Wednesday, July 26, 2017

Peale seda Pahh postitust jäin mõtlema,

kui Tilda postitust lugesin, kus ta muuhulgas ütles, et see on nüüd päris esimene aasta, kus mul on jälle mingi oma aeg. Nt et ma saan jätta lapse kuni tunniks üksinda koju ja minna jooksma. Ja lugeda. Ma saan jälle lugeda rohkem, kui raamat kuus. minu teada on ta laps hetkel viiekas.

Suveplika saab kohe varsti kaheksa. üksi koju saan teda jätta juba tõesti ka terveks päevaks, aga siiski mitte ööks või paariks päevaks, nädalalõpuks. selleks on ikka kedagi vaja, kes vaataks/aitaks. süüa tahab ta endiselt, riideid on vaja pesta ja triikida. tema Suuuuuuri probleeme ja suhteid lahata ning lahendada, emotsioone jahutada. õhtujuttu lugeda. kooli tuleb saata ja õppimist peab hoolsalt jälgima. kuulama, nõu andma ja vaidlema, lausa lõputult vaidlema. haige on ta ka aeg-ajalt. eks vahel tuleks seepärast töölt kojugi veel jääda. aga see probleem on meil hetkel lahendatud Pääsu näol. mida veel? kindlasti midagi. jah, oma aega on mul tema kõrvalt oluliselt enam, kui Pääsu kõrvalt, aga kaugel sellest, et end päris vabalt ja vabana tunda.

mõtlesin seejuures nende isade peale, kes peale lahutust (või siis lapse saamist) oma lapse vastu huvi ei tunne ega nende kasvatamises ei osale. google'st lugesin, et kuutasu eakate hooldekodus maksab 450- 1500 eur kuus. aga isa pääseb lapsest kõigest 235 euroga kuus. kui mõtlema hakata, siis jätaks ta lapse teatavas mõttes nagu lastekoju. emad hoolitsevad, pesevad, kasvatavad, mängivad, istuvad väiksema palga eest päeval ja öösel haigete laste kõrval kodus, teevad süüa, lohutavad, rõõmustavad, muretsevad, kust leida/saada vajadusel hoidjat, kui endal vaja kodust välja saada, jne, jne. täisteenus, kas pole. sellest vaatenurgast tunduks nagu midagi nihkes olevat. eakate hooldekogus on inimesed, kes pmst on oma elu ära elanud, nii hästi või halvasti, kui nad seda siis on osanud või tahtnud. st ühiskonda ja elusse nad enam ei panusta. lapsest aga, kes maha jäätakse peaks ideaalis kasvama hea lapsevanem ja kaaslane, sõber, kolleeg, tegus ning hakkama saaja ühiskonnaliige. nii mõeldes paistab, et nn rongaisadel on elu ikka väga kergeks ja odavaks tehtud.

ja ma ei räägi siinkohal muidugi olukorrast, kus laps muretsetakse suhtumisega, annab jumal lapse, annab ka leiva. räägin sellest, kui laps sünnib mõlema lapsevanema soovil/nõusolekul ning seejuures usutakse, et see laps ka ühiselt suureks kasvatatakse.

minu arvates pole ma seda kirjutades õel ega kibestunud. või kuidas teile tundub? minu arvates pole ma ka ebaviisakas. mul on lihtsalt kõrgemalt arenenud õiglustunne.
ning ma ei talu mitte teps nahhaalsust ega jultumust. teatavas olukorras ja tingimustes on see koht, kus võin isegi endast väga välja minna.

1 comment:

Triinh said...

Mina ei saa ka absoluutselt aru nendest vanematest, kes ilmuvad lapse ellu siis, kui laps on a la keskealine ja räägivad "kuidas mina oleksin sind tahtnud ikka kasvatada, kaitsta, suunata, hoida ja otse loomulikult ka rahaliselt toetada, kuid näed, ämm, naabritädi ja kõrval küla koer ei lubanud..." Ehk siis, kui rollid on vahetunud ja ees terendab must tulevik, roomatakse oma järglase juurde.
Lapse elust lihtsalt ei astuta välja ja kõik.