Wednesday, April 19, 2017

need, kes elus püksi teevad

 
7.53 am

Kasvamiseks ei pea paastu või vaikuselaagrisse minema. selleks, et suuremaks saada ei ole tingimata tarvis keerulisi tekste lugeda. parim praktika on argipäev ise. tõelised kangelased on need, kes argielus rahu, viisakust, hoolivust ja teistega arvestamist viljelevad. tõeline väljakutse on kõige tavalisema päeva argisemad tegevused. ja see on meie jaoks olemas 24/7.

just seepärast ning muidugi ka oma elu kogemuste põhjal ei tekita mus ammu enam absoluutselt vähimatki emotsiooni ega kadeduse raasugi FBsse riputatud soojade maade puhkusepildid. liigutavad ning panevad heldima aga hoopis need samad argised fotod, kus oma kallitega võib ka tikutoosis kodune olla, nagu Anti Kobin nii armsalt kirjutas.

mis tähendab, et nüüd aitab! enam ei luba ma omi ilusaid hommikuid ega elu kellelgi röövida. see võib olla raske, aga ma lihtsalt pean hakkama saama.

olen mõelnud, et kui ma kunagi oma magamistoa saan, siis sooviksin ühe seina statemente täis kritseldada. selliseid eluterveid, mis fookuse uuesti paika sätiks, kui segadus taas kord hinge pugema hakkab ning hirm naha vahel kipub.
midagi sarnast, millega seda postitust alustasin. või näiteks Jüri Naela lause, mis ta hommikusaates välja ütles: pinge ja vaen on need, mis meid väsitavad. või hoopis mantra Peeter Rebaselt: kui selle intervjuu lugeja teadvustab endale, et ka tema sureb ühel päeval ära, siis saab ta ju aru, et ei ole mõtet hirmu tunda.

see tähendab erinevaid. igaks elu juhtumiks. kui üldse, siis ainult sellised inimesed ning mõtted suudavad maailma päästa. ning nõrkusehetkedel on minusugusel neist tohutu suur tugi ning abi.

3 comments:

Liis said...

Mina olen see, kes kadestab. Ja mina olen see, kes närvi läheb ka roolis. Ja nõustun, et väsitavad need pinged ja see vaen küll. Ehk siis ma olen teadvustanud endale oma probleemi, aga sellest helgemasse ja malbemasse faasi välja rabelemine tundub nii keeruline (võib-olla näiteks sportimisega alustamine on sarnaselt sama keeruline inimeste jaoks, et raske on end käima saada ja seda rutiini endale tekitada).
Eriti kui leian endale õigustusi ka - et no äkki ma olengi loomu poolest närviline? Koleerik või mingit valet värvi sapiga või mis need temperamendid olidki? :D Ühesõnaga - ma ei saa ju lõpuni endale kinnitada, et küll ma vanemaks saades rahunen maha, ma pean kohe maha rahunema (eriti liikluses, facebookis kadedusest roheliseks minemine eriti kellelegi potentsiaalselt viga ei tee). Aga kuidas?

soodoma ja gomorra said...

see on nüüd nagu plahvatus. kohe ei söandakski vastata. võib katki teha.

Liis said...

No olgem ausad, need minu teguviisid ju väärivadki vapustavaid ja rangeid vastuseid, niisama lohutamise, hea sõna ja lootmisega üldiselt paati ei loksutagi reeglina. Ja kui on kaalul kas korra internetis loetu põhjal katki vs edaspidi kõik liikluses elus & terved... eksole.