raamat suurest lugemisest päris tükkidest, siis otsisin ja leidsin Raamatukoist uue asemele. veel hiljem lugesin seda ka Suveplikale. ja kohe päris kindlasti loen seda ühel päeval ka Pääsule.
see on üks väheseid raamatuid, mis on sobinud, lausa meeldinud kõigile mu lastele.

miks mulle see aga meelde tuli on hoopis see, et ses raamatus on üks (teine) jutt, mis algab nii:
Nääritaat sõidab nääripeolt koju, sõidab tuule vilinal, kuljuste tilinal, sõidab üle mäe ja oru, äkki kuuleb huikeid ja naljakat laulujoru.
"Uhhuu, ohhoo, nääritaat, meile kinke too, ruttu kinke too!"
Nääritaat ehmub, keda kinkita jättis, keda pettis? Läheb joru peale vaatama, ja mida ta näeb? kaht poissi - üks Kriim, teine Krääm. Mõlemad karglevad ümber nääripuu, uhhuutavad ja ohhootavad, temalt kinke ootavad. Aga nääripuu on neil igerik, hõbetäht ladvas nigerik, kuld ja kard on risus ja räsus, poisid ise on kräämus ja kräsus, kuidas niisugustele kinki anda!

Ja nii edasi, selline omapärases värsistiilis jutuke. mida ma mitte kuskil mujal ei varem ega hiljem kohanud pole. ja palun väga.

eile õhtul loen Suveplikale üht raamatut, milles on jutuke:
Onul on kodus paras pisike televiisor nimega Särasilm. Selle kaudu paistab onule ära peaaegu et terve maailm. Just nimelt terve maailm!

ja nii edasi.

teate, ma vakatasin. mulle meenusid millegi tõttu Anne Veski ja Marju Länik. kummaline. ikka need aju ootamatud seosed ja keerdkäigud.
need kaks autorit on samuti samaealised ning mõlemad Eestis hästi tuntud lastekirjanikku. kas nad olid konkurendid?

loomulikult vaatasin kohe järgi, kumb oli enne. isegi üllatusin. millegipärast arvanuksin, et on vastupidi.

mis aga teise raamatusse ja autorisse puutub, siis üllatas mind see, et olin vist siiani pidanud seda naist selliseks pehmeks ja emalikuks tüübiks. tolle raamatu oleks aga kirjutanud nagu meesterahvas. naised tavaliselt nii ei oska. võrdleksin seda omakorda Peeter Sauteriga. ütleme siis, et .. no näiteks tema Laiskade laste raamat on midagi sama sürri.

raamat1, raamat 2 ja raamat 3. kõlab juba nagu tõsine (blogi)draama, kas pole. 

No comments: