Tuesday, October 3, 2017

Iga pott leiab oma kaane.

Giovanni kohe suudab Soome ja Rootsi vahet sõitmiseks ilmapotist need kõige rajumad ja tormisemad päevad ja ööd endale välja tõmmata. täna mõtlesin, et pole siis ka ime, et ma temaga abielus olen.

ise tundsin end siin juba mõnda aega-kuid nii vinduvalt halvasti. lõpuks juba sedavõrd kehvasti, et tõesti uskuma hakata, et see hästi lõppeda ei saa. ühel päeval enam ei suutnud, läksin arsti juurde, leiti üks ebameeldiv bakter, hiljem neelasin ka mõõka. selgus, et vähemalt sel korral ja selle kätte ma õnneks ei sure. mul on tõsiselt hea meel. ausõna. nii. neetult .mõnus. on kasvõi õhtul maailma parimas voodis oma väsinud keha välja sirutada. ainuüksi sellepärast tasub elada.

olgu või tormine. aga elada on hea. kui pole päevad läbi halb, ei iivelda ning kuskilt ei valuta. olin juba lõpuks nii väsinud sellest kuid väldanud pingutusest hommikust õhtuni oma halvast enesetundest üle olla.
ehk oli see paanika ja närvikulu seda väärt, et seda mulle meelde tuletada.

2 comments:

Anonymous said...

Oo jaa... haigel on üksainus soov, tervel on neid palju. Siis tundub tüütuimgi argirutiin imemagus...

soodoma ja gomorra said...

Just. Just. Just.