Friday, October 27, 2017

Kodurahust ja tülidest

Täna ma tean, et nii nagu inimest saab armastada mitut moodi, on ka tülid ja nende iseloom erinevad. nooremana arvasin, et see, kuidas inimene tülitseb oleneb ta iseloomust ning ta reaktsioon jääb erinevate inimestega ja erinevates olukordades alati ühesuguseks. täna ma enam nii ei arva. mu kogemus räägib, et rohkem oleneb tõenäoliselt sellest, kes, või õigemini millist tüüpi tülitseja, sulle vastu satub.

Exlife'ga me näiteks pigem sedasi ühtlaselt õiendasime, kui emotsionaalselt karjusime. umbes pooled korrad oli tema minu mäletamist mööda enam-vähem üldse vait, tõenäoliselt lihtsalt kannatlikult ootas, millal ma lõpetan. neil muudel kordadel muutus ka tema toon vaieldes emotsionaalsemaks ning ägedamaks, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi klassikaliset karjunud. tema relvad olid pigem sarkasm ja tegin nalja mürginooled. kuna see oli nii ammu, siis küsisin isegi Troonipärijalt ja Tudengilt üle, et kuidas nemad mäletavad, kas tülitsesime ja kas isa ka karjus. Tudeng ütles, et ju te ikka tülitsesite, aga ei mäleta küll. ning Troonipärija vastas, et pigem ei karjunud.
mis kinnitab mu mälestust, ju siis midagi hullu tõesti polnud.

Suveplika isaga oli aga nii, et vaevalt sain midagi öelda, kui ta kohe plahvatas ning vastu karjuma hakkas. mitte isegi karjuma, vaid lausa röökima. ning kummaline on see, et kui teine endast väljub ja röögib, tundub see nii totakas, et endal ei teki pisematki tahtmist häält tõsta. vastupidi, püha rahu tuleb sisse. no mis asja ta röögib, eks ole. seega hakkasin sel perioodil juba arvama, et tegelikult ma olen suht rahulik ning sugugi mitte emotsionaalne tülitseja.

Giovanniga seevastu on nii, et tema suudab minu jaoks aeg-ajalt tülides nii nõmedalt vindi üle keerata, kohe nagu niiiii nõmedalt, et ühest hetkest võin selle/tema peale plahvatada kogu südamest, tõesti kuni varbaotsteni välja. mis on midagi vulkaanipurske sarnast. taas midagi senitundmatut ja uut. selline vorm on aga ses mõttes väga tervendav, et see käib siis seest läbi nagu puhastustuli. kui otsa saab, siis on tunne, nagu oleksin saunast tulnud. kogu mustus ja sapp on läinud. ei jää pikalt vinduma, saab suht kiiresti eluga edasi minna.

vat nii. niisama. jäin siin üks päev akna peal mõtlema. oleks Exlife'ga omal ajal kokku jäänud poleks paljusid asju (endast) kunagi teada saanudki.
on see nüüd hea või halb, sellele vist ühest õiget vastust polegi. nüüd on lihtsalt nii nagu on.


No comments: