Saturday, April 15, 2017

müsteerium

Haa, eile oli selline huvitav päev, et suhtlesin nii Troonipärija, kui Tudengiga. Tudengiga tuleb seda veidi sagedamini ette, sest tema ongi rohkem selline minu moodi targutaja ja filosofeerija. aga Troonipärija on rohke oma isa moodi, selline väga konkreetne, otsekohene, ma ütleks suht must-valge maailmavaatega. ja varbaotsteni aus ning tõe taga ajaja. nende elus jagunevad kõik asjad õigeteks ja valedeks. seepärast võitlevad nad alati õiguse eest nii, et nui neljaks ning veri ninast väljas. noh, ja minusugusel elus hõljujal pole nende jaoks muidugi tõsiseltvõetavuses eriti kõrget kohta.

seda üllatavam, et eile pidasin Troonipärijaga maha ma arvan, et oma /meie/ elu pikima ja tulisema telefonikõne. ja esimest korda mulle tundus, et mul õnnestus ta isegi kuulama saada. see millest üritasin rääkida, selgitada, jõudis osaliselt talle isegi ka kuhugi kohale. olgu või natuke. olgu või osaliselt. aga jõudis. ja see oli nagu nii vägev tunne, usute. no natuke kohe nagu maast ülestõusmine, või nii:)
Troonipärija tundub mulle minu suhtes alati olnud veidi sõjakalt /eel/häälestatud ja meelestatud. ise tunnen, et olen tema silmis alati olnud pisut äpu ja nõrk, või midagi nii. võin isegi aimata põhjuseid, milles see tulla võiks, aga see polegi mulle oluline. oluline on see, et eile, eile me lõpetasime oma kõne rahulikus noodis ning täiskasvanutena. ja teate, see rõõmustab mind hullupööra. liht-salt hul-lu-pöö-ra!

ma ei tea, kas sellest, et meil oli ses kõnes muuhulgas juttu ka dementsusest, hakkasin eile õhtul voodis mõttes üles lugema oma keskkooliaegseid klassikaaslasi. tüdrukuid nende tolleaegsete ja praeguste perekonnanimedega. ka poisse, aga nendega oli muidugi lihtsam, sest nemad ju nime ei vaheta. ütleme nii, et tulemusega võib vist rahule jääda, sest 25 aastat hiljem ei meenunud kõigest üks eesnimi, paar vana ja üks uus perekonnanimi. ning meid oli klassis tublisti üle kolmekümne. küll aga olin hommikul pahv, kui olin seepeale öösel unes näinud üht klassiõde, kelle olin pildilt sootuks ära jätnud. jah, ma arvan, et ta oli me klassis ka see kõige hallim hiireke, alati see, keda kõige viimasena mängu või võistkonda valiti. hästi hirmunud oleku, vilava ja ebakindla pilgu ja olekuga. kui õpetaja tal midagi öelda või vastata palus, muutis ta alati enne kolm korda värvi, kui sõna suust sai. seejärel puterdas ta midagi suht vaikselt ja omaette. nii, et peaagu alati pidi õpetaja tal paluma vastust korrata. ja vastused olid tal samuti sageli valed. mille peale muutis ta rohkem värvi, läks veel rohkem närvi ning hakaks kõige tipuks ka närviliselt sõrmi mudima. ma mõtlen, et ma ei teadnud temast kuni kooli lõpuni mitte midagi. ma ei tea, kas üldse keegi teda tähele pani või mäletab. seega pole vist ka väga imestada, et ta mul ainukesena sootuks ununes. karm, aga looduses pistetakse ka sellised sageli nahka.

öösel aga nägin, et seisime mingis suures saalis, palju erinevas vanuses pruutkleitides tüdrukuid ja naisi. ning saalisolijad hüüdsid järgemööda nimesid, kes meist nende hulka said. stiilis: mida varem, seda parem /mina muide olin seal kuskil keskel, milline kergendus/. ja siis ma järsku märkasin teda seal seismas, ühena viimastest lavale jäänutest. nagu alati. ning mõistsin juba unes, et olin ta unustanud.
hommikul ärgates olin hämmastunud, kuidas aju või alateadvus või kuidas iganes ma/me seda ka nimetaks, tolle tüdruku mulle unes põhimõtteliselt talle omas elemendis ette mängis. see on nagu nii põnev, et, et, et.....ma olen sellest siiani erutunud, nagu te vist isegi mõistate:)

muidugi püüdsin seepeale meenutada ka tema nime. teadsin, et see oli midagi lihtsat. aga ei tulnud ega tulnud enne, kui voodist lõpuks end püsti ajasin. ja siis plahvatas: Kristi!

heureka! ma lahendasin müsteeriumi. vähemalt osaliselt, inimvõimete piires!

boonusena veel meenus, et tahtsin endale kindlasti saada ka Jaan Aru uut raamatut: Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. 
nüüd ei jää enam kindlasti muud võimalust, kui see kähku ära osta!

ühesõnaga, olen siiani veel eilsest, ütleks mõneti ulmeliset telefonikõnest ning lisaks veel ka öisest aju poolt tehtud mustkunstist totaalses ajulummuses:)

andke andeks. aga veel vaiksem laupäev ning sülle sadanud vaba aeg Giovanni nöol suudavad siin blogis mu ülekeemist praegu hästi jahutada.

2 comments:

Unknown said...

Empaadid ongi enamasti suures klassikollektiivis sellised.Võibolla on nüüd särama löönud.

soodoma ja gomorra said...

ma ei oska selle peale kahjuks midagi öelda ega arvata. võib-olla. võib-olla mitte.