Tuesday, April 18, 2017

baariteraapia. Kopli restoranis.

Need on vist küll mu elu kallimad piletid, mis ma ostnud olen. muretsesin need üksnes seepärast, et Müürisepp on mulle alati väga meeldinud, minu arvates on ta ääretult andekas kutt.
aga, aga, aga. tagantjärele hakkasin mõtlema, et mida ma siis ootasin. vist seda loomingulist ja mängulist nukuteatrit:) aga, aga, aga. ma ei oskagi öelda, mis see siis täpselt oli. oma olemuselt kindlasti väga toores, tühi ning rabe. samas, ma ei arva, et see ka teadlik haltuura oli, pigem kaks haiget saanud hinge ning süda, mis ikka veel põhjusi ning leevendust otsisid.

ütleme nii, et see oli klassika. kaks noort inimest saavad oma elus mingi kogemuse, avastavad midagi uut ning kuulutavad seda siis kõvahäälselt kogu maailmale, justkui oleksid nad leiutanud jalgratta. kusjuures, ma täitsa usun, et neile endile võib see täpselt nii paistagi, et nende kahe vahel oli midagi täiesti erilist, teistmoodi. kui ma nüüd selle, ma ei teagi, kuidas seda paljastust kutsuda, kokku peaks võtma, siis jäi kõlama mõte, et: vaadake, vaadake, oleme seitse aastat emotsionaalses suhtes olnud ja suudame peale selle lõppu ikka sõbrad olla/sõpradeks jääda.

punkt üks: mulle tundus, et seda avalikult-suud-puhtaks oli neile kahele endile märksa rohkem vaja, kui meile kuulajatele. kangesti paistis sellise omapärase teraapaivormina, mis aitab veel lõplikumalt asjale punti panna.

punkt kaks: lahkuminek tundub veel piisavalt toores, et statemente maailmale välja hüüda. las üks või teine leiab endale uue armastuse, vaataks, kas siis jääb kõik samaks.

punkt kolm, see peamine: kes üldse on välja mõelnud, et sõpradeks jäämine on midagi õigemat ja paremat, kui näiteks vihkamine? minu arvates oleneb see sõpradeks jäämine või mitte jäämine nii palju kooselust endast, kooselu lõppemisest, et sõpradeks jäämine ei peaks küll seejuures olema väiksemgi eesmärk omaette.

mina näiteks põlgan Suveplika isa kogu südamest ning tunnen end seejuures suisa suurepäraselt. minus ei liigu mitte ükski närv, kui ma seejuures kellelegi jube halb või kibestunud inimene võiksin tunduda. pelgalt mõte, et peaksin Suveplika isa osas hakkama oma tundeid või siis teda kuidagi ilusamaks ja paremaks mõtlema, huuuuuu......see oleks sulaselge vägivald ning vägistamine. läheksin kiirelt katki. ainuüksi see mõte paneb pea valutama

aga seal laval käidi välja ka paar mõtet, millega ma iseenesest hästi nõustuda ei saa, vähemalt noorte garneeringus, aga mida hea meelega oma vanuse ja kogemuste mätta otsast siiski kommenteerida tahaksin.
praegu aga lõpetan, sest teadagi, need juurikad ja muud kodused kohustused, aga plaanin teha neist mõnest teemast lähipäevail eraldi postitused.

Kopli restoranist välja astudes mõtlesin küll, et ei saanud sealt mitte grammigi, aga mõned mõtted hakkasid siiski kripeldama tagantjärele.

ja teate mis veel. mulle ei meeldi need kortsud, mis mulle näkku tulevad, aga muidu meeldib mulle 45 olla sada korda rohkem kui 25, nii palju ilusam ja rahulikum on.

2 comments:

Bianka said...

Mul on üks sõbranna, kes oma eksmehega peale lahutust ja korterite/varade jagamist enam sõnagi rääkinud pole ega ole kunagi ka samas ruumis viibinud (lastelaste sünnipäeval vms). Ja ma tajusin, kui suur oli tema vihkamine oma eksi vastu. Algul arvasin, et selline vihkamine võib talle endale halba teha. Aga nüüd, kui olen ka ise valusa lahkumineku üle elanud, saan temast aru. Vihkamine on nagu mingi raudrüü, mis ei lase kahetsusel ega kurbusel sinuni jõuda. Ma ise olen läinud küll "sõpruse" teed, aga vähemalt ei pea ma ühte varianti teisest paremaks. Pea-asi, et saame oma haavad ravitud.

soodoma ja gomorra said...

rohkem kogemusi võrdubki kokkuvõttes vähem hinnanguid. ja parem inimene. vist. või?